Hüüumärk!

Söön hommikul tähti.
Sõnad koos sõbraga.
Mõtted jätan vaenlasele..

Öösel olen ööbik.

Palju õnne, emps!

PALJU ÕNNE, EMPS!

“Eiiiii!” kiunatan, kui siht-suund selge.

Rada viib ilmeksimatult Rannametsa vaatetorni juurde, Tõotuse mägi ja 18 m kõrgune asjandus.
“Ma ei ole Sulle ju NII halb ema ka olnud…”

Sünnipäev ise oli täis seda ja teist asjatamist, hommikuselt pidulik, – palju häid ütlemisi jm meeliülendavat. Aga kui omanägu-põnn vastu ööd tuppa astus, peast jalatallani töötolmune, ühe kaenla all Pärnust leitud suurim arbuus (mis hiljem osutus üliheaks valikuks), teises käes õunakook, mille ta ühelt sõbralikult naabrinaiselt teenete eest kaubelnud oli..

siis aga Mefistolikult irvitades teatas: “Põhikingitus tuleb hommikul. Start punkt 8.” – see keris uudishimu lakke ja noore mehe naeratuse kraadinurk mulle alakõhtu kõheda eelaimduse.. Mis ta siis seekord välja mõtles?

Ja siin ma siis olen, eskordituna kahest noorest mehest,

põlv kerges võdinas.. aga alt ära enam hüpata, kurat! seda ma ka ei tee!
Platvormil hakkab plaan ka minu jaoks välja joonistuma. Kuttidel köis, julgestusrihmad.

Ei noh, kõik muidugi tip-top. Seletused, demonstratsioon ja kinnitus, – “Ei noh, mõni piigagi on julgenud asja ära teha!”

Saan ma oma poja kindlust,

et tema emps asja ära teeb (mitte püksid täis jne) kõigutada? Aga ringi vaadata on.. hmm.. mitte just eriti julgustav.

Serva peal turnides on tunne mõõdukalt.. kreisi.

Ma tean, et surnuks kukkuda ei saa, köis on vaieldamatult liiga korralik, aga.. kuidas ma instrueeritud jalgade tõugete ja allakukutamisetappidega toime tulen? Sitaks hirm hakkas tegelikult, kui jalgadega enam kõljepostidest tuge otsida ei saanud, jalad lihtsalt ei ulatunud enam. Sulaselge õudus silmades püüan poja pilku, – temal muidugi rõõm ja “Sa saad sellega hakkama!”

Kusjuures, – saingi! Paar korda ikka kõlkusin vahelduseks ka nagu jahukott, Martini julgestada.

Ja häda mitte niivõrd selles, et süsteem oleks kehvasti töötanud, pigem selles, et parem käsi tükkis instinktiivselt nii agarasti pidurdama, et hoost jäi etapi-hüppeks vajaka.

Ei noh, siis sai muidugi maitse suhu ja vut-vut torni tagasi.


Ja veel kord..



Martin käis kaasa

ja põnn tegi ka ühe sõidu.

Nemad muidugi unistavad juba vaikselt kõrgematest ja põnevamatest seintest. Ja jälle seesama koht: nende tunne ei jäänud mulle võõraks! Õige ema peaks vist midagi: “Hullud! Ennast tapma..” vms tarka ja talitsevat ütlema.

Idee tekkis kuttidel siis, kui kohaliku näiteringi eestvõtja Aire Koop poistel kooliaegse tutvuse nimel nööbist kinni võttis ja kohalikel külapäevadel pahadeks ja terroristideks värbas. Furoori jaoks oli äge köitega laululava katuselt sündmuste keskmesse prantsatada jne. Et olla piisavalt karm ja lahe, ei saanud muidugi asja ilusti ja ettevaatlikult ja turvaabinõudega korraldada… aga kriimustused paranevad ju ära ka, mõte aga sai väikseks vabaaja-asjaks.

“Mis siis saanuks, kui keegi oleks sel ajal ilus-kenasti torni tulnud, külastama või nii?” küsin.
“Oh, neid siin käinud ja suu ammukil vahtinud küll.. Et siis kui sihukesed turistid või nii. Aga peaksime me padurohelistele vahele jääma, siis.. küllap ajaksid käe rahakotti,” naeravad poisid.

Küsin Martinilt, et kas ta oma emme ka kohale tirib. “Hull oled!” Ta ei tuleks ligigi!”

Ega minu emagi..

Huvitav, mis tunne võiks olla omada emmet, kellele võid sünnipäevaks näiteks langevarjuhüppe kinkida?

Rubriik: naised ratastel. Viies päev

ÜKS SUVESEKELDUS

Hommikul on kõik-see-mees “kodus”, ka T on oma öökäikudelt õnnelikult pessa potsatanud.

L kammib külakese läbi, et mingit mõistlikku pesemiskohta leida, kuid tulutult. Siis meie improviseeritud telkla naabrinaine teab pool-kohaliku teadlikkuse varalt juhatada hea rannakoha, nõnda siis pärast kirikuaial keedetud priimusekohvi tulebki start avastamaks Käsmu võimalusi. Kell polegi veel õieti midagi, aga juba hakkab A, kes omakorda Tartust rongile istunud ja Kehrasse jõudnud, et sealt siis Valklasse vändata, Kamskit pommitama: “Liigud sa juba ometi!?”
“Liigun, liigun, miks ma´s ei liigu,” naerab see vastu. Ja teebki seda, ehkki esialgu veel üpris teises suunas.
Metsarada on ehtne, ikka oma kivide ja männijuurikatega. Pikkuselt veidi peale 2 kilomeetri. Ja merevee-sopike aus, väärilik, et juhatussihiks saada.

T on pikemalt hommikutama jäänud, tal sõbrants kusagil ja muud mõtted. Tema šampoon aga käib käest kätte, et “metsikuid” veidi kirjakeelsemateks muuta. Kell on juba ühel, kui Kamski häädaegaga minema vurab.

Käepael on tal õnnestunud üle randme meelitada ning L-le sokutada, – et ehk tol tekib võimalus mõnele poole hinnaga maha sokutada.. (Hiljem osutub, et nii saigi).
Näpu-mõõt kaardil on näidanud, et Käsmust Valklasse on 40 kilomeetri ringis. A on Kamskile vannutanud, et too vähemalt kolmeks Valklas oleks. See tähendab, et nüüd pole ohkida suurt midagi, – vaid väntadele valu!
M-i ratta-mure kuuldavasti lahenes päris kenasti. Ta sai hiljem diili ühe tehnikute-seltskonnaga, kelle buss ta koos ülesütelnud rattaga Tallinnasse toimetama pidi.
Pidevad kõned A-lt teavitavad, et tema peesitab Salmistus, ja issake-issake, sina ju ei jõua kuidagi!
Kuusalu kooli juurest, väikese juhatusabiga, Salmistu teeots. Ja veel mõned kilomeetrid. Näpumõõt polnud valetanud – kui A rannast välja ja trehvatud, siis näitas spidokas 40t kopikatega ja kell mõned minutid 3 läbi. Aga nüüd selgus, et A-l polnud peale üldise suuna suurt aimugi, et kuhu täpselt minema peab. Ega´s midagi, – jalaliikuvat kohalikku elanikkonda, keda küsitleda, pole. Aga hääletatud mehed annavad korralikult suuna kätte.. Selgeks saab õigekohe seegi, miks A-l nii suur kahtlus selle osas, et kas teine jõuab või ei jõua, oli – sõidutempod olid ikka väga erinevatest klassidest. Ja nüüd hakkas kokkulepitud kellaaegki sinnakanti tiksuma, et kohmerdamisaega enam ei olnud.
Valkla puhkebaasi väravais matroneeriv daam tegi hästihoogsalt selgeks, et asutus broneeritud ja kõrvalistel pole asja. Ometi rannaribale, sinna, kus kokkulepitud reimanreisid, pääses. Ja kena nooruke piiga asjatamas: pärast niimõndagi veeseiklust siis selline “korralik ja giidiga” trip! Miks ka mitte..

Kajak on niisiis meresüst, ei midagi eritabast. Ja Pedassaare silmaga kenasti näha.

Tegelikult saab ka omal jalal kohale, aga Elsbet jutustab, et see lähedus on isegi eksitav. Nii oli mõni aeg tagasi kolm piigat, üks üheksane, teised paar aastat vanemad, hakanud minema. Teada oli, et vahepeal tuleb ujuda, aga kui jalad oodatud ajal põhja ei ulatunud, siis läks noorim paanikasse, tõmbas vee kopsu ja.. Päästa polnud enam midagi. Eluaaegsed süümekad vaid, teistele.
Rannal on näha ka teisi veeatraktsioone. Üks asjatamine siin, Maria-rannas teha, on päris lõbus, aga.. päris olemiseks olid need varasemad, rahvast ja mootoriplärinast vabad kohad-paigad oluliselt hubasemad..
Keegi olla veel olnud registreerunud, aga kui kell juba üle nelja tiksus, siis hakati niisama minema: Kamski ja A ühes kolmeses, Elsbet üheses süstas. Üllatas, et piiga, selline sire ja arukas, osutus alles Kuusalu gümnasist, 16aastane olema.
Merel on Kamski süstaga esimest korda. Laine on väike, aga selline diagonaalis ja vastu, nii et veidi eksitav. Ja jõgedel kogetud vooluabi seega ka puudu. Teadmine, et hea oleks hoida rütmi, johtuda esimesest, ei aita eriti, sest A sahmib nii kiiresti, et Kamski pärast asjatut üritamist lõpuks loobub. Ja ega see ülakehatöö väga harjunud ka pole. Ikka päris väsitav. Toetuspinnast on ka puudu, Kamskile meenub, miks talle kanuu rohkem meeldib – siis annab jalgade asendiga ennast õigesse tasakaalu viia. Siin aga, põllealusena ja jalad tüürimas, oled sundasendis. Ometi rand läheneb.
Paradiisiranna vetes vetikas õitseb. Õiekujult nagu metsmaasikas.. Aga fotikas on veekindlasse panikusse hirmutatud, nii et see pilt on olemata.
Paradiisirannal paistab päike kõige kauem, ka on alatihti nii, et kui Maria-rannas sajab, siin ikka päike ja päevitamine.

Jalutame Elsbetiga saare “tipule” – 8 m kõrgusele rannaservandikule.

Siit on näha, kuidas mere aegamisine stiihia pidevalt saare pinnast sööb, männid uuristatakse pikali.. teisest küljest aga tuuled-setted kasvatavad saart juurde. Nii et vaikselt toimub mandrile külje alla nihkumine. Ilmselt on keegi kusagil ka välja arvutanud, et kunas saar poolsaareks jõuab.

Saarel alalist asustust pole, küll on üks saun ja et suvitajaile koht siiski päris käepärane, siis öiti pidada lõkketuled suurele maale kenasti vaadet pakkuma.
Tagasisõudmine läheb jõudsamalt. See poolviltune vastuseis on nüüd sama viltuseks toetuseks muutunud.
Kamskile meenub, et tal pole tänapäev rohkem süüa meenunud, kui hommikune pealekäidud üks vahukomm.. Koha peal midagi sellist, mis talle sobiks pole. Võtab siis ühe jäätise – kurat pidada näljaga kärbseidki sööma, öeldakse.
A on enne rääkinud, et temal plaan Õismäele jõuda, tuttava juurde. Kell on seitsme peal, sõidutempot jälgides tähendab see siis päris öö peale jäämist. Õnneks aga ütleb A nüüd, et tuttav lubanud talle ikkagi Maardusse trehvama-transportima vastu tulla, et siis, et ära ei eksiks, läheks koos kuni Jõelähtmeni. See on rõõm!

Äraeksimisest tegelikult on raske rääkida, kui sihina selge loojuv päike silme ees sirendamas, aga.. nii sai.
Lõppmäng oli juba iseenda ja päikesega võidu. Nii kaua, kui maantee on magistraal, on täitsa võimalik sõita.. Betoonplokid on muidugi tüütus. Aga Maardust saadik kadus ka teeserv ja kõik, mis jäi autoalast paremale, oli aina üks kiiskav klaasikillustik, see oli küll valus vaadata. Tuututagu nad siis selja taga nii palju kui tahavad! Ei roni ükski autoomanikki oma masinaga kohta, kus silmnähtavalt masina ära lõhuks.
Lasnamäel saadab Kamski kodule sõnumi: täitsapäris väsinud ja õudselt näljane! Viimane ots läbi linna, mida kah ikkagi omajagu, – ei olnud kerge. Ja spidokas luges 105 km kokku.
Üks õhtu võibki “surnud” olla, see käib asja juurde. Aga järgmisel päeval? Järgmisel päeval on juba oma lugu..

Hei-hopsti, naised! Eriti ratastel!

Rubriik: naised ratastel. Neljas päev

ÜKS SUVESEKELDUS

Hommikumölutamine toimub nagu ikka üpris pikalt. Ärkaminegi, sest kui tudumise üks ots juba läks nihkesse, siis mis teiselgi üle jäi.
Vanem kaardivägi käib ka merest läbi, ehkki veidi tüütu kivipõhi teeb astumise ettearvamatuks. Ja siis ikka lõke ja kohv ja ärakell 12 paiku.

Mustoja on kohevarsti. Ja Altje. Kaluriküla oma mälestusmärkidega. Ja väike rannapeesitus.

Vergi. Kenad kitsad männimetsavahed, asfalttee, mis paneb rattad laulma sõidutempoga taktis. Aga siis: mõõdukas tõusuke, aga M kaob silmist. Siis tuleb, aga jala ja lükates. Et kas ei jõua või midagi?
M: “Mingi plaks käis esiratta juures, siis hakkas hullult raskesti käima.”
Proovime. Vahime. Näperdame siit-sealt. Veidi käib vasakpoolne pidur peale, aga ainult veidi ja kui see ka eemale hoida, ei muutu tihkus karvavõrdki. Esiratas jookseb võimatult raskelt. Võiks lausa öelda: ei jooksegi, ägiseb kui rauk. Püüame esiratta kinnitust lahti keerata, et äkki aitab “restart”, aga mutter-asi käib lootusetult ringi, ei reageeri. Aga ratas lahtilukustatud asendis toimib nagu peab, see tähendab – käib kenasti ringi. Kui lukustada – kinni mis kinni. Tundub, et on, mis siis täpselt on, aga esilaager on mingit otsa pidi pees. Mis sellega nüüd täpselt kaasneb? Kogemus puudub. Teoreetiliselt võib see tähendada, et mingil suvalisel hetkel teeb ta midagi enamat kui lihtsalt plaks, ja künnab näiteks esikahvliga maasse. Mida teha? Käsmu, kus vaheeesmärk, on ca 15 km kaugusel..
Kamski saadab M-i oma ratast proovima, sadulaga on ju tänapäeval kerge veidi kõrgust regullida. M maigutab hetkeks nõutult, aga siis teeb, mis kästud. Veidi ebakindlust on, just peale-mahaminemikul, kuid laias laastus leiab, et ratas on tip-top. (Sänks, Kamskile endale meeldib ta ka!)
Siis plaan. Kamski: “Vaata. Ma ise sõidaksin selles olukorras edasi, lahtise rattaga. Jälgides ja ettevaatlikult, aga sõidaksin. Sulle seda öelda-soovitada ma ei julge. Järelikult: teeme vahetuse!”
Nii saabki. Ja jestas! – juba esimese kilomeetri peale jääb selg haigeks, esilenks töllerdab, kuidas ise tahab, näppudega ikka kinnituskruvi korralikult fikseeritud asendisse ei saa! VÄGA väsitav ratas! Ja kummid maasturi omad, järelikult seda lippamiskergust, mis oma “sõjaratsul”, ei ole unistadagi. Ok – esiratast jälgides, mille kinnitusklamber hajameelseid kerimisi sooritab, on see võibolla isegi hea. Kamski tõotab edaspidi iga kord, kui M-i näeb, 7 rituaalset jaapani kummardust teha.. Milline vastupidavus, tahe ja jõud!
Võsu ja poepeatus. Viru Folgi eelsagin on juba märgata. Üks veidi joober vana tülitab kõiki ja on sõnaselgelt “teel” Käsmu. Mereröövlinägune kamp ütleb, et viit nad ei võta, ehkki kohe heiskavad abajast purjed – ikka Käsmu.
Väike jäätisering ja täispalavus. Erinevatele andmetele tuginedes arvutame Käsmu ca 10 km kaugusse. Kamski vänderdab sabas ja kirub ennast, et ta ei taibanud õigel ajal purjetajail sõnast võtta ja üht (rattakohaga) hääletamist nõutada.
Enne kuute Käsmu. Kellel millised mälestused – kes pioneerilaagris olnud, kes veel mida. Kamskile meenub ka, et tegelikult oli ta siin kaks suve tagasi jalgrattaga Kukerpillide kontserdil käinud.. Hale mälestus/vari kunagisest armsast külakapellide iidolist.
Kitsas kesktee on täis topitud otsekui soolepuhituse ajal. Espumisani?
Reaalis toimib siiski nüka-nüka ja slaalom.

Iga teine maja esineb ise või peremees-organina millegi müümisel või kellegi(te) majutamisel.

Viru Folki lausa nõretab kõigest, inimestest ja olemisest, välja. Esimene asjaotstarbeline käik viida – telkimine – juhatusel. Koha peal osutub, et esiteks maksab iga nägu koha eest 20 krontsi (Kas telgis on 2 või 3 inimest, mis seal vahet peaks olema?), teiseks – pilet tuleb osta rahvamajast, kolmandaks – see ainumas nn telkla on juba poolestsaati autosid täis, s. t et telkima peaks põhimõtteliselt autoparklas, koos sellega kaasneva autode käivitamise, edasi-tagasi sõitmiste jms-ga. Et võtab ninad krimpsu küll!
Igastahes teine käik saab rahvamajja. Et Käsmu Kaubalaevastiku Meremeeste seltsimaja, Tsaari-Vene-aegne institutsioon, Häädemeeste omadega teine-teine.

Plaan iseenesest selline: kambal on olemas-ostetud nn perepilet. Huvitav, kus on loogika, et pere PEAB koosnema maksimaalselt neljast inimesest? Aga nii on. Kamski, kui varstine-äramineja on järelikult ülearu. Aga kui.. et K on 13, siis EHK õnnestub teda 12 aastase pähe lapsena ja tasuta esitleda? Ja T oma maheda olekuga läheb ehk 17-aastasena läbi?
Igastahes proovida tasub. Kõigepealt läbib K edukalt “lapse-testi”. L nuusib välja kõige kohmetuma piltipiiga ja ajatab hetke, mil saabub suurem summ inimesi, et kõigil kiire oleks ning kamandab: “Nüüd!” Küsimusteks ja kadalipuks valmistunutele isegi kerge pettumus – asi õnnestub nii ludinal.
Ühes hoovis saab kama ühis-degusteerimise tulemusena 10 palli, veidi näksimist peibutab ka. Siis hakkab seltskond, tegelikult põhiosas L, teised lönt-lönt sabas, “kohalikku elanikkonda” kammima. Mõte kirjanike maja hooviga diili ajada läheb vett vedama: ülerahvastatud. Ametlikud liinid on lõhkemas, rahvast lihtsalt ON palju. Järjekordne kaval strateegiline plaan: otsida koht, mis tundub sutsu räämas ja laokimal olema, selline, kus ilmselt põlisemad, kohalikumad.. Ikka veidi maksta ka, peaasi, et koht poleks autoparkla!
Paar tühikäiku, ja juba võtab hea nina sobiva majpidamise üles: keset Käsmut, pigem räämane kui ülekammitud rikkurihoov. Venekeelseid, veidi karva-turrikasvanud majaperemees, kes ootamatust seltsipüüdest rõõmsalt sajalise nilpsab ja tagahoovile osutab.
Vahepeal on Metsatagusedki Käsmu jõudnud, kuid et nemad kontserte ei nilli ja tupikust läbi murda ei hooli, siis jääb trehvamine vaid põgusaks: see kolmik läheb paremat ja hubasemat mereserva otsima. (Mis, selgub hiljem, ei õnnestugi, – ehkki nad terve rannaserva Altjeni välja läbi kammivad.. ja järelikult sõidavad nad lõpuks lihtsalt koju tagasi. Ohkame veel kord õnnelikult: mingis mõttes on jalgratturid ikka hästi “valged” inimesed )
Telgid püsti, – hakkab kiireks minema. See, kes asja vedanud on ja Viru Folgist peab, on jällegi L. Ja tema väide on, et olgu muuga, kuidas on, aga kell 8 õhtul Karjalaineneit lihtsalt PEAB nägema! Ok. Kui peab, siis peab. Või – miks ka mitte. Asjad saab telki laadida, tagahoovi-julgusega. Pealavani veidi maad, minek siis ratastega. Ja et M esiratta-riskile korralik punkt panna, ühesõnaga, et ei tekiks tahtmist katsetamist jätkata, vajub tagakumm soss-s-sti ja üsna usinalt tühjaks. Ilmselt õnnestus Kamskil sellesse mingine klaasikild vms korjata..
Et siis kontsert. Paradiisi-poistele viitab nii mõnigi sait.. Kann õlut ja ringituierdamine, vahepeal ringimisi, vahepeal näpuviskajatega segi, käib vabaõhuasja juurde.

Nagu ka murullesimine ja taevavahtimine. Kohatakse tuttavaid, piraadipoisid hakkavad silma.

Tagataevas hakkab pead tõstma täiskuu (tegelikult 2 päevasammu apogeest üle, aga see ei paista eriti veel välja).

Kamskil on kava aparaadis, mingil hetkel leiab ta, et miks mitte uurida vahepeal ka Laksi, kes samaaeg kabelis laulma peaks. Eks ta siis teebki väikse tripi, aga mitte eriti õnnestunult: kabel on rahvast üsnaüpris pringilt täis, trepi pealt küünitades kuulab ta siis lõpuloo ära.. ja sõidab tagasi.

Laks polnud täit tundigi “laval” olnud. Soomepoisid küll teevad täisaja ja tagasinõude lisapalad auga ära.
Teine samaõhtune pealava number on Pantokraator, Saatpaluga esiliinil. (http://www.virufolk.ee/pantokraator) On teistega, kuidas kellega – kui Kamski püüab esilavale minna, siis haarab vibratsioon tal juuripidi rinnust kinni, nii et süda läheb pahaks ja ta põgeneb.. algul lihtsalt murutagustele, siis juba rannaservandikule uitama, kus heli intensiivsus juba enamvähem talutavaks muutub. Kummaline kogemus.. vanadus? vastuvõtlikkuse suurenemine? liigne avatus?
Aga täiskuine lahesopp on kõigi oma aksessuaaridega võimas ja vaatepilt!

Ja kõik muu ongi väga ok, välja arvatud päris-külm, millele keha kuidagi kummaliselt järele annab, ilmselt vibrašoki järelmänguna.

Kui T, kes tahab asjast täit mõnu saada, Merelavale öödiskole läheb, siis teised annavad alla ja kaovad telkidesse. Päev kilometraažilt oli küll kesine (37 km), aga ööaeg ja päeva-asjatamised on teinud oma töö.

Rubriik: naised ratastel. Kolmas päev

ÜKS SUVESEKELDUS

Et siis neljapäev. Kell taas midagi üheksa peal, kui ärkamise asi. Mingeid käsukellasid pole, nii et see on sisemine sund, mis telgist välja ilmamaad avastama tõukab. Levi jukerdab põhiliselt miinuspoole peal, siis hüppab äkki põõsa tagant välja ja Kamski saab oma kurvastuseks teada, et oli vahepeal uppunuks-hukkunuks arvatud.
L sööstab jooksult lainetesse, vastu hommikut on täitsa oluline tuuleke tõusnud. Jee! ja hip-hip-hurraa! – üsna toetavast kirdekaarest. Kõhklemisi koperdab Kamski talle järele, siis M. Huviga jäävad nad passima, et kas T, kes õhtul väitis, et olgu mis on, tema tegeleb hommikul suuremasordise pesupäevaga, teeb lubamise reaalis ka teoks. Kusjuures – tegi.
Lõke saab olema. Kohv on mingine kohvijook, aga eks asjaks seegi. Ja jõuabki kätte aeg miski ajurünnakus settinust, et mida teha katkise rattakummiga, teoks teha. Variant A on, et tuleb minna tipa-tapa Kundasse, mis Kunda kultuurist hoolimata EI OMA ühtki rattaremondi-kohta, isegi sisekummiostmis-võimalust mitte. See on eeltööna ja telefoni teel juba kindlaks tehtud. Lähim lootus seega Rakvere. Sinna vast kuidagi pääseb. Variant A prim – ehk pakub Rootsi-onu veel kord abistavat kätt (autot). L ja Kamski lähevad lootusrikkalt veekanistrit tagasi viima. Ja onu ongi aldis küsima, et kuidas naised edasi ja mis-kus. Toetavad küsimused viisid ruttu õigete vastusteni, niisiis – L Volvoga ees, teised vänt-vänt järel, – Kunda poole.

Linnapiirini oli tõesti 7 km, aga sees mingine kahtlane tõusustik ja kiirad-käärad. Kui etteläinud Kamski lõpuks L-i leidis, oli 4 km vaikselt juurde tiksunud. Ülejäänud seltskond oli jäänud tõusu taha toppama, sest äkki ei ole õige suund? Nüüd helistati teisedki järele, blokeeriti 5 rattaga sujuvalt bussipeatus.
Onu bussijuht tegi kõigepealt karmilt ja pikalt-laialt selgeks, KUI keelatud on rataste bussi peale võtmine, millised trahvid tema saab, kui politsei kontrollima peaks ja.. “Mis teiega ikka teha! Ronige peale! Aga tagauksest!” Vahel on mul tunne, et on inimesi, kes saavad energeetilise laksu, kui sarnane situatsioon seda võimaldab.
L vaatab bussiukselt oma “lapsukesed” üle, et kes teab.. kes teab.. Millal järgmist korda kohtutakse.. Ja ongi üks pisaratevaene lahkumine teoks saanud.

Nelik läbi Kunda ja toidupoe (ikka maiustusi rohkem ja ühtkomateist muud ka) Toolse teele. Juba esimesel tõusul kaovad K ja T. Telefon: “K-l kett maas, a toimetavad ära.”
Ärapööramine Toolse peale on varustatud hoiatusega: “Toolse sild remondis, ümbersõit.” Kes rattaga on sõitnud, teab autoomanikest tükk maad paremini, mida tähendab ümbersõit.. Silla remont tähendab, mida iganes.. ehkki rattaga läbisaamise tõenäosus on kordi suurem kui autoga, seda küll. Vastusuunas väntavad kaks vene tädikest, kes ongi varmad seletama, et rattaga saab läbi mis ludin. Nemadki just Toolsest tulnud.
Jaanalinnufarmi viit ja nõukogu: minna või mitte? K tahtis väga, vahelduseks ilmselt; M ja Kamski kehtiasid õlgu. Otsustavaks saab T, kes ütleb, et temalgi ükspuha, ainult et elusat jaanalindu ta küll näinud veel pole..

Natuke raha küsiti küll, eraldi fotokagi eest (10 krontsi). Aga on põhjapõdrad, nii paariaastased;

jaanalinnud, kelle silmad olla suuremad kui aju ja kes väga tahtsid kõike, mida nägid, nokaga napsata. Paitamise trikk seisnes selles, et tuli millegagi tähelepanu kõrvale juhtida, siis sai seda õhksulgpehmet tiiba katsuda küll.

Kui näpust võttis, siis päris natuke valusasti ja näpitsaselt. Kui muud polnud, siis napsasid õhku, neelatades seejärel stiilipuhtalt, otsekui oleks hea suutäis olnud. Jooksevad kuni 70 km tunnis. Demonstratsioon-tagaajamisel aedikus tegid nad seda küll koomiliselt, nagu väga pepsid daamid, taguotsad vänderdamas. Jalg on kahe varbaga ja väga tugev, löök võib olla tappev.

Ja erinevalt teistest lindudest on neil neerud ja see süsteem, mis ei lase nende kohta öelda: laps räägib, kui kana pissib. Veel on seal emud, tunduvalt koduhoidjamad linnud. Pärlkanad jms. Tutvustaja piilub küll aeg-ajalt konspektist abi, aga tühja tollest!

Ja külastajaid ikka olevat, ehkki Toolse silla remont on nendegi äri jaoks üks saast asi.
Toolsega läheb õnnetult. Loll pea on kere nuhtlus, öeldakse. Viit näitab Toolse linnust.

Konsiilium otsustab, et tühja sest linnusest, otsime ikka Toolse mõisa üles… seda muidugi ei tulnudki. Vaid taipamine, mida hiljem L kinnitab: just linnus ongi see, mida vaadata tausunuks. Noh, eks siis mõni teine retk.
Hoopis Karepa tuleb. Sellest ei taheta enam tühja läbi vändata ja kamp keerab Kullo laagripaigast sisse merekallast otsima. Nii saabki üks omanikuvaba paat lõunalauaks. Laht ise on vetikane ja luigene.

Ja toit maitseb näljase isuga.

Varsti on Eisma külalistemaja, ainult söögiisust on nüüd juba vajaka. Ja siis kohtingupaigaks kokkulepitud Vainupea.

L väntab samal ajal kaartipidi ülespoole, aga seda, kui palju tal veel sõita on, ei tea ta isegi. Kumm on tal vahetatud, takkajärgitargalt tagavarakummgi kotis. Parandajapoisiga koos olid nad imestanud müstilisi küljeauke, mis oleks otsekui läbi terve kummi torgatud: ühelt poolt sisse, teiselt välja. Mingid padrikut ometi polnud läbitud!
Suurem seltskond viskas end siis Vainupea tuletorni alla külili, hea sihtmärk orienteerumiseks. Seal oli küll ka järjekordne tõrjuv silt: “Ainult kaluritele!” Et parkijaid ja peesitajaid paistab karjade kaupa, siis leiab ka Kamski, et tema vanaisa oli meremees, – kelle perest see kaluriasi väikeses Eestis ikka nii väga mööda läheb!
Tegelt ei kuju tundigi, kui L rõõmsasti seltskonnaga taasühineb.

Ta on end ka üksiti täiendanud infoga metsarajast, mis suuna ja meelelaadiga ühtib: mööda rannajoont ja võimalike laagerduskohtadega. Liivane ja lükata, seda küll.
Nüüd siis õhtuni asustamata ala, kerkib küsimus: kas süüa? Ees on metsikum maa, sealt enam baarikesi ei leia. Väga näljane keegi pole, aga et tagavarasid vähe ja kui Kamski ka akulaadimis-muret kurdab, siis järelikult – vaja!
Vainupea pansionaadist öeldakse: “Ei, meil on pulmad tulemas, ei mingit kosti!” Tagasi Eisma külalistemajja, ehkki L pisut poriseb, et tema vihkab sama tee ülesõtkumist. Rääkimata, et teiste jaoks läheb asi 4kordseks. Aga tegemist on ainult paari kilomeetriga.

Tõeline kokatädi. Tunnistab näljakurtjad peast-jalatallani üle, lööb külmkapi lahti ja hakkab otsima, ise takka kiites: “Ei, midagi ma teile kokku ikka korjan!”
Pärast võtab ta naised letti: “Kust tulek? Kas mingi klubi või?” jne. Väga muhe muti!
Päikese äravajumisega võidu jõutakse lõpuks metsaveerde. Rada on tõeline rada! Paar liivakohta löövad tõesti rattad vänderdama ja seda, kui liivaseks keti võtab, ei taha hästi teadagi, aga.. rada elab otsekui oma elu, mis peamine, – hakkab otsekui ise vedama. Tähelepanu peab pidevalt maksimumis olema, sest juurikad, käärud, augud, siis veel muinasjutuvalgus ja kiirus. Tõeline jõu-tee!
Kui kena abajasopp ette satub, on isegi veidi kahju.

Eriti T-l, kes alles äsja on rattakiiruse võlu nautima õppinud. Eks ta siis sööstab energia mahalaadimiseks kuivi puid räsima.
Lõke saab liiva peale, telgid puudeserva.

Päev: 50 km, 3 pool tundi puhast sõiduaega.
Kamski kukub “vanadest” esimesena, 12 paiku. Teised lebotavad veel omajagu, igastahes suur tagavara-puude kuhi on hommikuks kadunud. Ja brändipudel tühi.

Vastu hommikut käib väike vihmasabin telkidest üle, aga selleks ajaks, kui ninad telgist välja hakkavad ilmuma, on päike täies jõus.

Rubriik: naised ratastel. Teine päev

ÜKS SUVESEKELDUS

Kolmapäev, 5. august

Hommikuse merrehüppega alustas L, kui ta siis oli vähemalt 250 korda: “Nii soe! Mõnus! Kui hunnitu!” hüüatanud, võtsid pisitasa M ja Kamski ka vedu. M ujuski mere ja mõtte (enda jaoks) soojaks. Kamski tegi paar-kolm koera-liigutust ning põgenes lõkkesooja.
Katelokikohv jms.

Esimene võhmakas oli kaldapealselt üles, et maanteele tagasi.

Siis 7 km kodu poole ja Kõrtsialuse küla,

Rannu koolimaja, ojajoastik.

Ja ajalootuba seltsimajas. Kohalik onu soovitamas, pakkumas, võtmekimp vööl.
Aseri.

Väike auring linnakest piki, siis edasi.

Kella 3 paiku Kalvi mõis.

Kenastatud koht.

Ja lõunasöök, milles osutus kavalaks võtteks lõhevalik, mis oli kolm korda suurem kui nn juurviljavalik kahele.

Oskasid ikka toonased mõisnikud endale parimaid kohti Eestimaast nilpsata!

Mereveere-teekesi pidi ikka lääne poole. Mahu külakant väga ehitatud ja heakorrapärane.


Teekesed küll sutsu palju risti-rästi, kuid et paremal käel stabiilselt loksuv Eesti põhjameri, siis ilmakaared hästi seitlis ja muret vähe. Kuni… heliseb äkitsi tahajäänud L: ventiil p…s ja tagakummiga kaput! Mõte pole meeldiv kellelegi, aga antud seisukorras on mateeria see, mis loeb. Hääletada ja abi otsida metsateekesel ei tundu eriti tõenäoline, aga ometi – üks Eesti-Rootsi vanapaar (tädi on väliseestlane) sõidab, juhatab läbi eramaa-keeldude võrgustiku telkimiskoha ning pakub igatsugu abi. Piirdume esialgu joogiveevinku ja öö-hea-kohaga. Et Kundasse olla vaid 7 km, siis hommikune suund ja lootus saabki rajatud Kundale. Kultuurikolle ju ja puha!
Mingi imetrikiga õnnestub Kamskil ventiili väänates ja rattaga salajuttu puhudes kumm siiski täis saada ja kilomeetrikese tõotatud randa peab asi vastu. Ehh! – laagris ja õhtul on kumm jälle lootusetult tühi, sedapuhku pöördumatult.

Õhtune ajurünnak tekitab huvitavaid variante: toplesshääletamiseni, ratas kodaraidpidi kaela riputatud.. näiteks loosungiga “Austraalia põlismetsade nimel!” välja.
Aga rand on avar ja armas, taas inimtühi. Meri tüüne, päike korraldab tõelise etenduse, – konkureerida ongi tal ju võimalik vaid iseendaga.

Seekord käivad kõik meres ära, T on viimane “vapper”.
Et õhtussejäämine toimus planeerimatult, siis toiduvarud on.. põhiosas need, mida M ohjeldamatult oma kotist “leiab”. Kamski tuleb võidurõõmsalt viie tatikaga, maasikaidki oli varjulisemast metsaalusest täiesti edukalt võimalik leida. Eelroog missugune! Või sissejuhatus ellujäämis-kursustele?

Parme on palju. Saab selgeks, mida tähendas Rootsi-härra hoiatus “bööms´ide” osas. Päikese kadumine annab vahikorra sääskedele üle. Raudselt – söötmata! Ja telefonilevi on võimalik leida vaid õigelt ranna-ruutmeetrilt. Aga see lihtsalt käib suvesekelduste juurde!

Aa – sõidetud sai siis 40, 63, puhast sõiduaega 2: 32.

Rubriik: naised ratastel

ÜKS SUVESEKELDUS

Teisipäev, 4. august

Osutub, et isegi Kamski on võimeline sotsialiseeruma. Üksiku hundi võlud-vaevad ühes, gruppi kuulumise naljakused teises kaalukausis.
Et siis Edelaraudtee. Oma kummalise graafikuga, mis dikteerib eluviisi õhtusemaks, kui soovitud. Sihtjaamaks Kiviõli! Mitte Keila, nagu L haja(vaja)meelsusest usinale piletitädile pahvatab. Ja 3 minutit polüloogi teemal, et tädi veenda, et piiga ikka tegelikult ka soovib siiski Kiviõlli. Piiritu mure ju, et hilisemad pretensioonid ja värki.. mis tema siis nuriseva kliendiga peale hakkab! Diisel lihtsalt keeldub Keilasse suundumast ju!
“Ta on minuga!” deklareerib Kamski viimaks. “Küll talle saab koha peal aru pähe pandud!”
“Ei, muidugi saan ma naljast ka aru,” veeretab meie saatja edasi, “aga kas Te ikka olete veendunud, et Kiviõlli, mitte Keilasse?”
M-l on haleväärne ratta-eelstardilugu juba olemas. Et tagaratas käis kiiksuga, et kett tuli muudkui maha ja rongikell kõrvetas kuklas..
Rattakohad olid viimases vagunis priid – kohe saime kogemise ka, et miks. Kõikidest viisakatest mõtteavaldustest uksega jäi väheseks, et teist uksepoolt avanema sundida. Ok, mis siis ikka: kui otse ei saa, eks siis ringiga ikka. Hiljem oli parastada, kui rongimees tõrksale jalaga virutas: see toimis. Ilmselt on needasjad nõukaaegsed, vähemalt mõtteviisilt.
Kapsapirukaring. Sudokud kellelgi jms. Tädike läks lahkeks ja tõi isegi Edelaraudtee kaardi. Et siis teaksime, et kuhu minna. Kui Kiviõlis ära eksime.. – keilakad sellised! (Sellest kontuurkaardist on parimal juhul abi rongiaegade ja peatuste nimede vaatamisel, ei enamat)
Rakverest T. Onkel, kes nelja appikihutanud seltsilist eirates kena piiga toetada on võtnud, tõstab ratta ja peab tasuta nõukõne teemadel, et kuidas matkale ei tohi sihukese rattaga minna, TEMA küll enda vastutusele ei võta ütelda, et esilaager 100 kilti vastu peab..
19. 32. Kiviõli perroon. Vasakule? Paremale? “Nina järgi” leiab kamp Konsumi, tegeleb proviandiga ja L võtab ühe kohaliku tädikese rajalt maha. Too osutub piirkonna ja teede osas ebatraditsiooniliselt kompetentne olema: tuleb detailne otsetee kirje põhjarannikule, selleni välja, et – “ja siis sealt punase katusega maja juurest paremale, betoonpostid on tee peal ees, aga ratastega saate läbi!”
Kõrkküla viit näitab 11 kilomeetrit. Kui juba päris tükk-tükk teed sõidetud, 8 kilti kindlasti, siis jätkusilt: Kõrkküla 8 km. Et tee põhiosas kruus on olnud, suhteliselt sõidetav küll, aga ikkagi.. siis võtab kukalt kratsima küll. Mis paari-kolme kilomeetri pärast, kui Tallinn-Narva maantee otsa komistatakse, selgusehetke toob: kohalikel noorkunstnikel pole raske numbrit 3 8ks ümber kirjutada.
Kamski tegeleb vaheldumisi mahajäämise ja ettesõitmisega: siis saab fotokaadreid sättida. Sõidutempo on üsna mõõdukas.
Juhatatud koht on täitsa kodus. Ja maamärgid tuvastatavad. Sõidetud 1 tund 5 minutit, kokku 17, 33 kilti.
Pilk libiseb rahulolevalt üle inimtühja ranariba..
“Pomm! Tõeline pomm!” röögatab L. Kui asjandust lähemalt uurida, siis osutub see küll paraku põhiosas korgist koosnevaks poimölakaks, aga mõnulemist teemaga, mis nägu on pommirühm, kui hüsteeritseda: “Naised lapsega rannas, pomm!”, siis kui täisvarustuses abivägi kohale on tormanud, lõkke äärest vastu naeratada: “Nonii, poisid tulid ka seltsi! Kui tore..”
Meri on kerges laines, rand lutsukivine. Ehkki paljud neist suuremale kui inimkämblale valatud..
Telke on kaks. Kamskil 4ne, L-l hästi omapärane 2ne. Laagerdus-asjatamine annab loodekaarel aega loojangu-revüü sisse juhatada. Osutub ka, et M-l on absoluutselt kõik, mida vähegi võiks vaja minna, kaasa võetud. Järeldus: sellepärast M saigi kaasa võetud! Lõke ja toitlustusprogramm.
Ujumine jääb seltskondliku vestluse piires pidama. Natuke pime ja natuke jahe ja natuke võõras põhi ja natu väga märg ja..
Punaste sipelgate ekspansioon tekitab Muumitrollinostalgilise veerandtunnikese. Ja telgikolimise.
Kell on umbes 12, kui tuduaeg tuleb ja veits 8 läbi algab uus hommik. Lainete taustmuusika ja pilvehägusa päikesega.

Matk mütsi eest, 4

Kui juba käima läheb ja muudesse mõtetesse, siis õnnestub valu ümber seadistada otsekui kohustuslikuks taustamuusikaks – järjepidevaks ja asjaomases värvirikkuses. Puder sisikonnas, mitte, et ta halb oleks olnud või midagi, maol pole lihtsalt mahti seedida! – formeerub määrdunud telliskivikamakaks, nii et hingamine, teadlikult sügav, appi!

Siis hakkab üks semu sõnumeid saatma, teemaks kurtmine hapu elu üle. Jätkub mul jee! tahet teda topsutada! Sellepärast ongi kaastunne haruldus, et seda on volilt ja jagada eeskätt õnnelikel… Naerma ajab küll, kui keegi antud teema taustaks kaisust ja kallist uneleb.

Merle räägib, et kui tema mingil pikemal orienteerumistretil oli, siis esimesel aastal kah, ullike, läks potastega. Siis kasvatas pool aastat uusi suurevarba küüsi. Sealtsaadik on tarkus kindlalt taskus: matkasaabaste tald ja ninad on täitsa teisem tubakas!

Tempot püüan hoida esipundi sabas, mõnikümmend sammu vahet, sest suhtlemiseks soovi pole. Aeglasem kõnd poleks kergem, ja mida pikem samm võtta, seda harvemini puudutavad päkad maapinda, arvutab juhtimiskeskus, kes eriti olukorda muudmoodi muuta ei saa.

Niipaljukest, kui taipan, on siht Kooraste suunas või midagi sellesarnast. Huvi kauni kodumaa ja looduse ilu vastu on langenud alla absoluutse nulli.

Kui seltskond kümme sammu teest kõrvale ja horisontaali prantsatab, siis vaid hõigutakse järjestikuselt laekujatele: “Vaade vasakul. Ilus. Nauditagu!”
Tean-tean, et istuda on ohtlik, aga või ma enne ohtude ees risti ette olen löönud!
Mõni minut hiljem, kui rohkem käte kui jalgade varal ennast püsti kangutama hakatakse, teatab nii mõnigi mees lamasklemast: “Vaade ju! Vaja oleks veel veidi nautida..”

Vahepeal piilun mobiilisihvrit – kell läheneb neljale. Teen mõttes silma ja häälestun Tallinna-teemale. Tervisemuuseum oli üks neist kohtadest, kus pidin esialgsete plaanide kohaselt tegelikult olema. Vastus küsimusele: “Oli mul vaja!?” on kahjuks nii üheselt teada, et ei lase rahulikult enesehaletsuseski supelda. No vat, oli! Sel päeval, kui ma enam ei topi oma suurt nina kohtadesse, mis vähem-rohkem jaburad, peaksin identiteeti vahetama. Või vähemalt passi.

Hajameelselt, rohkem nagu distsipliini pärast ja lubamisest, et raporteerin, klõpsin, kui meelde tuleb, mõned pildidki. Selleks, et vaadata ja valida, fokusseerida ja selekteerida – ei jätku jõudu.

Ristluud on tüdinenud sõnaselgest eiramisest ja lisavad tuure. Käigu pealt kopsin alaselga, korraks isegi aitab. Vaatan käsi – pondunud sõrmejupatsid. “Pärast annab tihkeid jalgrattakindaid alles tirida!” mõtlen ükskõikselt. Tegelikult on kõik mõtted sellised parajad hobuse unenäod – pikaldased, lohisevad, laskudes ikka ja jälle tiiruga selle jopski kohale, kes jalanõusid valis. Tinaseks hakkavad vajuma ka reied ja sääred. Põlved kriuksuvad kaeblikult ja sähvatavad aeg-ajalt üldisesse sümfooniasse omi, õnneks veel mitte katkematuid kriiskeid.

Järveäärne kohake ja venituspaus. Väga palju polevat enam, räägivad. Mis mõttes palju? Me läheneme ju alles poolele teele!?
Iga peatusega kaasneb üksiti ka lõdisemine. Kui muidu on ilm oma jahedusega täitsa tip-top, siis mahajahtumise kiirendajana annab ta lihaste-liigeste kangestumisele siiski oma panuse.

Retkeliste rida on silmiside-kaugusest, mis teed peaks juhatama, ammugi välja veninud, nii et eeskõndijad veavad hilisematele hoogsalt kriipsunoolekesi juhatuseks. Meelis on kusagilt pihustivärvi hankinud, tema siis sellega.

Satun Kaarliga kõrvu kõndima. Temal on ette ära otsustatud, et viimased kilomeetrid. Mina veel heitlen iseendaga. Ühelt poolt on katkestamine allaandmine ja puha… aga teisalt, ükspuha, kui risti ma ennast ka ei pooks, teist sama pikka maad mu kõmpa-kõmpad keret ära ei kanna. Ja seda, et varustuspunktis uusi jalgu ei anta, tean ma ka. Nagu järgmisel nädalal või aastatelgi. Kui, hambad ristis ja puhta tahte- ning jonnijõu varal jätkan, siis jõuan ilmselt kolme veerandi punktini. Aga siis juba verivillis ja paistes päkkadega, paar nädalat invaliidikõnnakut kindlustatud. Aga ikkagi: nadi on ju ka! Alustad, aga lõpule ei vii…

Kaarel teab, et Merlel olla puusaliigesed tules, tema jätkata ei saa. See on minu jaoks abistav argument – öö üleolemise mure saaks murtud.

Viimased metsarajad on pehmemad, aga meel märkab eelkõige nende lõpmatust. Päike on õhtuselt külili, aga silm otsib rajale lõpetust. Et ehk järgmine kurv ja selle tagune… EI!? Et siis vast järgmine?

Tunnen, kuidas viha hakkab sisemaal kobrutama. Et tal õiget pidet pole, siis põrnitseb kord iseendale otsa, tüdib siis ja otsib uusi ohvreid. – Rajameistrid! Inimesed üldse, küll ükshaaval, küll hulgakaupa. ja siis kerkib ka otsus, sündimisvalust tal puudust ei tule: “Põrgu! Aitab!”

Pokumaa suunasildist veidi edasi paistab lõpuks ka finiš: Kooraste järveäärel matkaonn, autod, tsivilisatsioon ja supipada. Isu eriti pole, alles see teliskivi kõhust kadus, vett läheb küll. Gallonite kaupa. Ja siis veel natuke.

Kui sikud lammastest eralduvad (kumb on kumb, ei oska ma kommenteerida), siis pooled jätkavad teed, “meie majast” on Aime, Malle ja Krisli. Au ja kirjad meile, kaastunne neile. Kaarel, ehkki teda loiult meelitame, eraldub, ja saab ühe sõiduautoga minekut. Merle, mina, piigad ja üks kohalik isa-tütre paar sätime end kaubikusse kottide otsa. Auto on vaevalt sõitma hakanud, algul üks naljavend priiküüdiks tagaraual, kui vajun otsekui kotti. Unepuudusest kui vanaduse vaevast ei tea ma suurt tõesti.

Vahepeatuses astub kohalik paar maha, et tulijaile saun kütte panna. Meie istume Põlvas autodesse ümber. Merle siunab iga kord, kui käiku vahetama peab. Püüan lohutada: Pole hullu, käiku vahetatakse käega ju!” Mille peale Merle väga pika ja lootusetult lollikindla pilguga vastab: “Sidurist oled kuulnud, beib?”

Toomasel jälle saun hakkamas. Piigad tsirkuleerivad vist päris tükk aega lava ja tiigi vahet, vähemalt on nende häälekaja see, mille taustal ma kaon. Hommikusõnumini.

Meie kangelased jõudsid poole kaheksa paiku Põlvasse. Veest ja vilest ja tunnikesest unest saunamajakeses, lõpu punamustast lõpmatusest rääkides nad autos ka kustusid… Kuradi vinged mutid, igatahes!

Täna kõnnin juba peaaegu inimese moodi: eriti ei mõtle, kuidas päkki täpselt loodi asetada, aga pöiakõndi ei tasu veel üritadagi. Vaikselt virvendab ka mõtteke, et “aga järgmisel aastal…”, aga selle kõssitan eemale. Igaks juhuks.

P.S. – selleks, et minna asju mütsiga lööma, vajad sa kõigepealt mütsi. See on pealkirja taustalause. Teise – “Matk naeratuse eest” – kõrval.