Mõõdad ja mäed, 1

Loo-oo-mulikult toimub tegelik pakkimine nii viimasel hetkel, et alles siis, kui bussis pikalt sisse-välja hingan, hakkavad asjad meelde tulema: vihmamantel… oi sa pagan – PASS!

Ausõna, kunagi ma hakkan korralikuks!

Kontrollin rahakotist järele, see alaline id-kaart seal olemas küll. Aga võinuks ju passi peale ka tulla ja mõelda. VIST peaks olema id-kaart ok, aga äkki ei ole. Mis siis!?

Pärnu bussijaamas, ema helistab: ta traditsiooniliselt irooniline kõneviis – Tere VARAhommikust! Oled sa Indias või kus?
Ei, Pärnus, ootan Häädemeeste bussi.
Ah soo, siis küll.

Ninapidi kohe välisministeeriumi lehele, on küll suurelt-mustalt kinnitatud, et Norra jne – ID kaardist piisab. Väike kripeldus ometi jääb.

Häädemeestel on ikka mu põhiline funktsioon käskude täitmine. Sest ema teab ise täpselt, et mis ja kus ja kuidas, arvamusi ei vajata. Pigem on lausa ebasoovitavad. Õhtupoolikul lähen veidi hulgerdama, ei saa ju, fotikas sügeleb

Tiirud küla vahel kulgevad nagu ikka: mere äärde ja jõge-pidi ja… serva pidi siia ja sinna.

Ja hommikul vormistan oma otsuse: suits kaasa ei tule. Sellist hunnikut ei jõuaks ma ka siis osta, kui ma tahaksin. Ja kas tahan? Tegelikult mitte: ma ei tunne uhkust, et olen sõltlane. Ja ette kujutama hakates, kuidas ma lendude vahel üritan mingi priu või prügikastitaguse leida.. ei, jääb ära.

Tallinnas saab kaaluga nagu ikka sutsu kavaldatud ning kenasti sobitutud. Kadalipp on just niisama vastik nagu ikka. Võib ju ennast lohutada sellega, et kui väga palju turvalisemaks see jama maailma teeb.

Oslos sellised “mõnusad” pikad ümberringised koridorid. Tavaliselt ma nende mõttele tähelepanu pole pööranud. Tavaliselt ei reisi ma oma vaevu liikuva emaga. Küsisin, et kas ratastooli? Jah – peate helistama. Vaatlesin neid osutatud telefone: jah, on küll isikuteeninduse number peal, aga helistada saab vaid krediitkaardiga. Ja hindu vaadata netist. Ema saadab selle mõtte kohe pikalt, loomulikult ta ei taha. Ega seepuhk, kui aega 3 tundi, polegi viga, aga tagasilennul on vaeheaeg tund ja veerand, siis võib kiireks minna. Aga mõnes mõttes on see ka nende probla, mitte ainult minu.

Bodö on pilves ja vihmane. Taavi ütleb, et just samamoodi oli ka neil olnud täiega soe ja just nüüd ära keeranud. Sõit on kaks tundi põhja poole. E-6. Praktiliselt Oslost saadik ainus Põhja-Norra trass, vaid see, et uuem ja vanem variant vahetevahel veidi eralduvad teineteisest.
Tunneleid on palju. Selle maa peale tuleb 18 tunnelit.

Et siis hommikul 9 sai Häädemeestelt starditud, umbestäpselt 9 Norra aja järgi või sutsuke hiljem oleme polaarjoone taga.

Üks isa

Head mehed elavad
Head mehed surevad

Häädemeestel

Üks neist oli mu isa

- – -

Sa ei rääkinud, kui võtsid
kohused ja koormad,
- eluvalust.

Unistused armuajast
varem lõppesid kui
kätest jõud…
ja vastupanust

ära astusid.
Jäid väiksed rõõmud:

lapselapse naerukild,
värske ajaleht,
uus põnevik…
ja vargsed õllesõõmud.

- – -

Raskusi
on põlvnemise lõppematus rivis
ikka veeretatud võlgu.
Ning kuni püsib inimkond -
siin pojad seisavad
ja jätkub õlgu.

- – -

Head mehed Häädemeestelt,
üks neist oli mu isa.

Täna lendab liblikas,
hing maailma laiali:

tuhanded õied
lõhnavad
vabadust.

Kähinal

Kähinal
…ja lõõtsutades ahmib Paps igat vaevaliselt kopsudeni-jõudvat hapniku-piisakest. Puudujääk on nii silmaganähtav, et tekib tahtmine peoga või pangega lisa nõutada. Et see oskamata ja et hapnikumask isegi põhitöö ära tegema peaks suutma, siis silmitsed vaevaliselt tõusvat-langevat rinnakorvi ning mõtled, et kas kunstliku hingamise sarnasest pumpamisest võiks tolku tõusta.

Muidugi on see vaid ulaka-poolne ekperimentaalmõte, sest suurhäda on sügavamal. Tasapisi rögisedes ja rägisedes korjunud mädapaunake südame ümber. Ohkad kergendatult kuuldes, et asjaloo üks erioluline etapp: diagnoosimine, on lõpuks läbi jõudnud, sest siis on vähemalt mingit ravilootust

Mitte, et sa loodaksid, et su vanemad mingid igiliikurid peaksid olema ja kui kriitiliselt võtta, siis oled oma kaheksakümnendatesse jõudnud elavate esivanematega niigi üpris erakordne haruldus.. Ikka on millegipärast selline täiesti egoistlik mõtteuid ja tahtmine: et ta ometi terveks saaks! See kord veel!

Sellest hoolimata, et tema suust aga muudkui käegalöömasõnu kuuled. Et ah mis siin enam ja pole mul seda tarvis
Sõnad on vaevuarusaadavad ja segi õhuahmimisega. Hapnikumaski sees peidus niiehknii.

Aga siis mingihetk see joon lõpeb ning kortsulisse silmavakku veerevad pisarad ning vaevaliselt väljutatud: “Mul on nii piinlik”

Alustad uuesti ja otsast peale seda massaažile sarnanevat silimisriitust, mida oled eelneva paartunni jooksul juba vanale mehele teinud, ei oska sinagi kohmetust kuidagi sõnadesse, eks siis ikka kätetegevusse peita. Oled ju sellesama kulunud ja nii ehk teisiti viimse hingetõmbe suunas veereva mehe seeme

Nagu ka selle vana naise, kes praegu murelikult oma alatasa nii siunatud vanatoi ümber askeldab

Vahel on selliseid tõsiasju raske uskuda, eriti, et lapse-staatuses olemine nii igavene tundub olema. Et kui ettepoole vaadates näed, et miski on alati olnud, et siis võiks-peaks see ju nagu teisipidi vaateski paistma

Mul on rakse mõista, mida ta oma “piinlik”-sõnaga öelda tahab. Mille pärast on ühel surma veerel kaaluval vanal mehel piinlik!? Kas see on seesama süütunne, mille varjuga sa ise oled läbi elu heidelnud: “Vabandege, et ma olemas olen ja olemasoluga teile tüli tekitan?!”

Teise suust kõlanuna tunnetad häbi- ja süütunde laama, – oled nii harva aega leidnud oma isa jaoks, et kui siis teadete teravusest ehmununa kohale sõidad, siis paned teise piinlikkust tundma, et nüüd nõndaviisi tülitatud said olema. Huh

Ometi on mingi osa, võiks vist öelda, et isegi põhiosa siseilmast nii kõleüksildane, et kui sa sellest varem aru ei saa, siis siin, mineku serva peal, ikka. Ükskõik, mida teevad või räägivad voodiveerelised, on nad kusagil kaugel ja otsekui tulnukad mingist teisest dimensioonist.. Sina oma olemise ja mitteolemisega oled täiesti omaette

Ma ei nuta, sest mu veendumus, et siit maailmast lahkudes kaotame me vaid kannatused, on säilunud läbi üsna erinevate teadmiste ja kogemiste. Samuti nagu arvamus, et me otsekui nutame taga lahkunuid, siis tegelikult põhiosas haletseme ennast, kes me parajasti ilma jäime mõnest lähedasest suhtest või abist või nõuandjast vms

See, mida mõista tahaksin ja mille järgi toimida ning palvetada oma erinäolise “jumala” poole, on tegelikult soov mõista, mida tahab parajasti tema. Vana mees, kellel on väsinud sinisekstorgitud käed ja sinised silmad. Kuid ma ei tea seda. Ma ei tea, millest on unistanud ja mille nimel elanud see mees, see nii tuttav, nii võõras vana mees…

- – -

Kas sa tead, milleks võib üks või teine kodukäimine asjaks olla?

Ükskord on sust abi aknapesul, teinekord tassid ja toimetad tubaseid toimetusi,
kolmandamal jõuad koju selleks, et isa su süles rahulikult oma viimase hingetõmbe teha saaks.

“Avaldan kaastunnet,” ütlevad.

“Jah, ma ütlen talle edasi”

Kord on kord on kord. Hüvasti, India!

14. märts ja esmaspäev

Pakkimissagin jms. Vesi oli jeeli toasoe, nagu eilegi. Nagu taadi-tarekese jutus: nokk lahti – saba kinni, saba lahti – nokk kinni. Kui juba seda õuetemperatuuri omajagu, mida sa siis veel veesoojast uneled!?

- – -

Kokkulepitud 12ks oleme õnneliselt tänaval. Seda oleme ka vell pool tundi hiljem, aegamisi ikka närvilisemaks muutudes.
Kui Rajeev saabus ja meilt kuulda sai, et ta käitub, nagu Dehli bussiliiklus (vaata – sõit Dharamsalsse ja kolm ootetundi), siis vabandas muidugi ja põhjuseks tõi, et tal klient hilines. Tööasi on tal segane, selle firmaga lõpetas ära ja nüüd siis sõidab sõbra autoga juhuotsi.
Eks meiegi tal – selline rohkem-vähem juhuots, vist – ise ta rääkis kenasid sõnu muidugi sellest, kuidas meie oleme sõbrad, mitte kliendid. Ja et kuidas ta ootab aasta paari pärast külla.

Siinkohal on hea võimalus levitada tema palvet: Kui tulete, võtke kaasa mõni vaba tütarlaps! Mitte liiga noor, mitte liiga vana, selline paras. Temal on kindel plaan järgmisel aastal omale takso osta (48 000 raha – sain aru, et see on koos litsentsiga takso, mitte eraauto) ja oma onnike kui unistus oli tal maketina autoaknal juba ennegi olemas. Nii et – andke vaid teada

- – -

Meie eesmärk oli oma viimast päeva kuidagi niiviisi linna peal veeta, et ei peaks oma pampe kusagile ripakile jätma – ning õhtuks lennujaama. Delhi – Moskva start oi vastu 5 hommikul. Rajeev oli üpris nördinud, et me eelmisel päeval teda oma autojuhiks polnud palganud, nüüd kinnitas iga meie mineku-vaatamissoovi peale, et on esmaspäev, kohad on suletud. Mõnda silti olime isegi näinud, nii et see tundus usutav.
Lonkisime siis ühes pargis, teises. Kuni sealtki õhtuhämaruse saabudes lahkuda paluti.

Vahva oli see, et taas hirmlahmakas pargiala ja üksikud omaetteoleku nurgaksest otsivad paarikesed vaid – siis pargivaht sõitis inimesed ükshaaval motorolleriga läbi, et öelda: hakake astuma, väravad pannakse varsti kinni.

- – -

Päris-süüa me enam ei tahtnud, Rajeev ostis mingid kohalikud “hamburgerid” – selles mõttes, et midagi oli saiakest ja midagi oli vahel ja komplektis. Auto parkis ta teeserva, justkohe kohaliku kookospähklimüüja varikatuse kõrvale.
Kuskilmaalt hakkas ärasõidueelne moosimine pihta – et üks musi võiks ju olla. Puiklesin sutsu (ta istus ja otsekui ootas, et mina initsiatiivi näitaksin), Karmik tagapingil itsitas nii et seda nägu ja lubas vaheldumisi kõrvale vaadata, siis jällegi – pilti teha. Lõpuks võttis kutt julguse kokku ja kummardus mu pool, huuled puutusid kokku – ning siis tuli järsk koputus aknale. Politsei!

Rajeev uksest välja, kaks vormis kutti peaaegu et lohistasid teda käsivartest, meie muidugi täielikus taipamatuses, et milles probleem. Vahime, et vehivad käega teeservast üle metsariba pool, Rajeev täielikult (kehakeel) palub ja lunib ja näitab, et me sõime ja… Siis hüppab ta autosse tagasi, otsib dokumente. Meile ühmab vaid: Siin võib kaua minna, endal, kuulda, nutt kurgus.

Spektaakel palumisest ja karmidest vendadest läks meie pilgu all veel oma 5 minutit edasi. Arvasime, et asi oli parkimiskohas.

Politseinikud astusid auto poole. Karmik pea aknast välja ja omalt poolt sekkuma: me tahame lennujaama minna ja et milles on probleem jne. Mõlemad politseipoisid etendasid järgmise vaatuse, kuidas nad on toredad ja hoolivad ja kätlesid ja tundsid huvi, kuidas meile Indias meeldib jne. Aga vahepeal olime me märganud ka nutsakuvahetamist – ikka Rajeevi pollt politseipoiste taskusse. (Raha tavaline edasiandmise viis on neil neljakskeeratuna, mitte sirgusilutuna nagu meil)

Lõpuks saime sõitma. Rajeev oli ikka väga löödud. Probleemi põhiolemus seisnes siis selles õnnetus suudluses! (“See oli väga kallis suudlus, pealegi – poolik!”) Ja Rajeevi jama seisnes selles, et tal polnud oma, vaid sõbra auto. Kui ta oleks asja saanud ametlikult ajada, oleks tema ja auto dokumendid läinud jaoskonda, kuhu ta järgmisel päeval oleks saanud minna asju sirgeks seletama. Aga konkreetsel juhul oleks välja kutsutud hoopis ta sõber.
Väljaostmiseks sellest jamast nõudis politsei algul 5 tuhandet, seejärel kolme – palumise stseen, mida me jälgimisime seisneski suures osas selles, et mees seletas, et tal pole nii palju raha. Aga ega see 2 tuhat, mille nad said, kah kehv summa polnud!

Lohutasime meest nii kuis oskasime, viimaseks argumendiks, et ta juba lõpuks peaaegu et naeratas, oli Karmikult saadud 25 dollarit. (Ta oli algul vähem anda plaaninud, kuid meie viimase India äksidendi valguses muutis numbrit suuremaks)

Niipalju siis India liikluspolitseist ja selle korruptsioonist.

- – -

Lennujaama jõudsime kusagil 8 paiku, pimedas küll, aga lootusetult vara. Tiirlesime ringi, et taibata kohta, kus meil oodata lubatakse, vaatasime linnapanoraami (selle, mis lennujaama ümber kerkinud on – lennujaam on linnas 12 km itta). Ostsime viimase raha eest veel paar pakki krõpse, et Moskva ootesaalid üle elada jms

Läbiotsimisel korjati jõuga tshäksid ära – ei aidanud palumine ega selgitus, et Moskvas vajame neid, mitte nende lennukite ründamiseks.
“Be happy!” – ütlesin kui üle andsin. Ja kotti kätte saades ronisin kotilaka alla piiluma, kas vähemalt mu avariitikud jäid alles. Jäid küll

- – -

Lend 4367 km, 6 t 20 min. Päikesetõus ja Pakistani-Afganistani ületamine üle mäeahelike oli viimane asi, mida hommikusöögi kõrvale nägin. Siis tuli mõni unetund.

- – -

Moskva – praktiliselt kõik kirjutamisväärne sai juba eelnevalt siia, – seekord polnud meil raha, vahetada ka ei viitsinud. Paar pakki tuliteravaid krõpse ja automaatist saadud pudelike mineraalvett.

Ettenägematute asjaolude tagatisena oli karmik võtnud tagasisõidu piletit õhtule, natuke kurb oli küll, kui vahepealne lend ilma meieta lahkus.

- – -

Seltskond Helsingisse oli aegsasti kohal (ei toimunud mööda lennujaama tagaotsimisi – nagu me nii mõnegi teise lennu kohta jälgida saime) – lennuk veeres trepilt ära 5 minutit varem. Taganttuul või miski tõi selle Helsingisse lausa 20 minutit varem.

Kui lennuk nina allapoole keeras ja aknast ainult merd ja jääpanku nägin, siis oli küll väike jumalagajätu vaikus mul sees – kellaaja järgi pidi veel aega olema, hädamaandumise plats tundus vesine olema. Aga siis ta keeras ja hakkas Helsingi saarterohke rannikuriba ka paistma…

- – -

Vantaa lennujaam.
Kuidas mingine koht, kus on omajagu palju inimesi saab nii vaikne olla!?

Sammud, teised – kõps-kõps-kõps. Kiiskavast tualetist ei räägigi.

Jah – ka indialane saaks ettevalmistamatult kultuurishoki, – see on kindel!

- – -

615 buss lennujaamast kesklinna, 15A kesklinnast sadamasse.

- – -

Püüan ennetada olukorda pesemata nõude virna vms-ga, saadan pojale sõnumi: Olen Helsingis, tee tuba korda!

Ja loen peagi vastust: Pole ma siiani koristanud, ei hakka nüüd kah! Emps, too õltsi!

(Hullem kui turvakontroll – õlts võetakse ära ja rahakotilegi visatakse pikk revideeriv pilk sisse! )

- – -

Saladin on täitsa vastas ja oma nägu (mida ta meie kohta ei kinnita).

- – -

Ja juttu jätkub kauemaks…

Turistipäev – õhtusse

Minu aklimatsioon seisneb väga-väga paksus laiskuselaines, mille alla ma mattunud olen. Nii laisk, et isegi magada hästi ei viitsi.

Aga võitlen ägedalt iseendaga ja püüan end kirjutatud asjale krooni pähe panema ka sundida

- – -

Pühapäev, 13. märtsi kirjutamine jäi pooleli, sest Karmik tuli viimaselt Dehli pudipadi-tretilt, uhke ja rõõmus:
- Ära tõin!
- Mäh!?
- See seelik, mida eile õhtul vaatasin. Seal kus kutid, pilk seismas, 500 küsisid.
Jah, pühapäeva õhtu oli tõesti, et vilkad ja väsimatud noidlejad, poodi-püüdjad ja müüa-müüa aktivistid olid kui kevadised kärbsed. Isegi meie teatraalsele minemamarssimisele ei reageeritud ootuspärase, – kui palju me nõus maksma olema? küsimisega.
- Noh, palju maksid siis?
- Kolmsada.

- – -

Aga ma pidin ju kõigepealt 13-ndamaga ühele poole saama.

Lootos-templist, sellest arhitektuurilisest hunnitusesest viidi meid taas – pole vist raske arvata – poodi. Me olime enne öelnud, kordasime: Me ei shoppa, ei mingeid poode. Juht rääkima, et ta peab 10 minutit ära käima, meie võiksime ikkagi maha minna (ja seda poodi silmitseda) ja…
Ei, SELLE ettekäände pärast olime me teise poodi läinud, välja tulles avastanud, et täpselt seal, kuhu ta peatus, ta ka seisis ja ootas.

Mina: Ok, kui vaja maha minna, siis vaja maha minna, – aga sel juhul seisan ma need 10 minutit siinsamas tänavaserval ja teen suitsu.

Rohkem meid enam poodi ei sunnitud.

- – -

9. Raj Ghat.
Väga suur pargiterritoorium, ühendatud teistega ja diameeter on 3 km. Sinna on paigutatud memoriaale (Nehrule näiteks) ja istutatud nimelisi puid jms. Jubeväga kuum ja distantsid pikad, eesosas tegime ühe tiiru, aga täit ringi teha ei viitsinud.

10. Punasest kindlusest sõitsime vaid mööda, gigantne ja põnev ehitis näis olema.

11. Suure kauplemise peale oli autojuht nõus ka Vanat Delhit autoaknast näitama:
- liiklus kehv, tänavad koledad, vana Delhi ei ole hea koht, uus Delhi on parem – seletas ta meile koduvalt.
Teoreetiline võimalus lõpetada reis nii, et lasta end seal maha panna, oli – kuid me olime juba piisavalt zombid ja pime hakkas peale tulema (pimedaks läks u pool 7), seetõttu lõpetasime oma “kodu”tänaval, kus õhtusöök ja poetretitamised ja ms oli juba sissekäidud rada.

Täitsa täistööpäev sai. Just väsimise mõttes. Temperatuur tuulevaiksemates paikades +35, ja see tohutu rahvas igal pool.
Igastahes leidsime ühel häälel, et korralik-kombeline turistitamine pole eriti meie rida. Noh, silmaringi laiendamise mõttes oli muidugi ÜKS päev täitsa tore, aga rohkem – tänan, ei.

- – -
Kesklinnas ja vaatamisväärsuste naabruses oli märgata väga arvestatavaid turvabrigaade – mehi küll ühes, küll teises ametivormis, erinevate politseibrigaadidena. Noh, ja et igav ei hakkaks, siis ka metoodilisi läbipuistamisi. Eriliselt tüütu oli see, et pidevalt oli informatsioon selle kohta, mida seepuhk ohtlikuks peetakse ja ära võtta tahetakse, puudulik. (Noh näiteks nii, et oled juba turvaväravad läbinud ja alles seal on silt keeluartiklite kohta)
Mõnes kohas on ohtlikud esemed telefon ja fotoaparaat, sageli veepudel (selles palavuses oli pidev vajadus vee järele; kõnnid, pudel näpus, ning tunned end kui konterbandist), suitsud-tšäksid on igas teises illegaal, aga et kotti vaid sobratakse, siis vahel õnnestub need ära sokutada.
Eriti jäi mul karp lahti, kui autojuht enne kui meid Laxmi Mandiri poole saatis, ütles: “Ja kui küsitakse, et kas teil raamatuid on kotis, siis öelge: nõu buuks!”

Noh, jalanõud tuleb tihti ära võtta, just pühakodadesse sisenemistel, mis on ka arusaadav – see, mida taibata pead proovima, et missugused mängureeglid kusagil on. Noh, selline tipiküsimisega valve sageli, ühe- või teiselaadilised hoiukapid, tähtsa olemisega vanamees kes “it’s not problem” ja “money” pobiseb…

Et mujal kui Amritsaris organiseeritud jalapesu atraktsiooni juurde ei kuulu, siis päkad on parkunud kui ausad käimad kunagi.

- – -

Kui 6-ks “koju” jõudsime (“minu kott on mu kodu!), olime mõõdukalt kapsastunud.

Söögi-joogikäik, seejärel veits otsisime (tulutult) lapse soovi-pükse, siis internet. Tööjaotus – kiri minult, fotod Karmikult on kaasa toonud selle, et meie jõudlus on päris hea. Mõni siin imestab, et kidas me nii palju internetis oleme olla saanud, et otsekui muud tarka ei teekski nagu. Üldiselt on norm päeva norm meil olnud 1 tund (orienteeruvalt 3o raha x 2), teinekord aga, kui fotolaadimine tigu teeb, siis poolteist. Ja seoses asjaoludega on ka nii mõnigi hea päev sidevabalt mööda läinud.

Õhtul, voodis, lükkas Karmik teleka sisse. (Telekad on peaaegu igas keskmis-kehvemas toakeses sees olnud, tavaliselt pole me isegi viitsinud katsetatda, on nad asja pärast või ainult luks-taseme näitajateks, tolmukogujateks)
Vaataime Jaapani ektsessi, uudiseid – igastahes, ETV-l on võimu ja arengumaad piisavalt: ümmarguse pildiribaga ekraanile mahub servipidi jooksma veel oi-kui palju erinevaid reklaamiribasid!

Lõpuks vaatasime veel üht India filmi, et oma unenägudesse mitte täit maailma poliitilist pilti kaasa viia. Väegade kombeliselt oli koht, mis võinuks nagu midagi seksstseeni moodi olla – kaader täis tausta, riisivälja, – külgedel kõrred kui lava eesriided ja pildi allservas nii u 1 cm jagu naise pluusitatud selga

Dehlis turistina

j2tkub, 13. III

4. Indira Gandhi memoriaal. Yks tuntumaid India poliitikuid, 15 a peaminister ja muidu ka k6va naine. Nehru perekonnast. M6rvati omaenda sikhist ihukaitsja poolt.
See siis meie m6istes majamuuseum – ikka koolivihikute ja tubade (klaasitaguste) n2idisteni. Ka ta pojast, samuti tipppoliitikust ja samuti m6rvatust, sdapuhku oli pommiplahvatus.

5. Qutub Minar. Paistis v6imas kompleks olema, aga et v66ramaalstelt 250 raha n2kku kysitakse (omadelt 10), siis kiibitsesime fotikatega vaid veidi v2ravataguseid pidi. Arhitektuuriline m2lestusm2rk – palju varemeid ja poolpystisi kindluste rususid… Ymberringi avar aiakompleks. Ja ikka – v2gav2ga palju rahvast, massid.

6. L6nas88k.
Ytlesime Nakulile, et me ei taha continentali, ikka norm India s88gikohta. Kuhu ta meid viiski siis. Baarman lausa n6udis, et: kaks inimest, kaks thalit. Meie selles palavuses ja m6ningases s88giisutuses millest ma olen juba r22kinud) ei tahtnud kahest thalist kuuldagi. Ytlesin, et sel juhul ei s88 ma midagi!
Pahura n2oga kyll, aga l6puks andis j2rele. (muide – hiljem lisandusid meie lauda yhed kohalikud – niipalju kui ma taipasin, siis n6udis ta neilt samuti – kaks inimest, kaks thalit, ja olgu olla!)

Et iseenesestm6ista meie autojuht s6i meie raha eest, siis leidsime hiljem – et ehkki ta andis m6ista oma ootust – tippi ta enam ei saanud.

7. J2lle! Kohustuslik/ poolkohustuslik poekylastus. Siin olime just t2pselt nii hapu n2oga kyllastunud kylastajad, et ei liigutanud kulmukarvagi yhegi vaiba ega v2rgi peale. Ja hinnatase muidugi mitte madal.

8. Lootose tempel. (Kalkaji) – Baha’ ‘u’ Ila’h – mingine uususk, mis pyyab taas liita k6iki senini olemasolevaid religioone.
28 6ieleheline lootose6is – valgest marmorist ja t6esti m6juv vaatepilt. Ning aiamaastik on kujundatud otsekui ideaalmaastikud (v6ibolla m6ni m2letab seda Eesti n6kaaegset filmi)
(Sealt ka Karmiku eile-jutu pygatud puude foto p2rit)

Sisenemiskoridoris r88gatas ta: Mu kott!
Vaatasime – yks pool oli katki, rihmaosas. Et otsekui… Jah, p2rast kodus uurisime asja igat pidi – ei, ei tundunud, et omaenese tarkusest ta nii rebeneda oleks saanud. P2ris pael mats oleks olnud, kui kesiganes selle akti l6puni sooritada oleks suutnud – passi, rahakott, piletid…

- – -

Ok. Ma pean kimama nyyd – tshekk out ja Rajeev helistas hommikul, et ta on kyll meiega selle viimse India-p2eva.

Arvatavasti seda internetiv6imalust rohkem ei ole… enne kui kodus muidugi.

Sabaots j22b tulevikku,
tsau!

(Hindukeelne dzao! t2hendab ysna r2medat – kao minema siit!)

Money! Money!

Pyhap2ev, 13. m2rts

Eile 6htul, kui Connaght Placelt tulime, olime kolmesuunalise t2nava ja liiklusrysaga pysti h2das. Nagu viisk, p6is ja 6lek6rs kunagi. Salk politseinikke jututas t2navaservas. Karmik marssis ja juurde ja tiris yhe v2lja: Pliis, help!
Saime aidatud: politseieskordiga yle t2nava

Turistidele m6eldud jube k2rajast, umbsest ja kaubalt paljuski ersatsist keskturust (Palika turg) olime hoopis enam p88rdes oma t2nava (Main Bazaar Pahar Ganj) tavapoekestest. Mina otsisin pykse – selle otsingu k2igus ostis Karmik omale imeilusa tumesinise kleidi ja kolm suvesalli ka. Hinnatase on ikka selline kyll jah, et nii m6negi asjaga on nii, et kui Eesti rahasse ymber arvutada (eurode 6ppetund on minul alles ypris lapsekingades, ei j6udnud teine veel selgeks saadagi, kui nyyd j2lle k6ik sassis – nii et hinnataset arvutame v6rdleme omamisi ikka veel kroonides) – siis on lihtsalt patuasi m6ni asi ostmata j2tta – noh, kui neid suvesallegi vaatasime, siis Eestis oleks sada krooni odavalt saadud. Siin aga – u 13 krooni.

Noh, LM-dest ja koha peal 2ra joodud Kingfisherist (parim India hele porter, millega tutvunud oleme) pole vist m6tet r22kida

(Aga pyksid leidsin ka, voh! Oma hotelli k6rvalt. Absoluutselt lahedad!)

Natuke see on kurb, et me Moskvasse, Helsingisse, Tallinna j6udes peame oma siin-omandatud kirjust sulestikust loobuma – suveni koju-kappi toppima.

- – -

Hommik nagu hommik ikka. Hotelliga kaasaskiv hommikus88k tuletas meile taas kord meelde selle, mis t2hendab Indias “continental”-toit. Absoluutselt maitsetu!

Kell kolmveerand 9 startisime esimesele ja viimasele “p2ris”-ekskursioonip2evale Indias: 8 tundi rendiautot tutvumaks Delhiga. Ette rutates – ega me rohkem taluda polekski suutnud, neid selliseid korralikke turistitamise p2evi. See yks ja ainumas oli muidugi silmaringi avardamise m6ttes omamoodi huvitavgi.

Autojuht, Nakul r22kis kyll inglishit, mitte palju, aga selle eest sellise omap2rase aktsendiga, et isegi m6ni p2ris-p2ris elementaars6na j6udis alles minut aega hiljem kohale, et mida ta vist ikkagi ytles. Noh, arvestades meie keeleoskuse k6rgtaset oli tema ilmselt meiega sama h2das

Aga jutt oligi nii, et tema transpordib, ei ole giid.

- – -

Fenomenaalne, millise stoilise rahuga liiklus toimib. Keegi keerab auto risti keset t2navat, teine vaatab, ootab natuke, siis ronib yle trotuaari tast m88da. Piibitamine muidugi ka, eriti siis, kui n2ha pole, milles asi., et miks stopatakse. Ei yhtki facki v6i 2rritunud s6imu…

- – -

1. Laxmi Narayan Mandir.
Hindu tempel, aiakesega ymberringi (aed rajatud nii, et k6ik erinevad religioonsed ryhmitused saaksid seda kasutada)

2. 1 n2nnipood. Umbes kolmekordne hinnatase v6rreldes sellega, millega me juba k6ik sedasorti kingitused sooritanud olime. Noh, setupalju oli poekesest kasu, et kuulasime masala tee keetmise 6petuse 2ra. Aga meil oli kojuviimise masala juba ammuilma tegelikult ostetud. Noh, vaipu ja kullatud kujukesi me vist t6esti ka ei plaaninud kokku ostma hakata, eks.

3. Indian Gate.
Inglise stiilis maastikupanoraamid, I maailmas6jas langenute memoriaal.

Ekstsess kohalikega. Mina astusin veidi eespool, kaks naist kargasid mulle ligi ja haarasid k2test kinni. Ma isegi ei taibanud, mida nad tahavad, aga vihastusin t6esti tirisin k2ed 2ra ja olin praktiliselt valmis l88ma. Sain siis juba ka aega vaadata, et need on vist need k2tele hennamaalijad. Siis vaatasin tagasi: Karmik seisis sama pundi naiste keskel, k2si nende k2es. R88gatasin: 2ra lase! Tema: ma ei saanud, nad tirisid mul k2e v2lja.

L2ksin ligi ja s6imasime nad kahe peale l2bi. Tegime selgeks, et koristagu see staff k2e pealt 2ra. Haarasin juba naise sariotsa j2rele, et sellega.. Yks kohalik kutt seisis ka k6rval ja minu arvates kutsus ta naisi taanduma. Oi nad k2tsatasid: Many, many!
Karmik seisis, yks k2si pl8gane, teine kipsis ja karjus, et kust kurat ta selle k2ega raha otsida saab. Siis minu kallale, et las s6ber maksab! No kurat! Mul ei ole raha, korista see pask 2ra!

L6puks yks otsis maast mingi paberinutsaku ja kraapis suurema osa maha. Mina valasin demonstratiivselt oma kallist pudeliveest osa k2e pesemiseks. Yks veel julges piuksatada: many! Aga selle lahingu nad kaotasid, t2iega.
Lootsime vaid, et nad v6tavad veits 6ppust. Noh, kui tagasi l2ksime, siis me neid igastahes enam ei n2inud. (nendes kohalikes-turistirikastes paikades kubiseb politseist, kyllap oli k6rvaltj2lgijaidki…)

- – -

Temperatuur oli saavutanud t2iskraadid, l2henes 12le, rahvast oli murdu. Pyhap2ev andis vist tunda (hiljemgi), v2ga palju oli kohalikke inimesi, turistegi.

4. Presidendi palee ja parlamendihoone. Sellest – taas maastiku ja arhitektuuri kokkusobitamise m6ttes huvitavast paigast s6itsime lihtsalt aeglaselt l2bi, l2hedal parkimiskohta polnud ja mis me seal peale majade pildistamise ikka teha oleks saanud…

- – -

V2rvid laulavad Indiat

Laup2ev, 12. m2rts

2ratus 3. 30. Kutt, see hoteelipoiss, kes meid jaama viis, k2is veel 3.50 koputamas – ilmselt kahtles, et kas valged “leedid” omap2i 2rgata m2rkavad
Meie sikutaisme sis parajasti kotirihmu pingumale juba, kustud-pestud-kammitud.

Karmik oli t2is otsustavust: j2relveetava kohvriga tuleb ta ise toime! Nii siis saigi.

Hommikune linn oli uskumatult inimtyhi. Vaid koerad muutuvad 88tundidel aktiivsemaks ja agressiivsemaks. Noh, auto peale ei hakka nendegi hambad.

Rongileminek sai nii aegsasti, et ei mingeid jamasid. (j2relikult – ebahuvitav )

- – -

Selles vaguniklassis (CC chair car) on umbes sellised istmed kui meie kaugs6idubussis, vaid et yhel pool kolm, teisel kaks istet. Ja jalaruumi oluliselt rohkem. Mingiks poole-p2evareisiks t2itsa tip-top, konditsioneeritud 6hk t2hends seda, et me suvesoojast Indiast hoolimata suurr2tiku v2lja otsisime, et natuke nurru lyya.
Ja toitlustamine – jagatakse hommikuteed, hommikus88ki, l6unat/6htut ja 6htuteed. Meie kellaaegadega klappisid kaks esimest. Pudel vett ka.
Nii et – t2itsa normaalne, ka hinnaklassilt.

- – -

P2rast eelpooljutustatud k6hut6be hakkas meil meis m6lemis igatsus kodutoidu j2rele pead t6stma. Mina alustasin jutuga heast m6nusast paksust vorstiv6ileivast (muide, kodus s88n ma vorsti tegelikult haruharva), Karmik: Ma tahan heeringat!

Kui nyyd, selg ees, kodust kaugemale s6itsime (Amritsar asub Dehlist loodes, u neli ja poolsada kilomeetrit,- nii et just vastassuunas) arvas Karmik: Kui me siin juba niikuinii loksume, siis v6iks juba kodu poole loksuda!

Seega – pole midagi – me igatseme juba teie j2rele

Aga ega me ei nuta ka. T2na ja veel 2 p2eva Dehlit – igastahes.
Dehlis oleme ju tegelikult suht v2he siiani ringi vaadanud, ehkki 2 korda olnud juba.

- – -

“Kell pool 12 Dehlis”- t sai sujuvalt pool 1, siis pool 2. Vedas, et meil midagi ei “p6lenud” – seega oli ka kahetunniline hilinemine talutav. Kiirrong ei t2henda alati mitte nii kiirt, seda kyll.

Bronnitud hotellimees sygas pikalt kukalt – aga meil oli s6naselgelt p2ev kirjas ja yhe p2eva ettemakski tehtud, nii et toa me saime. Seda, mis hinnaga talle, mis hinnaga meile, selgub ehk hiljem.
Linn on valgeid t2is, oluline linnapildi erinevus v6rreldes kolme n2dala tagusega. Hooaeg on alanud.

Homseks leppimisime linnavaatamistiiru kokku.

Rongis sain naabrimehel ajalehte vaadata – k6ik sumisesid ja arutlesid P6hja-Jaapanis toimunu yle. Naabrite asi ikkagi kah ju.

Ja v2lja minnes tegi Karmik mutatsiooni l2bi – vahetas vormi indiap2raseks. Muretses kyll, et n2eb v2lja kui juudi j6ulupuu, aga minu arust on India just see koht, kus v2rvid laulavad.

- – -
Tegime tiiru keskv2ljakule. Pisipogromm toimus ka, mingid j6mpsikad leidsid v6imaluse oma seksuaalsust v2ljendada v6i kuidagi nii (sellest r22kis juba Karmik).

Connaught Placa oli poolestsaadik segi kaevatud, tundus, et rekonstrueeritakse metrood v6i midagi, kaevikud l2ksid sygavale-sygavale. Ja platsiservad ise olid paksult politseinikke t2is, jube-v2ga turistidele, sedapuhku rikastele turistidele ylesseatud poodlemisv6imalused. Eriti syrr meie jaoks oli see, et nii metroo k2is l2biotsimise ja -valgustamisega, kui ka keskpark kui ka turg!! (turunime vaatan homme j2rele, l2ks meelst 2ra),

aga nyyd makka – sest meil siin, Dehlis, l2heneb kell syda88le