Kord on kord on kord. Hüvasti, India!

14. märts ja esmaspäev

Pakkimissagin jms. Vesi oli jeeli toasoe, nagu eilegi. Nagu taadi-tarekese jutus: nokk lahti – saba kinni, saba lahti – nokk kinni. Kui juba seda õuetemperatuuri omajagu, mida sa siis veel veesoojast uneled!?

- – -

Kokkulepitud 12ks oleme õnneliselt tänaval. Seda oleme ka vell pool tundi hiljem, aegamisi ikka närvilisemaks muutudes.
Kui Rajeev saabus ja meilt kuulda sai, et ta käitub, nagu Dehli bussiliiklus (vaata – sõit Dharamsalsse ja kolm ootetundi), siis vabandas muidugi ja põhjuseks tõi, et tal klient hilines. Tööasi on tal segane, selle firmaga lõpetas ära ja nüüd siis sõidab sõbra autoga juhuotsi.
Eks meiegi tal – selline rohkem-vähem juhuots, vist – ise ta rääkis kenasid sõnu muidugi sellest, kuidas meie oleme sõbrad, mitte kliendid. Ja et kuidas ta ootab aasta paari pärast külla.

Siinkohal on hea võimalus levitada tema palvet: Kui tulete, võtke kaasa mõni vaba tütarlaps! Mitte liiga noor, mitte liiga vana, selline paras. Temal on kindel plaan järgmisel aastal omale takso osta (48 000 raha – sain aru, et see on koos litsentsiga takso, mitte eraauto) ja oma onnike kui unistus oli tal maketina autoaknal juba ennegi olemas. Nii et – andke vaid teada

- – -

Meie eesmärk oli oma viimast päeva kuidagi niiviisi linna peal veeta, et ei peaks oma pampe kusagile ripakile jätma – ning õhtuks lennujaama. Delhi – Moskva start oi vastu 5 hommikul. Rajeev oli üpris nördinud, et me eelmisel päeval teda oma autojuhiks polnud palganud, nüüd kinnitas iga meie mineku-vaatamissoovi peale, et on esmaspäev, kohad on suletud. Mõnda silti olime isegi näinud, nii et see tundus usutav.
Lonkisime siis ühes pargis, teises. Kuni sealtki õhtuhämaruse saabudes lahkuda paluti.

Vahva oli see, et taas hirmlahmakas pargiala ja üksikud omaetteoleku nurgaksest otsivad paarikesed vaid – siis pargivaht sõitis inimesed ükshaaval motorolleriga läbi, et öelda: hakake astuma, väravad pannakse varsti kinni.

- – -

Päris-süüa me enam ei tahtnud, Rajeev ostis mingid kohalikud “hamburgerid” – selles mõttes, et midagi oli saiakest ja midagi oli vahel ja komplektis. Auto parkis ta teeserva, justkohe kohaliku kookospähklimüüja varikatuse kõrvale.
Kuskilmaalt hakkas ärasõidueelne moosimine pihta – et üks musi võiks ju olla. Puiklesin sutsu (ta istus ja otsekui ootas, et mina initsiatiivi näitaksin), Karmik tagapingil itsitas nii et seda nägu ja lubas vaheldumisi kõrvale vaadata, siis jällegi – pilti teha. Lõpuks võttis kutt julguse kokku ja kummardus mu pool, huuled puutusid kokku – ning siis tuli järsk koputus aknale. Politsei!

Rajeev uksest välja, kaks vormis kutti peaaegu et lohistasid teda käsivartest, meie muidugi täielikus taipamatuses, et milles probleem. Vahime, et vehivad käega teeservast üle metsariba pool, Rajeev täielikult (kehakeel) palub ja lunib ja näitab, et me sõime ja… Siis hüppab ta autosse tagasi, otsib dokumente. Meile ühmab vaid: Siin võib kaua minna, endal, kuulda, nutt kurgus.

Spektaakel palumisest ja karmidest vendadest läks meie pilgu all veel oma 5 minutit edasi. Arvasime, et asi oli parkimiskohas.

Politseinikud astusid auto poole. Karmik pea aknast välja ja omalt poolt sekkuma: me tahame lennujaama minna ja et milles on probleem jne. Mõlemad politseipoisid etendasid järgmise vaatuse, kuidas nad on toredad ja hoolivad ja kätlesid ja tundsid huvi, kuidas meile Indias meeldib jne. Aga vahepeal olime me märganud ka nutsakuvahetamist – ikka Rajeevi pollt politseipoiste taskusse. (Raha tavaline edasiandmise viis on neil neljakskeeratuna, mitte sirgusilutuna nagu meil)

Lõpuks saime sõitma. Rajeev oli ikka väga löödud. Probleemi põhiolemus seisnes siis selles õnnetus suudluses! (“See oli väga kallis suudlus, pealegi – poolik!”) Ja Rajeevi jama seisnes selles, et tal polnud oma, vaid sõbra auto. Kui ta oleks asja saanud ametlikult ajada, oleks tema ja auto dokumendid läinud jaoskonda, kuhu ta järgmisel päeval oleks saanud minna asju sirgeks seletama. Aga konkreetsel juhul oleks välja kutsutud hoopis ta sõber.
Väljaostmiseks sellest jamast nõudis politsei algul 5 tuhandet, seejärel kolme – palumise stseen, mida me jälgimisime seisneski suures osas selles, et mees seletas, et tal pole nii palju raha. Aga ega see 2 tuhat, mille nad said, kah kehv summa polnud!

Lohutasime meest nii kuis oskasime, viimaseks argumendiks, et ta juba lõpuks peaaegu et naeratas, oli Karmikult saadud 25 dollarit. (Ta oli algul vähem anda plaaninud, kuid meie viimase India äksidendi valguses muutis numbrit suuremaks)

Niipalju siis India liikluspolitseist ja selle korruptsioonist.

- – -

Lennujaama jõudsime kusagil 8 paiku, pimedas küll, aga lootusetult vara. Tiirlesime ringi, et taibata kohta, kus meil oodata lubatakse, vaatasime linnapanoraami (selle, mis lennujaama ümber kerkinud on – lennujaam on linnas 12 km itta). Ostsime viimase raha eest veel paar pakki krõpse, et Moskva ootesaalid üle elada jms

Läbiotsimisel korjati jõuga tshäksid ära – ei aidanud palumine ega selgitus, et Moskvas vajame neid, mitte nende lennukite ründamiseks.
“Be happy!” – ütlesin kui üle andsin. Ja kotti kätte saades ronisin kotilaka alla piiluma, kas vähemalt mu avariitikud jäid alles. Jäid küll

- – -

Lend 4367 km, 6 t 20 min. Päikesetõus ja Pakistani-Afganistani ületamine üle mäeahelike oli viimane asi, mida hommikusöögi kõrvale nägin. Siis tuli mõni unetund.

- – -

Moskva – praktiliselt kõik kirjutamisväärne sai juba eelnevalt siia, – seekord polnud meil raha, vahetada ka ei viitsinud. Paar pakki tuliteravaid krõpse ja automaatist saadud pudelike mineraalvett.

Ettenägematute asjaolude tagatisena oli karmik võtnud tagasisõidu piletit õhtule, natuke kurb oli küll, kui vahepealne lend ilma meieta lahkus.

- – -

Seltskond Helsingisse oli aegsasti kohal (ei toimunud mööda lennujaama tagaotsimisi – nagu me nii mõnegi teise lennu kohta jälgida saime) – lennuk veeres trepilt ära 5 minutit varem. Taganttuul või miski tõi selle Helsingisse lausa 20 minutit varem.

Kui lennuk nina allapoole keeras ja aknast ainult merd ja jääpanku nägin, siis oli küll väike jumalagajätu vaikus mul sees – kellaaja järgi pidi veel aega olema, hädamaandumise plats tundus vesine olema. Aga siis ta keeras ja hakkas Helsingi saarterohke rannikuriba ka paistma…

- – -

Vantaa lennujaam.
Kuidas mingine koht, kus on omajagu palju inimesi saab nii vaikne olla!?

Sammud, teised – kõps-kõps-kõps. Kiiskavast tualetist ei räägigi.

Jah – ka indialane saaks ettevalmistamatult kultuurishoki, – see on kindel!

- – -

615 buss lennujaamast kesklinna, 15A kesklinnast sadamasse.

- – -

Püüan ennetada olukorda pesemata nõude virna vms-ga, saadan pojale sõnumi: Olen Helsingis, tee tuba korda!

Ja loen peagi vastust: Pole ma siiani koristanud, ei hakka nüüd kah! Emps, too õltsi!

(Hullem kui turvakontroll – õlts võetakse ära ja rahakotilegi visatakse pikk revideeriv pilk sisse! )

- – -

Saladin on täitsa vastas ja oma nägu (mida ta meie kohta ei kinnita).

- – -

Ja juttu jätkub kauemaks…