Turistipäev – õhtusse

Minu aklimatsioon seisneb väga-väga paksus laiskuselaines, mille alla ma mattunud olen. Nii laisk, et isegi magada hästi ei viitsi.

Aga võitlen ägedalt iseendaga ja püüan end kirjutatud asjale krooni pähe panema ka sundida

- – -

Pühapäev, 13. märtsi kirjutamine jäi pooleli, sest Karmik tuli viimaselt Dehli pudipadi-tretilt, uhke ja rõõmus:
- Ära tõin!
- Mäh!?
- See seelik, mida eile õhtul vaatasin. Seal kus kutid, pilk seismas, 500 küsisid.
Jah, pühapäeva õhtu oli tõesti, et vilkad ja väsimatud noidlejad, poodi-püüdjad ja müüa-müüa aktivistid olid kui kevadised kärbsed. Isegi meie teatraalsele minemamarssimisele ei reageeritud ootuspärase, – kui palju me nõus maksma olema? küsimisega.
- Noh, palju maksid siis?
- Kolmsada.

- – -

Aga ma pidin ju kõigepealt 13-ndamaga ühele poole saama.

Lootos-templist, sellest arhitektuurilisest hunnitusesest viidi meid taas – pole vist raske arvata – poodi. Me olime enne öelnud, kordasime: Me ei shoppa, ei mingeid poode. Juht rääkima, et ta peab 10 minutit ära käima, meie võiksime ikkagi maha minna (ja seda poodi silmitseda) ja…
Ei, SELLE ettekäände pärast olime me teise poodi läinud, välja tulles avastanud, et täpselt seal, kuhu ta peatus, ta ka seisis ja ootas.

Mina: Ok, kui vaja maha minna, siis vaja maha minna, – aga sel juhul seisan ma need 10 minutit siinsamas tänavaserval ja teen suitsu.

Rohkem meid enam poodi ei sunnitud.

- – -

9. Raj Ghat.
Väga suur pargiterritoorium, ühendatud teistega ja diameeter on 3 km. Sinna on paigutatud memoriaale (Nehrule näiteks) ja istutatud nimelisi puid jms. Jubeväga kuum ja distantsid pikad, eesosas tegime ühe tiiru, aga täit ringi teha ei viitsinud.

10. Punasest kindlusest sõitsime vaid mööda, gigantne ja põnev ehitis näis olema.

11. Suure kauplemise peale oli autojuht nõus ka Vanat Delhit autoaknast näitama:
- liiklus kehv, tänavad koledad, vana Delhi ei ole hea koht, uus Delhi on parem – seletas ta meile koduvalt.
Teoreetiline võimalus lõpetada reis nii, et lasta end seal maha panna, oli – kuid me olime juba piisavalt zombid ja pime hakkas peale tulema (pimedaks läks u pool 7), seetõttu lõpetasime oma “kodu”tänaval, kus õhtusöök ja poetretitamised ja ms oli juba sissekäidud rada.

Täitsa täistööpäev sai. Just väsimise mõttes. Temperatuur tuulevaiksemates paikades +35, ja see tohutu rahvas igal pool.
Igastahes leidsime ühel häälel, et korralik-kombeline turistitamine pole eriti meie rida. Noh, silmaringi laiendamise mõttes oli muidugi ÜKS päev täitsa tore, aga rohkem – tänan, ei.

- – -
Kesklinnas ja vaatamisväärsuste naabruses oli märgata väga arvestatavaid turvabrigaade – mehi küll ühes, küll teises ametivormis, erinevate politseibrigaadidena. Noh, ja et igav ei hakkaks, siis ka metoodilisi läbipuistamisi. Eriliselt tüütu oli see, et pidevalt oli informatsioon selle kohta, mida seepuhk ohtlikuks peetakse ja ära võtta tahetakse, puudulik. (Noh näiteks nii, et oled juba turvaväravad läbinud ja alles seal on silt keeluartiklite kohta)
Mõnes kohas on ohtlikud esemed telefon ja fotoaparaat, sageli veepudel (selles palavuses oli pidev vajadus vee järele; kõnnid, pudel näpus, ning tunned end kui konterbandist), suitsud-tšäksid on igas teises illegaal, aga et kotti vaid sobratakse, siis vahel õnnestub need ära sokutada.
Eriti jäi mul karp lahti, kui autojuht enne kui meid Laxmi Mandiri poole saatis, ütles: “Ja kui küsitakse, et kas teil raamatuid on kotis, siis öelge: nõu buuks!”

Noh, jalanõud tuleb tihti ära võtta, just pühakodadesse sisenemistel, mis on ka arusaadav – see, mida taibata pead proovima, et missugused mängureeglid kusagil on. Noh, selline tipiküsimisega valve sageli, ühe- või teiselaadilised hoiukapid, tähtsa olemisega vanamees kes “it’s not problem” ja “money” pobiseb…

Et mujal kui Amritsaris organiseeritud jalapesu atraktsiooni juurde ei kuulu, siis päkad on parkunud kui ausad käimad kunagi.

- – -

Kui 6-ks “koju” jõudsime (“minu kott on mu kodu!), olime mõõdukalt kapsastunud.

Söögi-joogikäik, seejärel veits otsisime (tulutult) lapse soovi-pükse, siis internet. Tööjaotus – kiri minult, fotod Karmikult on kaasa toonud selle, et meie jõudlus on päris hea. Mõni siin imestab, et kidas me nii palju internetis oleme olla saanud, et otsekui muud tarka ei teekski nagu. Üldiselt on norm päeva norm meil olnud 1 tund (orienteeruvalt 3o raha x 2), teinekord aga, kui fotolaadimine tigu teeb, siis poolteist. Ja seoses asjaoludega on ka nii mõnigi hea päev sidevabalt mööda läinud.

Õhtul, voodis, lükkas Karmik teleka sisse. (Telekad on peaaegu igas keskmis-kehvemas toakeses sees olnud, tavaliselt pole me isegi viitsinud katsetatda, on nad asja pärast või ainult luks-taseme näitajateks, tolmukogujateks)
Vaataime Jaapani ektsessi, uudiseid – igastahes, ETV-l on võimu ja arengumaad piisavalt: ümmarguse pildiribaga ekraanile mahub servipidi jooksma veel oi-kui palju erinevaid reklaamiribasid!

Lõpuks vaatasime veel üht India filmi, et oma unenägudesse mitte täit maailma poliitilist pilti kaasa viia. Väegade kombeliselt oli koht, mis võinuks nagu midagi seksstseeni moodi olla – kaader täis tausta, riisivälja, – külgedel kõrred kui lava eesriided ja pildi allservas nii u 1 cm jagu naise pluusitatud selga