Kähinal

Kähinal
…ja lõõtsutades ahmib Paps igat vaevaliselt kopsudeni-jõudvat hapniku-piisakest. Puudujääk on nii silmaganähtav, et tekib tahtmine peoga või pangega lisa nõutada. Et see oskamata ja et hapnikumask isegi põhitöö ära tegema peaks suutma, siis silmitsed vaevaliselt tõusvat-langevat rinnakorvi ning mõtled, et kas kunstliku hingamise sarnasest pumpamisest võiks tolku tõusta.

Muidugi on see vaid ulaka-poolne ekperimentaalmõte, sest suurhäda on sügavamal. Tasapisi rögisedes ja rägisedes korjunud mädapaunake südame ümber. Ohkad kergendatult kuuldes, et asjaloo üks erioluline etapp: diagnoosimine, on lõpuks läbi jõudnud, sest siis on vähemalt mingit ravilootust

Mitte, et sa loodaksid, et su vanemad mingid igiliikurid peaksid olema ja kui kriitiliselt võtta, siis oled oma kaheksakümnendatesse jõudnud elavate esivanematega niigi üpris erakordne haruldus.. Ikka on millegipärast selline täiesti egoistlik mõtteuid ja tahtmine: et ta ometi terveks saaks! See kord veel!

Sellest hoolimata, et tema suust aga muudkui käegalöömasõnu kuuled. Et ah mis siin enam ja pole mul seda tarvis
Sõnad on vaevuarusaadavad ja segi õhuahmimisega. Hapnikumaski sees peidus niiehknii.

Aga siis mingihetk see joon lõpeb ning kortsulisse silmavakku veerevad pisarad ning vaevaliselt väljutatud: “Mul on nii piinlik”

Alustad uuesti ja otsast peale seda massaažile sarnanevat silimisriitust, mida oled eelneva paartunni jooksul juba vanale mehele teinud, ei oska sinagi kohmetust kuidagi sõnadesse, eks siis ikka kätetegevusse peita. Oled ju sellesama kulunud ja nii ehk teisiti viimse hingetõmbe suunas veereva mehe seeme

Nagu ka selle vana naise, kes praegu murelikult oma alatasa nii siunatud vanatoi ümber askeldab

Vahel on selliseid tõsiasju raske uskuda, eriti, et lapse-staatuses olemine nii igavene tundub olema. Et kui ettepoole vaadates näed, et miski on alati olnud, et siis võiks-peaks see ju nagu teisipidi vaateski paistma

Mul on rakse mõista, mida ta oma “piinlik”-sõnaga öelda tahab. Mille pärast on ühel surma veerel kaaluval vanal mehel piinlik!? Kas see on seesama süütunne, mille varjuga sa ise oled läbi elu heidelnud: “Vabandege, et ma olemas olen ja olemasoluga teile tüli tekitan?!”

Teise suust kõlanuna tunnetad häbi- ja süütunde laama, – oled nii harva aega leidnud oma isa jaoks, et kui siis teadete teravusest ehmununa kohale sõidad, siis paned teise piinlikkust tundma, et nüüd nõndaviisi tülitatud said olema. Huh

Ometi on mingi osa, võiks vist öelda, et isegi põhiosa siseilmast nii kõleüksildane, et kui sa sellest varem aru ei saa, siis siin, mineku serva peal, ikka. Ükskõik, mida teevad või räägivad voodiveerelised, on nad kusagil kaugel ja otsekui tulnukad mingist teisest dimensioonist.. Sina oma olemise ja mitteolemisega oled täiesti omaette

Ma ei nuta, sest mu veendumus, et siit maailmast lahkudes kaotame me vaid kannatused, on säilunud läbi üsna erinevate teadmiste ja kogemiste. Samuti nagu arvamus, et me otsekui nutame taga lahkunuid, siis tegelikult põhiosas haletseme ennast, kes me parajasti ilma jäime mõnest lähedasest suhtest või abist või nõuandjast vms

See, mida mõista tahaksin ja mille järgi toimida ning palvetada oma erinäolise “jumala” poole, on tegelikult soov mõista, mida tahab parajasti tema. Vana mees, kellel on väsinud sinisekstorgitud käed ja sinised silmad. Kuid ma ei tea seda. Ma ei tea, millest on unistanud ja mille nimel elanud see mees, see nii tuttav, nii võõras vana mees…

- – -

Kas sa tead, milleks võib üks või teine kodukäimine asjaks olla?

Ükskord on sust abi aknapesul, teinekord tassid ja toimetad tubaseid toimetusi,
kolmandamal jõuad koju selleks, et isa su süles rahulikult oma viimase hingetõmbe teha saaks.

“Avaldan kaastunnet,” ütlevad.

“Jah, ma ütlen talle edasi”