Mõõdad ja mäed, 1

Loo-oo-mulikult toimub tegelik pakkimine nii viimasel hetkel, et alles siis, kui bussis pikalt sisse-välja hingan, hakkavad asjad meelde tulema: vihmamantel… oi sa pagan – PASS!

Ausõna, kunagi ma hakkan korralikuks!

Kontrollin rahakotist järele, see alaline id-kaart seal olemas küll. Aga võinuks ju passi peale ka tulla ja mõelda. VIST peaks olema id-kaart ok, aga äkki ei ole. Mis siis!?

Pärnu bussijaamas, ema helistab: ta traditsiooniliselt irooniline kõneviis – Tere VARAhommikust! Oled sa Indias või kus?
Ei, Pärnus, ootan Häädemeeste bussi.
Ah soo, siis küll.

Ninapidi kohe välisministeeriumi lehele, on küll suurelt-mustalt kinnitatud, et Norra jne – ID kaardist piisab. Väike kripeldus ometi jääb.

Häädemeestel on ikka mu põhiline funktsioon käskude täitmine. Sest ema teab ise täpselt, et mis ja kus ja kuidas, arvamusi ei vajata. Pigem on lausa ebasoovitavad. Õhtupoolikul lähen veidi hulgerdama, ei saa ju, fotikas sügeleb

Tiirud küla vahel kulgevad nagu ikka: mere äärde ja jõge-pidi ja… serva pidi siia ja sinna.

Ja hommikul vormistan oma otsuse: suits kaasa ei tule. Sellist hunnikut ei jõuaks ma ka siis osta, kui ma tahaksin. Ja kas tahan? Tegelikult mitte: ma ei tunne uhkust, et olen sõltlane. Ja ette kujutama hakates, kuidas ma lendude vahel üritan mingi priu või prügikastitaguse leida.. ei, jääb ära.

Tallinnas saab kaaluga nagu ikka sutsu kavaldatud ning kenasti sobitutud. Kadalipp on just niisama vastik nagu ikka. Võib ju ennast lohutada sellega, et kui väga palju turvalisemaks see jama maailma teeb.

Oslos sellised “mõnusad” pikad ümberringised koridorid. Tavaliselt ma nende mõttele tähelepanu pole pööranud. Tavaliselt ei reisi ma oma vaevu liikuva emaga. Küsisin, et kas ratastooli? Jah – peate helistama. Vaatlesin neid osutatud telefone: jah, on küll isikuteeninduse number peal, aga helistada saab vaid krediitkaardiga. Ja hindu vaadata netist. Ema saadab selle mõtte kohe pikalt, loomulikult ta ei taha. Ega seepuhk, kui aega 3 tundi, polegi viga, aga tagasilennul on vaeheaeg tund ja veerand, siis võib kiireks minna. Aga mõnes mõttes on see ka nende probla, mitte ainult minu.

Bodö on pilves ja vihmane. Taavi ütleb, et just samamoodi oli ka neil olnud täiega soe ja just nüüd ära keeranud. Sõit on kaks tundi põhja poole. E-6. Praktiliselt Oslost saadik ainus Põhja-Norra trass, vaid see, et uuem ja vanem variant vahetevahel veidi eralduvad teineteisest.
Tunneleid on palju. Selle maa peale tuleb 18 tunnelit.

Et siis hommikul 9 sai Häädemeestelt starditud, umbestäpselt 9 Norra aja järgi või sutsuke hiljem oleme polaarjoone taga.