Ausõna, kunagi ma hakkan korralikuks!

Kontrollin rahakotist järele, see alaline id-kaart seal olemas küll. Aga võinuks ju passi peale ka tulla ja mõelda. VIST peaks olema id-kaart ok, aga äkki ei ole. Mis siis!?

Pärnu bussijaamas, ema helistab: ta traditsiooniliselt irooniline kõneviis – Tere VARAhommikust! Oled sa Indias või kus?
Ei, Pärnus, ootan Häädemeeste bussi.
Ah soo, siis küll.

Ninapidi kohe välisministeeriumi lehele, on küll suurelt-mustalt kinnitatud, et Norra jne – ID kaardist piisab. Väike kripeldus ometi jääb.

Häädemeestel on ikka mu põhiline funktsioon käskude täitmine. Sest ema teab ise täpselt, et mis ja kus ja kuidas, arvamusi ei vajata. Pigem on lausa ebasoovitavad. Õhtupoolikul lähen veidi hulgerdama, ei saa ju, fotikas sügeleb

Tiirud küla vahel kulgevad nagu ikka: mere äärde ja jõge-pidi ja… serva pidi siia ja sinna.

Ja hommikul vormistan oma otsuse: suits kaasa ei tule. Sellist hunnikut ei jõuaks ma ka siis osta, kui ma tahaksin. Ja kas tahan? Tegelikult mitte: ma ei tunne uhkust, et olen sõltlane. Ja ette kujutama hakates, kuidas ma lendude vahel üritan mingi priu või prügikastitaguse leida.. ei, jääb ära.

Tallinnas saab kaaluga nagu ikka sutsu kavaldatud ning kenasti sobitutud. Kadalipp on just niisama vastik nagu ikka. Võib ju ennast lohutada sellega, et kui väga palju turvalisemaks see jama maailma teeb.

Oslos sellised “mõnusad” pikad ümberringised koridorid. Tavaliselt ma nende mõttele tähelepanu pole pööranud. Tavaliselt ei reisi ma oma vaevu liikuva emaga. Küsisin, et kas ratastooli? Jah – peate helistama. Vaatlesin neid osutatud telefone: jah, on küll isikuteeninduse number peal, aga helistada saab vaid krediitkaardiga. Ja hindu vaadata netist. Ema saadab selle mõtte kohe pikalt, loomulikult ta ei taha. Ega seepuhk, kui aega 3 tundi, polegi viga, aga tagasilennul on vaeheaeg tund ja veerand, siis võib kiireks minna. Aga mõnes mõttes on see ka nende probla, mitte ainult minu.

Bodö on pilves ja vihmane. Taavi ütleb, et just samamoodi oli ka neil olnud täiega soe ja just nüüd ära keeranud. Sõit on kaks tundi põhja poole. E-6. Praktiliselt Oslost saadik ainus Põhja-Norra trass, vaid see, et uuem ja vanem variant vahetevahel veidi eralduvad teineteisest.
Tunneleid on palju. Selle maa peale tuleb 18 tunnelit.

Et siis hommikul 9 sai Häädemeestelt starditud, umbestäpselt 9 Norra aja järgi või sutsuke hiljem oleme polaarjoone taga.

Häädemeestel

Üks neist oli mu isa

- – -

Sa ei rääkinud, kui võtsid
kohused ja koormad,
- eluvalust.

Unistused armuajast
varem lõppesid kui
kätest jõud…
ja vastupanust

ära astusid.
Jäid väiksed rõõmud:

lapselapse naerukild,
värske ajaleht,
uus põnevik…
ja vargsed õllesõõmud.

- – -

Raskusi
on põlvnemise lõppematus rivis
ikka veeretatud võlgu.
Ning kuni püsib inimkond -
siin pojad seisavad
ja jätkub õlgu.

- – -

Head mehed Häädemeestelt,
üks neist oli mu isa.

Täna lendab liblikas,
hing maailma laiali:

tuhanded õied
lõhnavad
vabadust.

Muidugi on see vaid ulaka-poolne ekperimentaalmõte, sest suurhäda on sügavamal. Tasapisi rögisedes ja rägisedes korjunud mädapaunake südame ümber. Ohkad kergendatult kuuldes, et asjaloo üks erioluline etapp: diagnoosimine, on lõpuks läbi jõudnud, sest siis on vähemalt mingit ravilootust

Mitte, et sa loodaksid, et su vanemad mingid igiliikurid peaksid olema ja kui kriitiliselt võtta, siis oled oma kaheksakümnendatesse jõudnud elavate esivanematega niigi üpris erakordne haruldus.. Ikka on millegipärast selline täiesti egoistlik mõtteuid ja tahtmine: et ta ometi terveks saaks! See kord veel!

Sellest hoolimata, et tema suust aga muudkui käegalöömasõnu kuuled. Et ah mis siin enam ja pole mul seda tarvis
Sõnad on vaevuarusaadavad ja segi õhuahmimisega. Hapnikumaski sees peidus niiehknii.

Aga siis mingihetk see joon lõpeb ning kortsulisse silmavakku veerevad pisarad ning vaevaliselt väljutatud: “Mul on nii piinlik”

Alustad uuesti ja otsast peale seda massaažile sarnanevat silimisriitust, mida oled eelneva paartunni jooksul juba vanale mehele teinud, ei oska sinagi kohmetust kuidagi sõnadesse, eks siis ikka kätetegevusse peita. Oled ju sellesama kulunud ja nii ehk teisiti viimse hingetõmbe suunas veereva mehe seeme

Nagu ka selle vana naise, kes praegu murelikult oma alatasa nii siunatud vanatoi ümber askeldab

Vahel on selliseid tõsiasju raske uskuda, eriti, et lapse-staatuses olemine nii igavene tundub olema. Et kui ettepoole vaadates näed, et miski on alati olnud, et siis võiks-peaks see ju nagu teisipidi vaateski paistma

Mul on rakse mõista, mida ta oma “piinlik”-sõnaga öelda tahab. Mille pärast on ühel surma veerel kaaluval vanal mehel piinlik!? Kas see on seesama süütunne, mille varjuga sa ise oled läbi elu heidelnud: “Vabandege, et ma olemas olen ja olemasoluga teile tüli tekitan?!”

Teise suust kõlanuna tunnetad häbi- ja süütunde laama, – oled nii harva aega leidnud oma isa jaoks, et kui siis teadete teravusest ehmununa kohale sõidad, siis paned teise piinlikkust tundma, et nüüd nõndaviisi tülitatud said olema. Huh

Ometi on mingi osa, võiks vist öelda, et isegi põhiosa siseilmast nii kõleüksildane, et kui sa sellest varem aru ei saa, siis siin, mineku serva peal, ikka. Ükskõik, mida teevad või räägivad voodiveerelised, on nad kusagil kaugel ja otsekui tulnukad mingist teisest dimensioonist.. Sina oma olemise ja mitteolemisega oled täiesti omaette

Ma ei nuta, sest mu veendumus, et siit maailmast lahkudes kaotame me vaid kannatused, on säilunud läbi üsna erinevate teadmiste ja kogemiste. Samuti nagu arvamus, et me otsekui nutame taga lahkunuid, siis tegelikult põhiosas haletseme ennast, kes me parajasti ilma jäime mõnest lähedasest suhtest või abist või nõuandjast vms

See, mida mõista tahaksin ja mille järgi toimida ning palvetada oma erinäolise “jumala” poole, on tegelikult soov mõista, mida tahab parajasti tema. Vana mees, kellel on väsinud sinisekstorgitud käed ja sinised silmad. Kuid ma ei tea seda. Ma ei tea, millest on unistanud ja mille nimel elanud see mees, see nii tuttav, nii võõras vana mees…

- – -

Kas sa tead, milleks võib üks või teine kodukäimine asjaks olla?

Ükskord on sust abi aknapesul, teinekord tassid ja toimetad tubaseid toimetusi,
kolmandamal jõuad koju selleks, et isa su süles rahulikult oma viimase hingetõmbe teha saaks.

“Avaldan kaastunnet,” ütlevad.

“Jah, ma ütlen talle edasi”

Pakkimissagin jms. Vesi oli jeeli toasoe, nagu eilegi. Nagu taadi-tarekese jutus: nokk lahti – saba kinni, saba lahti – nokk kinni. Kui juba seda õuetemperatuuri omajagu, mida sa siis veel veesoojast uneled!?

- – -

Kokkulepitud 12ks oleme õnneliselt tänaval. Seda oleme ka vell pool tundi hiljem, aegamisi ikka närvilisemaks muutudes.
Kui Rajeev saabus ja meilt kuulda sai, et ta käitub, nagu Dehli bussiliiklus (vaata – sõit Dharamsalsse ja kolm ootetundi), siis vabandas muidugi ja põhjuseks tõi, et tal klient hilines. Tööasi on tal segane, selle firmaga lõpetas ära ja nüüd siis sõidab sõbra autoga juhuotsi.
Eks meiegi tal – selline rohkem-vähem juhuots, vist – ise ta rääkis kenasid sõnu muidugi sellest, kuidas meie oleme sõbrad, mitte kliendid. Ja et kuidas ta ootab aasta paari pärast külla.

Siinkohal on hea võimalus levitada tema palvet: Kui tulete, võtke kaasa mõni vaba tütarlaps! Mitte liiga noor, mitte liiga vana, selline paras. Temal on kindel plaan järgmisel aastal omale takso osta (48 000 raha – sain aru, et see on koos litsentsiga takso, mitte eraauto) ja oma onnike kui unistus oli tal maketina autoaknal juba ennegi olemas. Nii et – andke vaid teada

- – -

Meie eesmärk oli oma viimast päeva kuidagi niiviisi linna peal veeta, et ei peaks oma pampe kusagile ripakile jätma – ning õhtuks lennujaama. Delhi – Moskva start oi vastu 5 hommikul. Rajeev oli üpris nördinud, et me eelmisel päeval teda oma autojuhiks polnud palganud, nüüd kinnitas iga meie mineku-vaatamissoovi peale, et on esmaspäev, kohad on suletud. Mõnda silti olime isegi näinud, nii et see tundus usutav.
Lonkisime siis ühes pargis, teises. Kuni sealtki õhtuhämaruse saabudes lahkuda paluti.

Vahva oli see, et taas hirmlahmakas pargiala ja üksikud omaetteoleku nurgaksest otsivad paarikesed vaid – siis pargivaht sõitis inimesed ükshaaval motorolleriga läbi, et öelda: hakake astuma, väravad pannakse varsti kinni.

- – -

Päris-süüa me enam ei tahtnud, Rajeev ostis mingid kohalikud “hamburgerid” – selles mõttes, et midagi oli saiakest ja midagi oli vahel ja komplektis. Auto parkis ta teeserva, justkohe kohaliku kookospähklimüüja varikatuse kõrvale.
Kuskilmaalt hakkas ärasõidueelne moosimine pihta – et üks musi võiks ju olla. Puiklesin sutsu (ta istus ja otsekui ootas, et mina initsiatiivi näitaksin), Karmik tagapingil itsitas nii et seda nägu ja lubas vaheldumisi kõrvale vaadata, siis jällegi – pilti teha. Lõpuks võttis kutt julguse kokku ja kummardus mu pool, huuled puutusid kokku – ning siis tuli järsk koputus aknale. Politsei!

Rajeev uksest välja, kaks vormis kutti peaaegu et lohistasid teda käsivartest, meie muidugi täielikus taipamatuses, et milles probleem. Vahime, et vehivad käega teeservast üle metsariba pool, Rajeev täielikult (kehakeel) palub ja lunib ja näitab, et me sõime ja… Siis hüppab ta autosse tagasi, otsib dokumente. Meile ühmab vaid: Siin võib kaua minna, endal, kuulda, nutt kurgus.

Spektaakel palumisest ja karmidest vendadest läks meie pilgu all veel oma 5 minutit edasi. Arvasime, et asi oli parkimiskohas.

Politseinikud astusid auto poole. Karmik pea aknast välja ja omalt poolt sekkuma: me tahame lennujaama minna ja et milles on probleem jne. Mõlemad politseipoisid etendasid järgmise vaatuse, kuidas nad on toredad ja hoolivad ja kätlesid ja tundsid huvi, kuidas meile Indias meeldib jne. Aga vahepeal olime me märganud ka nutsakuvahetamist – ikka Rajeevi pollt politseipoiste taskusse. (Raha tavaline edasiandmise viis on neil neljakskeeratuna, mitte sirgusilutuna nagu meil)

Lõpuks saime sõitma. Rajeev oli ikka väga löödud. Probleemi põhiolemus seisnes siis selles õnnetus suudluses! (“See oli väga kallis suudlus, pealegi – poolik!”) Ja Rajeevi jama seisnes selles, et tal polnud oma, vaid sõbra auto. Kui ta oleks asja saanud ametlikult ajada, oleks tema ja auto dokumendid läinud jaoskonda, kuhu ta järgmisel päeval oleks saanud minna asju sirgeks seletama. Aga konkreetsel juhul oleks välja kutsutud hoopis ta sõber.
Väljaostmiseks sellest jamast nõudis politsei algul 5 tuhandet, seejärel kolme – palumise stseen, mida me jälgimisime seisneski suures osas selles, et mees seletas, et tal pole nii palju raha. Aga ega see 2 tuhat, mille nad said, kah kehv summa polnud!

Lohutasime meest nii kuis oskasime, viimaseks argumendiks, et ta juba lõpuks peaaegu et naeratas, oli Karmikult saadud 25 dollarit. (Ta oli algul vähem anda plaaninud, kuid meie viimase India äksidendi valguses muutis numbrit suuremaks)

Niipalju siis India liikluspolitseist ja selle korruptsioonist.

- – -

Lennujaama jõudsime kusagil 8 paiku, pimedas küll, aga lootusetult vara. Tiirlesime ringi, et taibata kohta, kus meil oodata lubatakse, vaatasime linnapanoraami (selle, mis lennujaama ümber kerkinud on – lennujaam on linnas 12 km itta). Ostsime viimase raha eest veel paar pakki krõpse, et Moskva ootesaalid üle elada jms

Läbiotsimisel korjati jõuga tshäksid ära – ei aidanud palumine ega selgitus, et Moskvas vajame neid, mitte nende lennukite ründamiseks.
“Be happy!” – ütlesin kui üle andsin. Ja kotti kätte saades ronisin kotilaka alla piiluma, kas vähemalt mu avariitikud jäid alles. Jäid küll

- – -

Lend 4367 km, 6 t 20 min. Päikesetõus ja Pakistani-Afganistani ületamine üle mäeahelike oli viimane asi, mida hommikusöögi kõrvale nägin. Siis tuli mõni unetund.

- – -

Moskva – praktiliselt kõik kirjutamisväärne sai juba eelnevalt siia, – seekord polnud meil raha, vahetada ka ei viitsinud. Paar pakki tuliteravaid krõpse ja automaatist saadud pudelike mineraalvett.

Ettenägematute asjaolude tagatisena oli karmik võtnud tagasisõidu piletit õhtule, natuke kurb oli küll, kui vahepealne lend ilma meieta lahkus.

- – -

Seltskond Helsingisse oli aegsasti kohal (ei toimunud mööda lennujaama tagaotsimisi – nagu me nii mõnegi teise lennu kohta jälgida saime) – lennuk veeres trepilt ära 5 minutit varem. Taganttuul või miski tõi selle Helsingisse lausa 20 minutit varem.

Kui lennuk nina allapoole keeras ja aknast ainult merd ja jääpanku nägin, siis oli küll väike jumalagajätu vaikus mul sees – kellaaja järgi pidi veel aega olema, hädamaandumise plats tundus vesine olema. Aga siis ta keeras ja hakkas Helsingi saarterohke rannikuriba ka paistma…

- – -

Vantaa lennujaam.
Kuidas mingine koht, kus on omajagu palju inimesi saab nii vaikne olla!?

Sammud, teised – kõps-kõps-kõps. Kiiskavast tualetist ei räägigi.

Jah – ka indialane saaks ettevalmistamatult kultuurishoki, – see on kindel!

- – -

615 buss lennujaamast kesklinna, 15A kesklinnast sadamasse.

- – -

Püüan ennetada olukorda pesemata nõude virna vms-ga, saadan pojale sõnumi: Olen Helsingis, tee tuba korda!

Ja loen peagi vastust: Pole ma siiani koristanud, ei hakka nüüd kah! Emps, too õltsi!

(Hullem kui turvakontroll – õlts võetakse ära ja rahakotilegi visatakse pikk revideeriv pilk sisse! )

- – -

Saladin on täitsa vastas ja oma nägu (mida ta meie kohta ei kinnita).

- – -

Ja juttu jätkub kauemaks…

Aga võitlen ägedalt iseendaga ja püüan end kirjutatud asjale krooni pähe panema ka sundida

- – -

Pühapäev, 13. märtsi kirjutamine jäi pooleli, sest Karmik tuli viimaselt Dehli pudipadi-tretilt, uhke ja rõõmus:
- Ära tõin!
- Mäh!?
- See seelik, mida eile õhtul vaatasin. Seal kus kutid, pilk seismas, 500 küsisid.
Jah, pühapäeva õhtu oli tõesti, et vilkad ja väsimatud noidlejad, poodi-püüdjad ja müüa-müüa aktivistid olid kui kevadised kärbsed. Isegi meie teatraalsele minemamarssimisele ei reageeritud ootuspärase, – kui palju me nõus maksma olema? küsimisega.
- Noh, palju maksid siis?
- Kolmsada.

- – -

Aga ma pidin ju kõigepealt 13-ndamaga ühele poole saama.

Lootos-templist, sellest arhitektuurilisest hunnitusesest viidi meid taas – pole vist raske arvata – poodi. Me olime enne öelnud, kordasime: Me ei shoppa, ei mingeid poode. Juht rääkima, et ta peab 10 minutit ära käima, meie võiksime ikkagi maha minna (ja seda poodi silmitseda) ja…
Ei, SELLE ettekäände pärast olime me teise poodi läinud, välja tulles avastanud, et täpselt seal, kuhu ta peatus, ta ka seisis ja ootas.

Mina: Ok, kui vaja maha minna, siis vaja maha minna, – aga sel juhul seisan ma need 10 minutit siinsamas tänavaserval ja teen suitsu.

Rohkem meid enam poodi ei sunnitud.

- – -

9. Raj Ghat.
Väga suur pargiterritoorium, ühendatud teistega ja diameeter on 3 km. Sinna on paigutatud memoriaale (Nehrule näiteks) ja istutatud nimelisi puid jms. Jubeväga kuum ja distantsid pikad, eesosas tegime ühe tiiru, aga täit ringi teha ei viitsinud.

10. Punasest kindlusest sõitsime vaid mööda, gigantne ja põnev ehitis näis olema.

11. Suure kauplemise peale oli autojuht nõus ka Vanat Delhit autoaknast näitama:
- liiklus kehv, tänavad koledad, vana Delhi ei ole hea koht, uus Delhi on parem – seletas ta meile koduvalt.
Teoreetiline võimalus lõpetada reis nii, et lasta end seal maha panna, oli – kuid me olime juba piisavalt zombid ja pime hakkas peale tulema (pimedaks läks u pool 7), seetõttu lõpetasime oma “kodu”tänaval, kus õhtusöök ja poetretitamised ja ms oli juba sissekäidud rada.

Täitsa täistööpäev sai. Just väsimise mõttes. Temperatuur tuulevaiksemates paikades +35, ja see tohutu rahvas igal pool.
Igastahes leidsime ühel häälel, et korralik-kombeline turistitamine pole eriti meie rida. Noh, silmaringi laiendamise mõttes oli muidugi ÜKS päev täitsa tore, aga rohkem – tänan, ei.

- – -
Kesklinnas ja vaatamisväärsuste naabruses oli märgata väga arvestatavaid turvabrigaade – mehi küll ühes, küll teises ametivormis, erinevate politseibrigaadidena. Noh, ja et igav ei hakkaks, siis ka metoodilisi läbipuistamisi. Eriliselt tüütu oli see, et pidevalt oli informatsioon selle kohta, mida seepuhk ohtlikuks peetakse ja ära võtta tahetakse, puudulik. (Noh näiteks nii, et oled juba turvaväravad läbinud ja alles seal on silt keeluartiklite kohta)
Mõnes kohas on ohtlikud esemed telefon ja fotoaparaat, sageli veepudel (selles palavuses oli pidev vajadus vee järele; kõnnid, pudel näpus, ning tunned end kui konterbandist), suitsud-tšäksid on igas teises illegaal, aga et kotti vaid sobratakse, siis vahel õnnestub need ära sokutada.
Eriti jäi mul karp lahti, kui autojuht enne kui meid Laxmi Mandiri poole saatis, ütles: “Ja kui küsitakse, et kas teil raamatuid on kotis, siis öelge: nõu buuks!”

Noh, jalanõud tuleb tihti ära võtta, just pühakodadesse sisenemistel, mis on ka arusaadav – see, mida taibata pead proovima, et missugused mängureeglid kusagil on. Noh, selline tipiküsimisega valve sageli, ühe- või teiselaadilised hoiukapid, tähtsa olemisega vanamees kes “it’s not problem” ja “money” pobiseb…

Et mujal kui Amritsaris organiseeritud jalapesu atraktsiooni juurde ei kuulu, siis päkad on parkunud kui ausad käimad kunagi.

- – -

Kui 6-ks “koju” jõudsime (“minu kott on mu kodu!), olime mõõdukalt kapsastunud.

Söögi-joogikäik, seejärel veits otsisime (tulutult) lapse soovi-pükse, siis internet. Tööjaotus – kiri minult, fotod Karmikult on kaasa toonud selle, et meie jõudlus on päris hea. Mõni siin imestab, et kidas me nii palju internetis oleme olla saanud, et otsekui muud tarka ei teekski nagu. Üldiselt on norm päeva norm meil olnud 1 tund (orienteeruvalt 3o raha x 2), teinekord aga, kui fotolaadimine tigu teeb, siis poolteist. Ja seoses asjaoludega on ka nii mõnigi hea päev sidevabalt mööda läinud.

Õhtul, voodis, lükkas Karmik teleka sisse. (Telekad on peaaegu igas keskmis-kehvemas toakeses sees olnud, tavaliselt pole me isegi viitsinud katsetatda, on nad asja pärast või ainult luks-taseme näitajateks, tolmukogujateks)
Vaataime Jaapani ektsessi, uudiseid – igastahes, ETV-l on võimu ja arengumaad piisavalt: ümmarguse pildiribaga ekraanile mahub servipidi jooksma veel oi-kui palju erinevaid reklaamiribasid!

Lõpuks vaatasime veel üht India filmi, et oma unenägudesse mitte täit maailma poliitilist pilti kaasa viia. Väegade kombeliselt oli koht, mis võinuks nagu midagi seksstseeni moodi olla – kaader täis tausta, riisivälja, – külgedel kõrred kui lava eesriided ja pildi allservas nii u 1 cm jagu naise pluusitatud selga

4. Indira Gandhi memoriaal. Yks tuntumaid India poliitikuid, 15 a peaminister ja muidu ka k6va naine. Nehru perekonnast. M6rvati omaenda sikhist ihukaitsja poolt.
See siis meie m6istes majamuuseum – ikka koolivihikute ja tubade (klaasitaguste) n2idisteni. Ka ta pojast, samuti tipppoliitikust ja samuti m6rvatust, sdapuhku oli pommiplahvatus.

5. Qutub Minar. Paistis v6imas kompleks olema, aga et v66ramaalstelt 250 raha n2kku kysitakse (omadelt 10), siis kiibitsesime fotikatega vaid veidi v2ravataguseid pidi. Arhitektuuriline m2lestusm2rk – palju varemeid ja poolpystisi kindluste rususid… Ymberringi avar aiakompleks. Ja ikka – v2gav2ga palju rahvast, massid.

6. L6nas88k.
Ytlesime Nakulile, et me ei taha continentali, ikka norm India s88gikohta. Kuhu ta meid viiski siis. Baarman lausa n6udis, et: kaks inimest, kaks thalit. Meie selles palavuses ja m6ningases s88giisutuses millest ma olen juba r22kinud) ei tahtnud kahest thalist kuuldagi. Ytlesin, et sel juhul ei s88 ma midagi!
Pahura n2oga kyll, aga l6puks andis j2rele. (muide – hiljem lisandusid meie lauda yhed kohalikud – niipalju kui ma taipasin, siis n6udis ta neilt samuti – kaks inimest, kaks thalit, ja olgu olla!)

Et iseenesestm6ista meie autojuht s6i meie raha eest, siis leidsime hiljem – et ehkki ta andis m6ista oma ootust – tippi ta enam ei saanud.

7. J2lle! Kohustuslik/ poolkohustuslik poekylastus. Siin olime just t2pselt nii hapu n2oga kyllastunud kylastajad, et ei liigutanud kulmukarvagi yhegi vaiba ega v2rgi peale. Ja hinnatase muidugi mitte madal.

8. Lootose tempel. (Kalkaji) – Baha’ ‘u’ Ila’h – mingine uususk, mis pyyab taas liita k6iki senini olemasolevaid religioone.
28 6ieleheline lootose6is – valgest marmorist ja t6esti m6juv vaatepilt. Ning aiamaastik on kujundatud otsekui ideaalmaastikud (v6ibolla m6ni m2letab seda Eesti n6kaaegset filmi)
(Sealt ka Karmiku eile-jutu pygatud puude foto p2rit)

Sisenemiskoridoris r88gatas ta: Mu kott!
Vaatasime – yks pool oli katki, rihmaosas. Et otsekui… Jah, p2rast kodus uurisime asja igat pidi – ei, ei tundunud, et omaenese tarkusest ta nii rebeneda oleks saanud. P2ris pael mats oleks olnud, kui kesiganes selle akti l6puni sooritada oleks suutnud – passi, rahakott, piletid…

- – -

Ok. Ma pean kimama nyyd – tshekk out ja Rajeev helistas hommikul, et ta on kyll meiega selle viimse India-p2eva.

Arvatavasti seda internetiv6imalust rohkem ei ole… enne kui kodus muidugi.

Sabaots j22b tulevikku,
tsau!

(Hindukeelne dzao! t2hendab ysna r2medat – kao minema siit!)

Eile 6htul, kui Connaght Placelt tulime, olime kolmesuunalise t2nava ja liiklusrysaga pysti h2das. Nagu viisk, p6is ja 6lek6rs kunagi. Salk politseinikke jututas t2navaservas. Karmik marssis ja juurde ja tiris yhe v2lja: Pliis, help!
Saime aidatud: politseieskordiga yle t2nava

Turistidele m6eldud jube k2rajast, umbsest ja kaubalt paljuski ersatsist keskturust (Palika turg) olime hoopis enam p88rdes oma t2nava (Main Bazaar Pahar Ganj) tavapoekestest. Mina otsisin pykse – selle otsingu k2igus ostis Karmik omale imeilusa tumesinise kleidi ja kolm suvesalli ka. Hinnatase on ikka selline kyll jah, et nii m6negi asjaga on nii, et kui Eesti rahasse ymber arvutada (eurode 6ppetund on minul alles ypris lapsekingades, ei j6udnud teine veel selgeks saadagi, kui nyyd j2lle k6ik sassis – nii et hinnataset arvutame v6rdleme omamisi ikka veel kroonides) – siis on lihtsalt patuasi m6ni asi ostmata j2tta – noh, kui neid suvesallegi vaatasime, siis Eestis oleks sada krooni odavalt saadud. Siin aga – u 13 krooni.

Noh, LM-dest ja koha peal 2ra joodud Kingfisherist (parim India hele porter, millega tutvunud oleme) pole vist m6tet r22kida

(Aga pyksid leidsin ka, voh! Oma hotelli k6rvalt. Absoluutselt lahedad!)

Natuke see on kurb, et me Moskvasse, Helsingisse, Tallinna j6udes peame oma siin-omandatud kirjust sulestikust loobuma – suveni koju-kappi toppima.

- – -

Hommik nagu hommik ikka. Hotelliga kaasaskiv hommikus88k tuletas meile taas kord meelde selle, mis t2hendab Indias “continental”-toit. Absoluutselt maitsetu!

Kell kolmveerand 9 startisime esimesele ja viimasele “p2ris”-ekskursioonip2evale Indias: 8 tundi rendiautot tutvumaks Delhiga. Ette rutates – ega me rohkem taluda polekski suutnud, neid selliseid korralikke turistitamise p2evi. See yks ja ainumas oli muidugi silmaringi avardamise m6ttes omamoodi huvitavgi.

Autojuht, Nakul r22kis kyll inglishit, mitte palju, aga selle eest sellise omap2rase aktsendiga, et isegi m6ni p2ris-p2ris elementaars6na j6udis alles minut aega hiljem kohale, et mida ta vist ikkagi ytles. Noh, arvestades meie keeleoskuse k6rgtaset oli tema ilmselt meiega sama h2das

Aga jutt oligi nii, et tema transpordib, ei ole giid.

- – -

Fenomenaalne, millise stoilise rahuga liiklus toimib. Keegi keerab auto risti keset t2navat, teine vaatab, ootab natuke, siis ronib yle trotuaari tast m88da. Piibitamine muidugi ka, eriti siis, kui n2ha pole, milles asi., et miks stopatakse. Ei yhtki facki v6i 2rritunud s6imu…

- – -

1. Laxmi Narayan Mandir.
Hindu tempel, aiakesega ymberringi (aed rajatud nii, et k6ik erinevad religioonsed ryhmitused saaksid seda kasutada)

2. 1 n2nnipood. Umbes kolmekordne hinnatase v6rreldes sellega, millega me juba k6ik sedasorti kingitused sooritanud olime. Noh, setupalju oli poekesest kasu, et kuulasime masala tee keetmise 6petuse 2ra. Aga meil oli kojuviimise masala juba ammuilma tegelikult ostetud. Noh, vaipu ja kullatud kujukesi me vist t6esti ka ei plaaninud kokku ostma hakata, eks.

3. Indian Gate.
Inglise stiilis maastikupanoraamid, I maailmas6jas langenute memoriaal.

Ekstsess kohalikega. Mina astusin veidi eespool, kaks naist kargasid mulle ligi ja haarasid k2test kinni. Ma isegi ei taibanud, mida nad tahavad, aga vihastusin t6esti tirisin k2ed 2ra ja olin praktiliselt valmis l88ma. Sain siis juba ka aega vaadata, et need on vist need k2tele hennamaalijad. Siis vaatasin tagasi: Karmik seisis sama pundi naiste keskel, k2si nende k2es. R88gatasin: 2ra lase! Tema: ma ei saanud, nad tirisid mul k2e v2lja.

L2ksin ligi ja s6imasime nad kahe peale l2bi. Tegime selgeks, et koristagu see staff k2e pealt 2ra. Haarasin juba naise sariotsa j2rele, et sellega.. Yks kohalik kutt seisis ka k6rval ja minu arvates kutsus ta naisi taanduma. Oi nad k2tsatasid: Many, many!
Karmik seisis, yks k2si pl8gane, teine kipsis ja karjus, et kust kurat ta selle k2ega raha otsida saab. Siis minu kallale, et las s6ber maksab! No kurat! Mul ei ole raha, korista see pask 2ra!

L6puks yks otsis maast mingi paberinutsaku ja kraapis suurema osa maha. Mina valasin demonstratiivselt oma kallist pudeliveest osa k2e pesemiseks. Yks veel julges piuksatada: many! Aga selle lahingu nad kaotasid, t2iega.
Lootsime vaid, et nad v6tavad veits 6ppust. Noh, kui tagasi l2ksime, siis me neid igastahes enam ei n2inud. (nendes kohalikes-turistirikastes paikades kubiseb politseist, kyllap oli k6rvaltj2lgijaidki…)

- – -

Temperatuur oli saavutanud t2iskraadid, l2henes 12le, rahvast oli murdu. Pyhap2ev andis vist tunda (hiljemgi), v2ga palju oli kohalikke inimesi, turistegi.

4. Presidendi palee ja parlamendihoone. Sellest – taas maastiku ja arhitektuuri kokkusobitamise m6ttes huvitavast paigast s6itsime lihtsalt aeglaselt l2bi, l2hedal parkimiskohta polnud ja mis me seal peale majade pildistamise ikka teha oleks saanud…

- – -

2ratus 3. 30. Kutt, see hoteelipoiss, kes meid jaama viis, k2is veel 3.50 koputamas – ilmselt kahtles, et kas valged “leedid” omap2i 2rgata m2rkavad
Meie sikutaisme sis parajasti kotirihmu pingumale juba, kustud-pestud-kammitud.

Karmik oli t2is otsustavust: j2relveetava kohvriga tuleb ta ise toime! Nii siis saigi.

Hommikune linn oli uskumatult inimtyhi. Vaid koerad muutuvad 88tundidel aktiivsemaks ja agressiivsemaks. Noh, auto peale ei hakka nendegi hambad.

Rongileminek sai nii aegsasti, et ei mingeid jamasid. (j2relikult – ebahuvitav )

- – -

Selles vaguniklassis (CC chair car) on umbes sellised istmed kui meie kaugs6idubussis, vaid et yhel pool kolm, teisel kaks istet. Ja jalaruumi oluliselt rohkem. Mingiks poole-p2evareisiks t2itsa tip-top, konditsioneeritud 6hk t2hends seda, et me suvesoojast Indiast hoolimata suurr2tiku v2lja otsisime, et natuke nurru lyya.
Ja toitlustamine – jagatakse hommikuteed, hommikus88ki, l6unat/6htut ja 6htuteed. Meie kellaaegadega klappisid kaks esimest. Pudel vett ka.
Nii et – t2itsa normaalne, ka hinnaklassilt.

- – -

P2rast eelpooljutustatud k6hut6be hakkas meil meis m6lemis igatsus kodutoidu j2rele pead t6stma. Mina alustasin jutuga heast m6nusast paksust vorstiv6ileivast (muide, kodus s88n ma vorsti tegelikult haruharva), Karmik: Ma tahan heeringat!

Kui nyyd, selg ees, kodust kaugemale s6itsime (Amritsar asub Dehlist loodes, u neli ja poolsada kilomeetrit,- nii et just vastassuunas) arvas Karmik: Kui me siin juba niikuinii loksume, siis v6iks juba kodu poole loksuda!

Seega – pole midagi – me igatseme juba teie j2rele

Aga ega me ei nuta ka. T2na ja veel 2 p2eva Dehlit – igastahes.
Dehlis oleme ju tegelikult suht v2he siiani ringi vaadanud, ehkki 2 korda olnud juba.

- – -

“Kell pool 12 Dehlis”- t sai sujuvalt pool 1, siis pool 2. Vedas, et meil midagi ei “p6lenud” – seega oli ka kahetunniline hilinemine talutav. Kiirrong ei t2henda alati mitte nii kiirt, seda kyll.

Bronnitud hotellimees sygas pikalt kukalt – aga meil oli s6naselgelt p2ev kirjas ja yhe p2eva ettemakski tehtud, nii et toa me saime. Seda, mis hinnaga talle, mis hinnaga meile, selgub ehk hiljem.
Linn on valgeid t2is, oluline linnapildi erinevus v6rreldes kolme n2dala tagusega. Hooaeg on alanud.

Homseks leppimisime linnavaatamistiiru kokku.

Rongis sain naabrimehel ajalehte vaadata – k6ik sumisesid ja arutlesid P6hja-Jaapanis toimunu yle. Naabrite asi ikkagi kah ju.

Ja v2lja minnes tegi Karmik mutatsiooni l2bi – vahetas vormi indiap2raseks. Muretses kyll, et n2eb v2lja kui juudi j6ulupuu, aga minu arust on India just see koht, kus v2rvid laulavad.

- – -
Tegime tiiru keskv2ljakule. Pisipogromm toimus ka, mingid j6mpsikad leidsid v6imaluse oma seksuaalsust v2ljendada v6i kuidagi nii (sellest r22kis juba Karmik).

Connaught Placa oli poolestsaadik segi kaevatud, tundus, et rekonstrueeritakse metrood v6i midagi, kaevikud l2ksid sygavale-sygavale. Ja platsiservad ise olid paksult politseinikke t2is, jube-v2ga turistidele, sedapuhku rikastele turistidele ylesseatud poodlemisv6imalused. Eriti syrr meie jaoks oli see, et nii metroo k2is l2biotsimise ja -valgustamisega, kui ka keskpark kui ka turg!! (turunime vaatan homme j2rele, l2ks meelst 2ra),

aga nyyd makka – sest meil siin, Dehlis, l2heneb kell syda88le

24. p2ev – meie retk tiksub l6puminuteid.
On see pikk aeg olnud? – Oh, olge nyyd! Et tegevus, kirevus, toimumistem8ll keeb ymber ja sees, siis tundub, et.. alles me tulime. Pole nagu olnudki, koduigatsust ei m2rka. Karmik ohkab vahel kurvalt: oi-jessake! mihuke t88mahtra kohe algab, kui nina koduuksest sisse pistan! Minul veidi teisipidi – murelik m6te, et kuidas ma omadega, kui mul EI OLE t88mahtrat

Massaazit88ga olen siin rohkem kaudu tegelenud – otsinud p2ris erinevaid huvitavaid 6lisid. Tegelikult omateada ka muudkui Karmikut totsutanud, ehkki ta taas ja taas r6hutab sellise eriliselt temaomase n2oga: Ei noh, MULLE ei ole kyll keegi kunagi massaazi teinud.

See salapatt sai ka tehtud, et 2rplemisi Abule 8eldud, et olen mass88r. Ta-mehike kohe asja asjaks organiseerima – et tema on oma vanaisalt Pakistani massaazi 6ppinud ja… Tegin talle siis tunnikese (Karmik siivsalt aknalaual eluolu misanstseene pildimas, et, noh – kuidagi ebasynnis ei oleks v6i midagi). Aga siis tuli see kukkumine ja k2emahtra ja nii j2igi mul see vastumassaaz proovimata.
Noh, mitte et ma seda taga nutaks, lihtsalt uudishimu veidi, et millest ta yldse r22kis.

Dharamsalas oli tegelikult p2ris palju huvitavaid kursusi – nii jooga-, toidutegemise-, hindikeele-, erinevate massaazide jne. Aga meie aeg (nii kuradi kylm ja m2rg oli kah ju!) oli loetud ja see mu rahakotike kah ju olematu)
Aga meelde selle koha ja idanema j2tsin kyll.

Aga h2sti korralikult olen sedasorti eneset2iendamisega tegelenud, et – elu on ilus ja nii v2rvikirev! Seda teavad ja tunnevad ka mu k2ed!

- – -

T2nap2ev kollame veits veel ringi, vaatame vast raudteejaama yle. Ja kohver, see muidugi ka. ja muud sellist.

- – -
Aga nyyd on ees paranthad ja masala tee ja lassi. Head isu!

- – -

L2ksimegi siis, et vaatame rongijaama ja “taganemistee” yle, et varahommikul koormamuuladena mitte 2ra eksida. Yks velorikshamees astus kohe ette, kui arutlesime, et millist transpordivahendit valida.
Ta v6lus meid 2ra sellega, et tegi v2ga austava kummarduse Karmikule – Sa oled siin linnas kuulus!
Karmik: Noh, jah, pikk ja blond ja…
Tema: ei, ei – me k6ik vaatame Su k2tt!

Mees, kellest hiljem teada saime, et ta on 47 (nagu ikka – n2o j2rgi pidasime teda taadiks endi k6rval) ja kes end Kukuks kutsuda lubas – on naisemees ja pere ootab neljandat last. Ta purssis meie-v22rilist inglise keelt (Amritsaris on ingliskeelset inimest keerukam leida olnud kui mujal) ja hakkas kysima, et kas ja kus me k2inud oleme. Ja siis paskkus linnatuuri. Kui hinda kysisime, siis naeris ta ja ytles, et tema ei armasta raha! (Mis ei takistanud tal p2rast siiski veidi rohkem kysimast, kui Karmik maksta plaanis, aga see oli t6esti suhteliselt norm summa)

V2ga h2sti sobis meile ka see, et ta oli selline rahvamehest giid yksiti ka – mitte see v2lja6ppinu, kes Su iga samba juures surnuks r22gib, aga see – kes teab, kust kuhu minna, kuidas seda v6i teist asja nimetatakse ja miks nii v6i teisiti kusagil toimetatakse.

H6betempel oli stiililt natuke sarnane Kuldse templiga, v2hendatud v2ljaanne v6i nii. Aga hindu tempel. Olime Karmikuga yhel meelel, et meie jaoks on sikhi usk ja paatos ja totalitaar-militaarne ajupesu meenutav religioon huvitav ainult kaugelt vaadata. Hinduism on oluliselt lahkem ja lahedam. Inimesed laulavad ja tantsivad templis, jah – kummardavad oma arvukaid v2rvikaid jumalusi (sikhidel on ainujumal, keda joonistada ei tohi – see on toonud kaasa selle, et k6ikjal on nende arvukate gurude ikoonisarnased pildid, kummardatakse ja suudeldakse maad aga esimeste usumeeste riideid, raamatuid, voodiasemeid, puid) – aga neid saadab r66m ja elutahe, mitte karmid reeglid ja p6rmulangemine.

Kui j2rgmisesse linnaossa s6itsime, siis oli p2ev nii kena, et tekitasime j2rjekordse “soovikontserdi” – noh “Pergo s6itse Petserihe” ja “Sauna taga tiigi 22res” jms. Meie Kukul lausa k6rvad liikusid, kui ta uhkelt teistest m88da v2ntas. Ja saime ka oma komplimendid talt k2tte, et kui kena on Eesti rahvamuusika ja (!!?) kui ilusasti me laulame. Ytlesin kyll, et oma maal ei saa keegi seda eriti ilusaks laulmiseks 8elda, aga.. Teate ju kyll, kuidas sellised komplimendid s2rama panevad!

Matta-tempel. Ema Matta Ladevi, ametlikult siis Pujya Mata Ji. See oli naiselikkusele, sigivusele, lasterikkusele ja heale 6nnele pyhendatud tempel. Hindi tempel j2llegi. Seda me poleks kyll kuidagi iseseisvalt otsida osanud – ometi oli see k6ige vahvam tempel, mida me senini Indias n2inud oleme.
Tempel ise oli nagu yks labyrint – kahekesi oleksime seal vist pool p2eva ekselnud. Inida jumalate v2rvikust olete vist n2inud, aga see oli veel v2rvikirevam. Siis j6udsime (pugedes l2bi kitsa koopasuu) templi keskele – peegelmosaiikidest seinad, laed. V6rratu ja v6imas. Seej2rel, ikka l2bi labyrintide keerutades – j6udsime synnitusteedeni – tuli l2bi kitsa koha pugeda, seej2rel l2ks rada l2bi veerenni. Jne

Seej2rel tuli annetusp6hine l6unas88k ja palju viljakussymboleid-rituaale.
V2ga kihvt koht!

- – -

Seej2rel k2isime veel Maharaja Ranjit Singhi (1780 – 1839) panoraam-muuseumis. Mees valitses Punjabis midagi 40 aastat ja teda n2idati kui meile, n6ukaajast l2bi tulnutele selgesti l2bin2htavat kultuslegendi. Vallutused t2nasel Pakistani alal, Kashmiris, Rajastanis. Panoraamringi maja teisel korrusel t2itsid elusuuruste kujude ja taustamaalingutega lahingustseenid, muidugi koos s6jak2rase taustaheliga – hobuste hirnatused, suurtykkide plahvatused, meeste kisa. P6nev s6javarustus – kaamelidivviside ja elevandiratsanikeni v2lja, ka misanstseen 6ukonnaelust jms.

See k2ik – eriti Matta tempel, oli kui rosin meie Amritsarti-n2dala l6petuseks.

- – -

6htupoolikul tegelesime veel veidi kaubandusev2rgiga. Siin on valdavalt fikshinnapoed, eriti linna keskosas – sikhid ei ole pealetykkivad kaupmehed, nad on selleks liiga uhked. Aga hinnatasemelt oli see paljuski yks odavamaid kohti.
Jah, kohvri ostsime ka, kuis siis muidu.

- – -

Amritsari-k2ikude keskmeks j2i meil pidevalt hoteel, sest see oli kesklinnas ainuke koht, kus saime sutsu teha. Sind arvustavalt ja reeglite rikkumises vahelev6tva sikhi pilk tundus muudkui seljal olevat.

- – -

K2isime mitu korda Kuldtempli l2hedalt v2ljuvat tasuta rongijaama viivat bussi nillimas. aga et see muudkui puupyst t2is n2is olevat, siis hakkas meil iseendist ja oma kottidest varahommikuses trygimises kahju ja kauplesime kella neljaks takso. Et siis Dehli poole startida.

Et siis – veel kord neljap2ev

K2isime veel kord, seekord p2ikesloojangut nillimas, Kuldses Templis. Seekord aeti mind (kui v66ast ilmselt, sest kohalikud paterdasid seal kyll ringi) basseini juurest eemale, et ei tohi. Et mul r2tik peas oli kah p2ris ripendis, siis olin ma pidevas stressis, et kui nyyd peast peaks libisema, siis tuleb kyll jooksuga m6ni s6dalassikh ja torkab mind oma t22gi otsa.

V2rvidem2ngust r22givad taas eelk6ige fotod. 6htupalvus oli toonilt ja laadilt ja rahva kaasaelamiselt midagi ypris yleskutsuvat.

Kummaline usk ja kummalised rituaalid! Paljus raskesti arusaadavad, aga seda funktsiooni, et yhendada rahvast – t2idavad nad kyll ja kindlasti!

L6una j2tsime vahele, Karmik ikka veits mures oma k6hu p2rast, mina solidaarne. P2rast 6htus88ki l2ksime kord kohatud suitsuputkat otsima. Kappasime pool linna l2bi – sattusime ummikusse. Noh, tavaline n2htus ja tipptund. K6ik seisavad ja tuututavad ja sammhaaval ikka mingine liikumine ka. Marssisime servipidi m88da.Ysna pika sammuga.

2kitsi lendasid mul jalad alt: kaotasin tasakaalu, tegin k2tega paar kiiret tuuleveskit ja prantsatasin peadpidi k6rval ummikus seisva rikshamehe taguotsa, pea ees. Too r88gatas mul k6rval, Karmik r88gatas mu selja taga: Kuhu sa kadusid!?”

Mu ymber oli palju uudishimulikke n2gusid – vaene rattamees! Mis sai tema kalleimast kehaosast!?
Ma puserdasin vabandusi ja lippasin edasi..

Minu sisikond on m66dukalt traumeeritud – veits l2ikis 88sel ja hommikul k2is vural kah kord-paar 2ra. Noh, peavalu muidugi ka, see on mul alati ja iga tyhiasja peale. V6i asjatagi.

Aga Karmik on omadega ysna l2bi.

J2rjekordse potiraundi ajal pistab Karmik vannitoas karjuma. Mis toimub!?
Vannitoa laest jookseb lahinal vett alla: algul ventilatsiooniavast, siis k6igist torukohtadest ka. Tulist. Karmik ilmub – pyha auru-oreool yle pea: Seda ma n2gin unes, et autol l6i kapoti pealt 2ra!

Noh – kutid said informeeritud ja meie geiserdamine l6petati kaeblemise peale suhteliselt ruttu 2ra. Aga v2ga t2iem88dulist reisip2eva sellest kolmap2evast ei saanud t6esti.
Mina ladusin p6hiliselt pasjanssi ja lugesin inglise keele 6pikut (midagi p6nevamat kaasas polnud) – Karmik magas ja suri vaheldumisi.

Vett ja ravumeid, neid k2isin kyll hankimas.

6htul, kui Karmikul hakkas eluvaim sisse tulema – siis keerasin mina magama. Mul oli kindel soov ja tahtmine 3ks templisse minna. R22givad koristamistseremooniast…

10. m2rts, neljap2ev

Portaalisammaste vahel pidi vaatama, et yhes voos sammastega ise 2mbrit2it vett p2he ei saa – basseinist 2mbritega vesi; k6ik uhuti yle – ka sammasele nii k6rgele, kui mees hooga l2igatama ulatab.
Mehed, naised – sajad inimesed jooksevad ringi: kes teevad 2mbritega ketti, kes nyhivad luudadega, kes kuivatavad lappidega, kes rullivad vaipu – algul kokku, p2rast laiali.
Kuvatuslappidega ymber sammaste kiirustavad mehed olid head: pikk narts k2es, yks ots peos, teine maas – siis selline maotaltsutamisliigutus, millega viimsetegi uureteni j6uti.

Templisse nii vara j2rjekorda polnud (kell 3 kopikatega), aga p2rast “ambrosiat” pidin ma yksinda 2 portsu pugima – Karmik ei s8andanud.

Tuledes on see paik veel kuldsem kui p2ikeses!

Lauldi – see siis esialgu kuldsest kesktemplist ja l2bi valjuh22ldajate yle terve templiala: hiljem juba teisest templist.

Kui 5 paiku territooriumilt v2lja tulime, sattusime teejagamisele. Vaatasime tegelikult, et v6taks ehk teed – see et ilmnes, et taas tasuta, saiaviiludki pisteti pihku, oli yllatus.
M6tlesime selle yle, et kui Savisaar kord valimiste eel mingi jagamise korraldab, siis esiteks ainult tallinlastele (ikka sissekirjutuse alusel!) ja teiseks – nii et vabariigi press seda k6igis v2ljaannetes tuututab. Siin k2ib muudkui jagamine: kerjustele, keskmikele, meile kui t2iesti v66rastelegi. Ja ei mingeid kaameraid!
(Seda, mis nad omakeeli r22givad-kirjutavad, me muidugi ei tea)

Kuldse Templi piirkonnas pole kerjuseid, tundub, et keelatud (ka v2ljaspool linnas on nad tunduvalt tagasihoidlikumad kui mujal on olnud). Tegelikult – syya saab templis tasuta nii palju kui soovid, k2i v2i iga tunni aja tagant, kui peaksid j6udma. Ka tekke saab tasuta ja magada templis…
Ametimeeste sekkumine on ka kerge tulema. Kui veidi hiljem rikshameeste keskel summa sisse j2ime, – nii mitmed yritasid meile oma teenust pakkuda, – tuli yks sikh meie k2est kysima, et ega meid ei tylitata, ja korda looma.

- – -

V2ike hommiku-uinak ja…

s6itsime tukiga nn kellaturule, mis osutus meie pettumuseks samasugusteks t2navate-poodide v6rguks, nagu mujalgi. Kvartal, kus pood poe otsas kinni.
Yhte pyhakotta veel sattusime. Ja taas see, mida usinalt kummardatakse – ikka laubaga vastu maad ja suudeldakse trepiastmeid ja.. – n2eb v2lja kui baldahhiinvoodi. Ja nurgas oranzi riide sisse m2hitud puuk8nt.

- – -

Kangat2naval l2ksime ikka natuke raksu ka: mina ei n2idanud piisavalt huvi yles. Syydi olen jah – ma t6esti ei saa kangaste s6rmitsemisega yle 5 minuti jutti hakkama!
(Yks v2heseid asju, millega ma toime ei tule )

Ja kui endale isiklikud kinzallid soetasime, siis saime ka targemaks sikhide “t2nan” s6na osas. (Meie ei ole hindud!! ei mingit namasted!)

Shats-siria-kaal!

Iga6htune rituaal algas:
Karmik karjub, et ta TAHAB SEDA KURAMUSE KiPSI 2RA V6TTA! 6nneks-6nnetuseks pole meil t88riistakasti kaasas. Minu salakaubana sissetoodud kyyneviil (ja ma ei kaaperdanudki selle abil lennukit!!) ja polikliinikumist p2nna pandud skalpell tikuvad arsti meistrit88 ees niruks j22ma.
P6hiliselt on mind seda aktsiooni aidanud 2ra hoida aga sygav-materiaalne meeldetuletus (mida ma igal 6htul kordama pean): “Mida sa sel juhul kindlustusele Eestimaal kostad!?”
Siis ta p6rnitseb mind natuke aega syydistavalt, siis pillab m6ne lause stiilis: “Kas sa ka yldse kujutad ette…” ja n6uab pliiatsit.
Te peaksite ta n2gu n2gema, kui tal pliiatsiots m6ne magusamini sygeleva kohani 6nnestub suskida… Aga paraku pliiats ei paindu, nii et… varsti algab uuesti: Kas sa yldse kujutad ette….!

Siis algab teine vaatus: Karmik ja 88h22led. Kraan tilgub. Karmik k2ib ja koputab-keerutab seda. Siis p6rnitseb pikalt, umbes nagu kana – algul yhe silma, siis teisega. Korras.
Karmik heidab pikali. Vannitoast kostub: tsolk. Tsolk.
Karmik s88stab tagasi ja tabab vaenaja teolt – hoopis pluus tilgub…

Motikas s6idab. Tuktuk teeb t6elist traktorih22lt. Poisid laovad kusagil kaugemal kive. K6ik, kellel on 6nn omada signaali, kasutavad seda…

Oeeeh, ma ei viitsi rohkem j2lgida, see misanstseen paistqab veel paar tundi j2tkuvat. Lylitan ennast v2lja.

- Kus mu prillid on!? N2ita kohe siia, mis sa kirjutasid!!

- Norrrr. Nurrr.

Kolomas vaatus (umbes pool tundi hiljem):
- Kuule, KUULE!
- Mrrr
- Sa pesema ei l2hegi v6i!?
- P2h! Ma MAGAN. Ja pealegi, alles eile ma pesin.. v6i oli see yleeile.
- Mis m6nedel viga, muudkui magatakse. Kus mu k6rvatropid on!?

- – -

P2ris p6nev on liiklemine, ka jalak2ijana linnat2navail. Algul hoiad end ettevaatlikult vastu majaseinu (arvake kolm korda, kui sageli sa v6id k6nniteed kohata?) ja ei taipa, miks sa pidevalt prygim2gedes kahlad. Siis j6uab sulle pikapeale kohale, et kama, kus k6nnid, piibitavad ennast siniseks, aga alla ei aja sind ometi keegi Kui sa eest 2ra ei l2he, siis oled nagu lehm v6i loodus6nnetus – sinust lihtsalt s6idetakse ringiga m88da.
Teinekord, kui Karmik ennast keset seda liiklussumma pildistama unustab ja ma teda k2isest ja 2ra sikutan, siis… ok, ma ei kaeba 2ra, kuhu ma tema arvates siis minna v6iksin.

Kamski on vanaks j22nud – palju lobisema hakanud!

- – -

8. m2rts, teisip2ev

Palju 6nne naistep2evaks ja h6issa vastlad!

Meie hommik Novelty Innis – nurgapealne tuba on Karmiku ja 88h22led kenasti v2lja toonud, minust pole m6tet r22kida – mul savi. Ainult selle registreerisin 2ra, et koerad, kes p2eval on madalamad kui muru ja p6hiliselt magavad, on 88siti p2ris 2tsi t2is ja pl2rtsuvad m88dujate peale.
Muus osas on tuba norm, nii et – k2iku l2hevad k6rvatropid, mitte toavahetus.

- – -
Hommikupooliku h2ngime niisama linna m88da ringi. 6htupoolik: Pakistani – India piiril, Wagahis.
See on t6eliselt omap2rane, kummaline, huvitav ja l6bus s6jav2eline revyy.

Sissesaamine k2is j2lle kahes jaos: kohalikud ja VIPid. Meie, nagu ikka – suundusime esimesse jakku, aga saadeti teise ymber. (VIPiks, v2hemasti siin, tegi v2lispassi olemasolu).
Asja miinus oli see, et meid otsiti kaks korda l2bi ja pidin ohverdama pooliku suitsupaki (paganama kutt suitsude kohta ei 8elnud, et neid ei tohi olla, ainult kottide kohta ytles). Niipalju kiiruga tyssata j6udsin, et suskasin tsh2ksi mytsi sisse – pea on pyha piirkond, seda nii naljalt l2bi ei otsita. Aga et k6ik k2is nii kiiresti ja keset k6rvaltvaatajaid, siis suitsupakki n2iteks aluspykstesse lihtsalt ei j22nud v6imalust toppida.
Oi tibi otsis “light”-i taga, ma ytlesin, et mul pole, aga tal oli raske seda uskuda…
VIP-i poolel oli ka oma pluss – meid juhiti esiridadesse, millegip2rast algul saadeti kolmandasse, siis aga kutsuti lausa esiritta – millega kaasnes siis kohustuslik istumine k6nniteeserval.

S6jav2elased, kellest osa rahvast “karjatasid”, teine osa lipulangetamist l2bi viis, olid uskumatult kogukad. Linnat2navail ikka nii naljalt selliseid mehi ei n2e, ehkki osad Kuldse Templi valvurkonnastki on ysna soliidse kasvuga. Silma j2rgi hinnates tundus, et alla 1.90seid sinna yksusesse ei v6eta.

Tribyynid rahvast pilgeni t2is. Yle v2ravate paistsid Pakistani-poolsed ka, ehkki – naersime – Pakistani poole pealt (kui kunagi Lahoresse sattuda!) peaks n2htavus parem olema, India poole pealt vaadatuna paistis loojuv p2ike oma t2ies ereduses silma.

Pakistanil olid tribyynid eristatud – yhed naistele, teised meestele. Range islam. Aga rahvast-vaatajaid oli India poolel oluliselt rohkem. Ehkki meie ymber oli omajagu valgeid (minust edasi oli v2ga yksk6ikselt ja imestavalt vaatav pension2rieas skandinaavlaste seltskond) – yle k2is ometi rahvuslik vaimustus: Hindustan! organiseeritud skandeerimine jms. Spontaanne tantsimine keskt2naval enne tseremoonia p2ris algust, seej2rel l6id s6jav2elased t2pse korra majja – k6ik pidid istuma, kuhumaani tohtis kyynitada jne. Pinevate hyyatuste saatel hakkasid otsekui purskama v2lja paarikaupa s6jav2elased. Esimene paar oli naised, liikumine oli groteskselt raiuv ja kiire. Aga seej2rel mehed: Milline samm! Hoov6tu ja paigalmarsi ajal ulatusid p6lved peaaegu et vastu laupa!

Selline animastlikku s6jatantsu meenutav revyy kestis oma pool tundi. Ikka pikapeale tehti v2ravad ka lahti, siis tehti vastamisi 2hvardavaid liigutusi. M6lemal poolel oli oma “kontsertmeister”, kes dirigeeris rahvast “vastastest” yle karjuma… Muidugi selle s6jatantsu kestel v6eti viimaks ka lipp alla, mille j2rel jalaga v2rav kinni l88di.

Mingi assotsatsioon tekkis rahvusliku vennastumise puhanguga laulva revolutsiooni aegu. Et l2bi tsirkuse tugevdada kokkukuuluvustunnet “omadega”, teise, selle “paha” olemasolu on ka liitev j6ud.

Huvitav, v2ga huvitav vaatem2ng. Nagu Berlitzi reisijuht ytleb: Alamkontinendi p6nevaim tasuta vaatem2ng.
Julgeme alla kirjutada!

- – -

V2he olen sellest r22kinud, kuidas suur osa meie r2nnakum6nust seisneb selles, kuidas otsime ja degusteerime kohalikele m6eldud s88gikohti – kohti, kus tehakse 6iget india toitu. Nii vyrtsikat, et meie oma, kodus keedetud kicheree tundub selle k6rval v2ikelapse saiapudina.

Siia oleks hea dieeti pidama tulla, – neil, kes teravat toitu vihkavad.

Yks v2ike k6ht-lahti-tiir on meil m6lemal 2ra k2inud: Karmikul Jaisalmeris, minul Dharamsalas.

T2na 6htul s6ime j2lle kohas, kus tekitasime sensatsiooni. Koht tundus ysna puhas olevat, pered emade-lastega einetasid seal.
Nii maitsvaid paranthasid (selline pannkoogi moodi kypsetatud leib, mille sees vastavalt retseptile erinevaid asju sees) ja salatiks serveeritud marineeritud sibulat polnud me veel saanud!

88sel hakkas iiveldama. Hommikul sain teada, et Karmikul sama, 6igemini oluliselt hullem seis.
Omaette iiveldades olin m6elnud, et puhas yles88mine. Aga kui m6lemal – siis ilmselt siiski mitte.

- – -

Nonii. J6udsime teise hotelli, sellesse Kuldse templi l2hedasse. Tuk-tukide maffiast, kes yhel h22lel n6udsid 50 raha m6ttetult lyhikese s6idu eest, murdsime l2bi nii, et rabasin lihtsalt meie seljakotid selga ja marssisin minema. Suunda umbes ju teadsin. Karmik h2daldas kyll selja taga, et – oh sa vaeseke, raske ju! – aga kes suudaks L6vi takistada olemast kangelane!?

Hotellis kaldusid l2bir22kimised kah soodsamale lainele.
- Me vaatame nyyd teise hotelli, sest sa valetasid!
Kutt hakkas vabandama ja kaup sai kokku esialgse kokkuleppe juures – 450 raha 88p2ev.

Karmik itsitas kui p88rane, aga mina “l8in ennast yles” – panin selga Dharamsalast ostetud imeilusa k2sit88seeliku ja hakkasin peaaegu et tibiks (v2het2htsal kohal pole ka asjaolu, et siis saan hoiuruumi j2tta pl2tad, mitte oma matkasaapad). Vestist siiski ei suutnud loobuda – mina ilma oma tuhande taskuta lihtsalt poleks ju enam mina!

Nyyd siis kolmandale katsele – Golden Temple.

- – -
Pl2tud l2ksid garderoobi, konkskoonuk numbergi anti. Sisenemine on l2bi jalapesuvanni. Pead peavad olema kaetud, ostsime kohalikud r2tid kymne raha eest, – et suveniir kah yksiti.

Tempel, see kuldne, on tiigi keskel, kaetud p2ikeses kriiskavate kuldsete plaatidega. Ymberringi valgest marmorist nishid, trepid, elamuehitised, teised templid.
Usuasi on siin ylke k6ige. Kuldne tempel on k6ikide sikhide palver2nnaku sihtkoht. Praktiliselt k6ik suudlevad trepiastmeid, kummardavad, laup vastu maad, templi jms pyhade kohtade poole. K6ikjal nishides on inimesed, kes loevad pobinal v6i omaette pyhakirja, ikka n2oga pyhakoja poole. Sedagi oli, et m6ni, raamat peos, keskp2evasesse siestasse oli raugenud.

K6nniteed ja seinad on t2is raidkirju selle kohta, kui palju ruupiaid kes kelle auks v6i m2lestuseks annetanud on. Rahakogumise annetuskaste on k6ikjal ja rahvas kasutab neid usinasti.
Kui Taj Mahalis olid piletid, siin on aga k6ik otsekui tasuta, peaaegu kommunistlik (tasuta toit, vesi, bussid, linnakaardid) – siis meile j2i mulje, et siin l2bi annetuste on suuremad sissetulekud.

Meie kui valged, lisaks veel Karmiku briljantk2si, olime taas vaatamisv22rsused – n2idati n2puga, emad-isad osutasid lapsi vaatama, julgemad kysisid pildile, m6ni pildistas vargsi.

Kuldse Templi enda juurde viib tee, mis oli paksult-paksult inimesi t2is. Kysisime ametimeeste olekuga sikhidelt, et kuidas sinna l88gile p22seb. Esimene mees ei osanud suurt midagi seletada, l2ksime vaid j2rjekorda. M6ne minuti p2rast kutsus teine ametimees meid yldj2rjekorrast 2ra ja saatis m88da v2ljatulijate teed minema. Me polnud ainukesed, kes seda valesuunalist rada kasutasid – tundus, et privilegeeritute hulka kuulusid emad sylelastega, invaliidid.. noh, ja meie, v2lismaalased. Valgeid oli t6esti v2ga v2he, p2eva jooksul n2gin mina vist 5 inimest peale meie endi.

Sees laulis sikhi meeste ansambel trummide saatel tekstirikkaid laule, mida muidu valjuh22ldist yle platsi olime kuulnud.
Losside rikkalikkust kirjeldavad ikka pildid paremini, aga Karmik just siunab k6rvallauast, et masin on nii kuradima aeglane, et ta ei j6ua suurt s…gi yles laadida. Noh – eks vaadake ise, palju siis just, fb-st.

V2ljatulnutele jagati midagi armuleiva-taolist – pruunikas maiustus, purukook otsekui. Seda- ja teistsugust maiuspala jagati erinevates kohtades. Samuti oli mitmetes kohtades joogivee jaotamine. Kohe kausikeste kaupa, hulgi.

Rahvast oli murdu. Tundus, et see voog on igavene. Kuldse templi sisseminekuj2rjekord oli v6imas otsekui omaaegne Lenini mausoleumi saba. Ega me v2ga kurvad ei olnud, et meile millegip2rast VIP-klass organiseeriti.

Basseinis/ tiigis ujumine oli keelatud, Kyll aga k2isid sikhi mehed trepiastmetel end vette kykitamas. Ikka koos kummardustega templi suunas.

Puhtust valvatakse templi territooriumil usinasti: ka basseini vett riibuti pidevalt prygist ja lehetolmust puhtaks, – sealt piidlesid meid suured oranzid ja hallid kalad (karbid); k6ikjal platsidel
oli pykimist, sammaste lihvimist jms.

Oli kohti, kus jagati vett, oli s88gikoht, kus iga tunni tagant kaeti sadade inimeste liuad. Jah, tasuta. (Riis, naeril6igud, dali, tshapatid) N6udekoristuskett, kus siis mustad liuad ketis edasi visati oli omamoodi vaatem2ng ka.

- – -

P2rast templisk2iku, kui hotellis veidi lebotasime, l2ks t2navanurgast m88da l6bus aastap2evarongk2ik – filmisin selle, kuid siinsete kiiruste juures ma vaevalt, et enne kojuj6udmist seda avaldada j6uan.

Homme plaanime Pakistani piirile s6ita, sealset tseremooniat kiidetakse v2ga. Aga – oma silm on kuningas.

Amritsar – esimene pilk ei olegi alati see viimane t6de.

T2na sis meie reisi 19. p2ev, j2rgi on j22nud 9. Sealhulgas siit s6it kah. Seegi reis, saba ja sarvedega.

Arutlesime natsionalismi ja kohalike uhkuse yle. Kooli sise6ues jalutades n2gime laste tehtud natsionalismi-teemalisi plakateid, kaupmeheproua oli uhke oma punjabi keele yle, palju s6jav2elasi. Tegelikult teame me nende supersegasest ajaloost ainult v2ga pealiskaudset kanvaad. 6htul, kui olime juba voodis, hakkas yle-kvartali valjuh22ldajast tulema midagi, mis h22lelt ja intonatsioonilt kostus kui yleskutsuv hyydlemine.
Punjab – roheline revolutsioon, Indira Gandhi ja India s6jav2gi sikhide vastu, sikhide taotlus oma riiki kehtestada…

- – -
Eile, linnakeses, vaatasime yht templit, mis oli vist rohkem hindu kallakuga, aga p2ris kindlad me pole (piltide ja v2ljan2gemise j2rgi on sikhi templid segu islamist, kristlusest ja hinduismist).
Yks asjapulk-mees kamandas meid, kes me vaid yle ukse piilusime: tuldagu sisse, istutagu matile, luges omamisi s6nu, tegi kollase, siis punasega t2pid otsaette. Hoidsime lillekesi, ohverdasime need. Ja hennapunase l6nga ymber k2e. Abielunaised vasaku, vallalised – ymber parema k2e.
Haa-haa-haa: Karmikul oli vaid parem ranne ulatada – nyyd l2heb murdmiseks!

- – -
Bussi peale saamine oli t6esti tyhiasi. Tuled oma kompsudega ja “vilepoisid” karjuvad sulle, kuhu sel ja sel bussil minek. Bussimeeskonnas oligi 3 meest: juht, vilepoiss ja piletimyyja. Eriti aktiivne vilepoiss – juba enne peatust kukub vilistama ja hyydlema, rahvast kutsuma. Kui peatust vaja – 1 vile, kui juht v6ib s6itma hakata, siis piip-piip.

Meie valitud buss startis 11.10, pisut pool kolm l2bi olime Amritsari bussijaamas. Vahepeal – Dinanagar, Gurdaspur, Dharival ja Batula. Prakt igas peatuses oli bussi peal ridamisi annetustekorjajaid, kerjuseid, n2nnimyyjaid.
Kui maha astusime, oli nii 2ge teenuste-toppijate ring ymber, et tagurdasime sellest selg-selja vastas v2lja. Ning astusime esimesse ettejuhtunud v66rastemajja, et v6tta yhe88-tuba, et j2tta endale vaba ruumi taipamaks, mis siin yldse on, toimub jne.

Tukiga templi juurde. Turismiinfos vana seletas usinasti yht-teist, millest me ca 10% aru saime. Noh, meie kandiline keeleoskus + nende sama imelik, koos h22ldusnihkega, eks. L2ksime templist veidi kaugemale, et uurida saadud kompleksi-kaarti, panime muidugi suitsud p6lema – varsti oldi meile ytlemas: templist 200 m on tsoon, kus suitsetamine keelatud. (Seda, et templis ei tohi, olime plaanilt lugenud, seda tsooniseadust aga mitte).

Saapad ja nahad (mul pyksirihm!) tuli enne sisenemist 2ra v6tta. N2gin, et m88da sisseminemise trepiastmeid vedelevad rahva pl2tad ja asjad – ning hakkasin omakorda m8irgama: mina oma matkasaapaid siia ei j2ta, mu kalleimad jalavarjud elus! Karmik turtsus vastu, pea hull ja sigrimigri temalgi – et j2tku ma h2daldamine! Krrr…

Tundsime t2iega, et Amritsari stiil pole meile, maakatele, m6eldud.
Vahepeal oli ju olnud mitu-mitu rahulikumat, v2iksemat, inimlikku vahepeatust. Isegi Dehli koos Rajeeviga polnud nii pahur ja agressiivne. Oleme me 2ra hellitatud?

Vaatasime seal kompleksi ees veidi ringi – saapad-v2rgi sai siiski riieteruumi-systeemis hoiule anda, umbes nagu meie teatrigarderoobis, ei pidanud hoopiski trepimademele j2tma. Aga taganesime ometi. V6tsime sihiks, et uurime templile l2hemal m6nda sobivamat hotelli.
Osades vaadati meid v2ga kummaliselt ja 8eldi, et vabu kohti pole. Teistes j2llegi olid hirmkallid hinnad (noh, nii 250 eesti krooni jne) Eitamistest tekkis isegi tunne, et ega neil 2kki osad kohad pole ainult kohalikele, et vabu tube pole meile, valgetele.

Yks kutt – algul r22kis 450st rahast, siis kysis ettemaksu ja siis teatas, et tegelikult tuleb 10% taksi ka juurde. Karmik andis talle 500 raha ettemaksuks, aga m6tleme, et v6ime veel edasi luurata.

6htu oli veel ysna noor, kui olime omadega l2bi – ostsime 6lled ja pugesime oma tuppa peitu. ja – poleks osanud arvatagi, et hakkame eelmise 6htu valjuh22ldajat ja palve-yleskutseh22lt taga nutma: see oli m2rksa talutavam, kui bussijaama naabrus.
Seda, et autos6idu p6him2rguanne on tuututamine siinmail, on vist k6ik kuulnud. Aga kas seda ka, millised kunstip2rased trompeti- ja metsasarvesoolod on nende bussidel signaaliks? Ja oma signaale nad armastavad, et kui juba, siis ikka pikalt ja m6nuga. Bussijaama v2ljakeeramiskoht oli aga prakt otse meie akna all.
Karmik, kes 6htust sygavasse 88sse seda kontserti kuulas, ei tulnud und, ytles, et jah, 3 paiku hakkas nagu veidi h6redamaks j22ma.
See 88 lubas meil kasutusse v6tta j2rjekordse igaks-juhuks-kaasav6etud asja – k6rvatropid. Mitte, et see vaikuse oleks taganud, aga summutas ometi. Aga seda punnitunnet k6rvas mina h2sti ei talunud, kakkusin nad poole 88 ajal v2lja. Aga poole 88ni v2hernud Karmik pani hommikul oma magamisrekordi maha – poole 9ni.

7. m2rts, esmasp2ev

V2ljaminek on ees ja tekitab k6hedust. Selleni v2lja, et ega see ettemaksu v6tnud kutt meile t2iskylma ei teinud – l2heme kohale ja p…ki!
Aga 6 p2eva selles konkus peidus olla me vist siiski ka ei malda, nii et…

Ja – kui need s6jakad shikid siin peale oma pideva s6delemise pakistanlaste ja Indiaga veel Euroopa Liiduga s6da alustada ei plaani, siis suure t6en2osusega meid siin maha ikkagi ka ei murta.
Karmik koputab oma saabastest sipelgad v2lja ja me stardime.

Ah jaa – oma voodis tegime ka revolutsiooni. Madratsirevolutsiooni.
Jube k6va asi oli kylje all. Uurimistulemuseks – madrats oli kiles ja tagurpidi, k6vem pool pealpool. Midagi. Otsisin oma ausal teel saadud skalpelli v2lja (n2ppasin selle Karmiku kipsistamist vahtides Jaisalmeri polikliinikust), l6ikasin kile katki ja p88rasin madratsid teisipidi. Puhtam sai kui lina, mis algselt voodil.

P2eval sadas nii k6va rahet, et t2navad v6ttis valgeks. Eks nagu ikka – algas myristamisega, siis hakkas vihma ja v2ikse n2pu otsa suuruste teradega pihta, kuni kasvasid va p8idlaotsa-suurusteks.

- – -
Karmik: M2ed on j2lle pilves.
Mina: Tegelikult on see meil ju kodus ka; ka udu on p6him6tteliselt pilv ju.
Karmik: Tohoh! Siis on Raplamaa kogu aeg pilves!

- – -
6htune magamaminek.
Kumb l2heb esimesena?? Linadevahe on nii kylm-kylm-kylm!
- Mina sina ees ja peereta soojaks!
- – -

Karmikul vanem poja kirjakastis kysima, et kuidas emmel k2si elab. Noh, ta ju teadis, et Karmikul vasak 6lg kehvakene.

Karmik vastu: Ei, pole h2da midagi. Varsti v6etakse kips ka 2ra, ainult m6ra ju..

Poeg: MIDA!?

Karmik: Ma ainult natukene… motikaga…

Poeg: Ei noh, kyll sina alles oskad!

V2hemasti sai poeg nyyd blogi-aadressi, et veidi synkroonsemalt asjade k2iguga kursis olla

- – -
Ja tatti paneme kahel h22lel! (Kolme k2ega)

5. m2rts, laup2ev

Hommik on eriliselt p2ike ja s2ra. Tipud naeravad meie yle, kes me lahkume. Aga nii on. V2hemalt seepuhk.

Pakkimiseks, kui asjadekuhja vaataime, plaanisime tunni, tegelikkus oli pool tundi.

- Hea, et meil kuluraha otsas, muidu peaks muula ostma!

Tegime veel hommikuse linnatiiru. Linn oli rahvariietes – uusaastapidustused.
Lahkumise kahjutunne k2ib resimise juurde. Paraku.

- – -
Takso oli juba ees, kui me 10 min enne kokkulepitud 9t hotelli juurde j6udsime.
Reis Himaalajalt alla oli vaadeterikas. S6itsime ca 2, 5 tundi. Vahemaa nats yle 100 km.

See oli naljakas, et kui Punjabi j6udsime, taksojuht maksis mingi taksotaksi – aga p2rast seda peatas teda kahel korral midagi politsei-sarnast ja m8lises kallal. Meid muidugi sigahuvitas, et miks, – aga ta oskas seletada vaid, et raha tahtis. Niipalju, kui meie n2gime, ta vaid 6iendas midagi ja ei maksnud mitte. Ja p2rast pani oma teenistusm2rgi rinda.

Pathankotis t6i ta meid raudteejaama, paistis, et ta hotellidest ei teadnud suurt v6i ei m6istnud meid. Tuk-tuki-mehega s6itsime p2ris mitu kohta l2bi. Kus oli odav, polnud sooja vett, kus oli vesi, oli toahind 1000 raha. Tukimehega oli kokkulepe, et kuni leiame toa, mis sobib, nii ta meid siis tassis.
Ja eks siis leidsime l6puks kah, 350 raha eest.

Peremees muudkui leiutas andmeid, mida ta vajab, juurde: isanimi, n6ue et kirjutataks “2 inimest” juurde “friends” – olime juba toas, kui tuli j2rele, et tahab ikka passikoopiaid ka teha. Ning Indias esmakordselt: kysis ettemaksu. Maksime yhe p2eva eest, et – eks n2ib.

- – -

Yksyhele vaatamisv22rsused oleme siin kyll. Nagu meie neid, nii vahivad nemad meid.

Ah jaa – eile laama kloostris oli kah selline seik. Yks hindi naine seletas meile midagi oma keeles, aga et me talle ainult juhmilt vastu naeratasime, siis marssis meile kahe vahele ja viipas oma mehe pilti tegema.
Ega temagi t2nanud ega meile raha pakkunud. Nii hakkab meie sydametunnistus Indiaga viiki saama.

- – -
Linn on suures osas s6jav2elinnak. K6nnime m88da p6hit2navat – m6ni tikub, kael tagurpidi, k2puli kukkuma. Vot siin t6esti pole me mitte yht valget n2inud!

Seal, kus oma hommikust l6unas88ki v6tsime (kell oli pool 1) – yks sikhi noormees naaberlauast naeratas ja naeratas. Kui minema hakkas, tuli meie laua juurde, palus vastu v6tta kingitus (kypsisepakk) ja (?) t6estamaks oma ausaid m6tteid – n2itas ette s6jav2et6endi ja mingise majori pitsatiga paberi.
Vabandas v2ga, et ei oska inglise keelt ja kiirustas bussile.

Traavisime, nagu ikka – piki linna. Yhe sikhi pyhakoha, yhe kooli, yhe parg ja palju-palju erinevaid s6jav2easutusi leidsime. Meiega koos pildistamine on neile suur r66m. Nii et – ufod linnas!

K2isime bussiterminalis. Amritsari busse l2heb ridamisi, hyydjapoisid on sind valmis igasse ettejuhtuvasse bussi toppima. Et see meie hotellile h2sti l2hedal on, siis me ei hakka rongipileteid enam otsimagi, niiehknii on yks pikk rongis6it veel ees (Amritsar – Dehli). M8llime end hommikul v2lja, tatsame bussijaama ja vaatame – kergesti v6ib juhtuda, et busside vahel tekib rebimine, et kes meid “omale” saab.

- – -

Kohalikest s88gikohtadest v6ib nii teravat toitu saada (mida me pidevalt ka n6uame, sest neil on paraku eelteadmine, et valged ei armasta teravat toitu), et seekord l2kastas Karmik omal k6ik augud vesiseks. Aga oli ka p6hjust – talle ei piisanud k6rvalehammustamiseks sibulast, ta haukas ka puhast tshillit maitseerutuseks peale Teist korda enam ei tahtnud. (Mina nii torm ei olnud)

Seej2rel leidsime ka tykikese “p2ris”-linna. Seal hakati kylla ktsuma – esimese kutse ytlesime viisakalt 2ra, teisest ei saanud enam kuidagi m88da – teismelised piigad olid meid tykk aega j2lginud ja siis kutsusid oma 2rinaisest ema appi, – sest tahtmine tutvuda oli nii suur, aga julgust ei jagunud
Pool t2navat jooksis teretama ja naeratama kokku, lapsed t6id oma s6pru meid vaatama ja hello-tama.
Neil oli huvitav. Nagu meilgi.