Skip to content

Peruu käsikiri, James Redfieldi seiklusjutt. Väljakirjutusi, 2.

september 19, 2016

Esimene äratundmine kujutab endast meie elu muutvate müstiliste kokkusattumuste tajumist, tunnet, et toimumas on mingi väline protsess.

Isegi kui me aeg-ajalt selgesti tunneme, et meie elus toimub midagi enamat, sunnib tavamõtlemine meid arvama, et need arusaamad on laest võetud, ja seejärel oma tunnetust täielikult unustama. Seetõttu ongi vajalik teine äratundmine. Kui me oma tunnetuse ajaloolist konteksti mõistame, näib see paikapidavam.

Ajalugu peaks pakkuma teadmisi pikema konteksti kohta, millesse meie elud asetuvad. Ajalugu pole üksnes tehnoloogia areng, see on ka mõtlemise areng. Mõistes nende inimeste maailmapilti, kes elasid enne meid, saame aru sellest, miks meie oma maailma just niimoodi näeme, ja milline on meie panus tulevase progressi heaks. Võime täpselt ära näidata, mis hetkel me inimkonna pikema arengu kontekstis nii-öelda lavale astusime, ja see annab meile teadmise selle kohta, mida me teeme.

Teise aastatuhande lõpus – see tähendab praegu – suudame näha tervet oma ajastut tervikuna ja märkame üht konkreetset kinnismõtet, mis on välja arenenud selle aastatuhande teisel poolel, niinimetautd uusajal. See, et me praegusel ajal kokkusattumusi teadvustame, väljendab tollest mõttemallist vabanemist.

Keskaegse maailma iga tahk on määratletud üleloomulike asjaoludega. Kõik elunähtused – alates juhuslikust äikesepuhangust või maavärinast kuni viljasaagi suuruse ja lähedaste inimeste surmani – väljendavad kas Jumala tahet või Saatana pahatahtlikkust. Niisugusid mõisteid nagu meteoroloogilised või geoloogilised tegurid, agronoomia või epideemia ei tunta. Kõik see tuleb alles hiljem. Praegu aga usute täielikult vaimulikke; maailm, mida te tajute, toimib üksnes vaimsete printsiipide alusel.

14.-15. sajandil hakkab keskaegne maailmavaade kokku langema. Esmalt märkate mõningaid väärnähtusid kirikumeeste endi hulgas: nad murravad näiteks salaja karskusvannet või on nõus altkäemaksu eest läbi sõrmede vaatama, kui võimumehed ususeadusest kinni ei pea.
Need väärnähtused ehmatavad teid, sest kirikutegelased väidavad, et nad on ainus side teie ja Jumala vahel. Nemad on pühakirja ainutõlgitsejad, ainsad otsustajad teie hingelunastuse küsimuses.

Martin Luther jt

Vaimulikud annavad alla. Sajandite vältel määratlesid need mehed reaalsust ja nüüd kaotavad nad otse teie silme all usaldusväärsuse. Sellest johtuvalt muutub terve teie maailmapilt küsitavaks. Kirikuisade tõlgendustel põhinev kindel konsensus universumi olemuses ja inimkonna siinsetes eesmärkides variseb kokku, jättes teid ja kõiki teisi läänemaailma inimesi väga ebakindlasse olukorda. Te olete lõppude lõpuks jõudnud harjuda sellega, et teie elus on kõrgem autoriteet, mis tegelikkust määratleb, ning ilma niisuguse välise suunamiseta tunnete end olevat segaduses ja eksinud. Te küsite endalt, et kui vaimulike seletused tegelikkuse ja inimeksistentsi põhjuste kohta on valed, kus on siis tõde?

Uusaeg algabki niisuguse äratundmisega. Demokraatiameelsus kasvab ning paavsti- ja kuningavõimu umbusaldamine levib massiliselt. Enam ei kiideta automaatselt heaks universumi kirjeldusi, mille aluseks on oletused või piiblitruudus. Hoolimata kindlustunde kadumisest ei tahtnud me riskida sellega, et mõni uus grupeering kontrolliks meie tõelisust nii, nagu seda olid teinud vaimulikud.
Sündis uus, teaduslik mandaat.

Valmistatakse ette uurijad, kes peavad teadusliku meetodiga relvastatult uude universumisse tungima, ja antakse neile ajalooline missioon: uurida see paik läbi ja selgitada välja, kuidas see toimib ning mida see tähendab, et meie siin elame.

Olite kaotanud kindla teadmise Jumala juhitud universumi ja Jumala olemuse kohta.

Niisiis saatsite oma uurijad teele ülesandega välja uurida teie olukorra tegelik olemus ja teatada sellest seejärel teistelegi.

Kui teaduslik meetod ei suutnud meile hankida uut ettekujutust Jumala ja inimkonna maise eesmärgi kohta, mõjutas sellest tulenev kindlate teadmiste ja tähenduste puudumine tõsiselt läänemaailma kultuuri. Vajasime mingit muud tegevust selleks ajaks, kuni meie küsimused veel vastust polnud leidnud. Viimaks jõudsime otsuseni, mis näis olevat igati loogiline. Vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime: “No nii, meie uurijad pole meie tõelist vaimset olemust veel kindlaks teinud, miks siis mitte end siin uues maailmas mugavalt sisse seada, kui me niikuinii ootama peame? Me omandame igatahes juba piisavalt teadmisi, et seda uut maailma omatahtsi juhtida, nii et miks ei võiks me vahepeal tööd teha, et oma elujärge parandada ja end siin maailmas turvaliselt tunda?”

Ja seda me tegimegi. Raputasime maha tunde, et oleme eksinud, võttes juhtimise enda kätte ning keskendudes Maa vallutamisele ja tema varude kasutamisele oma olukorra parandamiseks, ning alles nüüd, aastatuhande lõpus, näeme, mis edasi juhtus.
Meie lähtekohast sai vähehaaval kinnismõte. Matsime end jäägitult ilmaliku, majandusliku turvatunde loomisse, et asendada vaimset turvatunnet, mida olime tundnud varem. Küsimus selle kohta, miks me elame või mis meie ümber vaimses plaanis tegelikult toimub, lükati vaikselt kõrvale ja suruti täiesti alla.

Oleme hakanud pidama tööd mugavamate ellujäämisvõimaluste loomise nimel omaette elueesmärgiks ja unustanud vähjehaaval, kuid järjekindlalt oma algse küsimuse… Oleme unustanud, et me ei tea ikka veel, miks me olemas oleme.

Kui palju on teie tuttavate hulgas inimesi, kelle ainsaks huviks on nende töö; inimesi, kes on väga vastutusrikkal positsioonil või kannatavad stressiga seotud haiguste all, kuid ei suuda tempot maha võtta? Nad ei suuda seda teha, sest nad kasutavad harjumuspärast tegevust oma tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, taandamaks elu ainult praktilistele küsimustele. Ja seda selleks, et mitte mäletada, millist ebakindlust nad tunnevad oma elu mõttes.

Teine äratundmine näitab meile, kuidas vaadelda inimkultuuri mitte ainult meie isikliku elu, vaid terve aastatuhande kontekstis.

See kinnismõte oli vajalik areguetapp, inimevolutsiooni üks staadiume. Nüüd aga oleme maailma sisseelamiseks juba piisavalt aega kulutanud. On aeg oma sundmõtteist üles ärgata ja algse küsimuse juurde tagasi pöörduda. Mis peitub maise elu taga? Miks me ikkagi siin oleme?

Peruu käsikiri, James Redfieldi seiklusjutt. Väljakirjutusi, 1.

september 19, 2016

Teadvuse uuestisünd, mitte religioosne, küll aga vaimne.

Muutused algavad esimesest äratundmisest ja see avaldub esmaselt alateadlikult, sügava rahutustundena.
Hakkame tajuma mingeid teistsuguseid kogemusi, mis tunduvad kuidagi erilised, tavalistest intensiivsemad ja innustavamad. Aga me ei mõista, mis laadi kogemused need on ja kuidas neid kestvaks muuta, ning kui nad kaovad, oleme taas rahutud ja rahulolematud oma eluga, mis näib jälle olevat tavapärane.

Kui partnersuhte mõlemad pooled on üleliia nõudlikud ja kumbki ootab teiselt, et too elaks tema maailmas ja oleks alati valmis tegema seda, mida ta tahab, on vältimatuks tagajärjeks egode võitlus.

Sellise võimuvõitluse tõttu on meil väga raske pikemat aega samade inimestega koos püsida.

Me teadvustame endale lõpuks, mida me õigupoolest otsime, milles seisneb too teistsugune, sügavamat rahulolu pakkuv kogemus. Kui me seda töielikult mõistame, oleme omandanud esimese äratundmise.

Esimene äratundmine tekib siis, kui me teadvustame endale KOKKUSATTUMUSI, mis meie elus aset leiavad.

Need näivad olevat saatuslikud, justkui juhiks meie elu mingi seletamatu jõud. Niisugune kogemus tekitab salapära- ja põnevustunnet ning selle tulemusena tunneme end elavamalt kui muidu.

Lisaks igapäevasele elule on toimumas veel midagi.

Toimub selle loomuomase salapära uuestimõistmine, mis meie isiklikke elusid siin planeedil ümbritseb. Me tunneme mõstilisi kokkusattumusi ja tajume nende tõelisust, kuigi me neid esialgu ei mõista. Adume taas nagu lapsepõlves, et elul on veel mingi tahk, mille me peame alles avastama, mingi varjatud protsess.

Hongkong – võim ja viletsus

aprill 10, 2016

Sudune ja suurustlev.
Ei, ei ole suured linnad minu jaoks. Eriti, kui seal nii liiga palju hiinlasi on.

Linnavaade, Hongkong

 

Viibisime siin 3 ööd, hotelli nimi oli Micro. Oli jah mikro. Mikroskoopiline.
6-inimese tuppa mahtusime me, kolm pirakat baltlast, hädavaevu.

Katedraal rahale.
Ja võimule.
Ülemvõim.
Ja tänavakerjused.

Vahel ikka taipad, kui sigamoodi vedanud on selle hästioma ja sihukese-mihukese Eestikesega.

 
RIMG0074

Ikka on lapsed. Ja ikka on nende üllad ja uhked eeskujud. Kujud muutuvad ajas. Aja lugu kerib end kokku saatuseks.

RIMG0077 RIMG0080

 

Kas ka kilpkonnadel on kitsas?
Või piisab neile ihuligisest rõhumisest, et mitte märgata välisust?

RIMG0087

 

Ühendagem käed?
Või oleme hoopis sõltumatud?

RIMG0095

Rahapõrsake on Kingkongis päris häpi. Oma jalgugi võid mitut moodi eksponeerida…

RIMG0108

 

Mis võiks olla veel suurlinlik mugavus, kui mitte lesida isikliku kaasaskantava, teisaldatava puu all, sünteetilises rohus? Võibolla poosetada koos hiinapiigadega?
RIMG0113 RIMG0119

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Punalipudki sobivad millega iganes.

RIMG0145

Nagu katedraalidki, erinevate maailmade au sambad.
Peamine, nagu ikka – et oleks turvaline!

RIMG0162 RIMG0163 RIMG0167 RIMG0178

Ja sealsamas, otsekui eelmise elu jalge vahel, elab tasamisi teine maailm. Inimlik, segane maailm.

 

 

 

RIMG0189 RIMG0194

 

Jah, meie, kes me oleme harjunud privileegiga, nimetet RUUM, on siin kitsas.

RIMG0196

 

Naljakas vaid, et meie siis olemegi VÄIKErahvas. Hiina aga – suurrahvas.

RIMG0203 RIMG0204

 

 

 

 

 

 

Pulgad on mõnevõrra kannatlikkuse ja sihiteadlikkuse test. Kui süüa tahad, siis nälga ei jää.

RIMG0205

 

RIMG0207

 

 

 

 

 

 

Kuskil käisime veel. Ngong Ping ja pirakas istuv Budha. Või mis iganes.

RIMG0227

 

 

 

RIMG0231 RIMG0240 RIMG0248 RIMG0259 RIMG0263

Ja siis moodne kunst, nn sosistavad sambad.

RIMG0292 RIMG0322

 

 

RIMG0323

 

 

Jalgu käisime kah mudimas. Päris naljakas. Ja polnud õhtul pesta enam tarvidust 🙂

RIMG0329

Jah-jah. Hong Kong.
Ei tunne tarvet sinna kunagi veel sattuda.
Või kui – siis kogemata.

RIMG0331

 

 

 

Istanbul, läbilennult

aprill 7, 2016

On päris mõttekas me kevade ootamisse teha mõni kalpsamine muja-maailma. Hakkavad kellukesed kiiremini õitsema, saab linnuraadio hoo sisse…

Äralennu hommik mu koduaknast nägi selline välja:

RIMG0014

Türil, 16.03.

Sigin-sagin, ja õhtuks olime Istanbulis. Ja kiirvisiit linna kah.
Ahjaa – osutus, et olime Pärnumaalt endale “saba” kah taha haakinud 😀

RIMG0025.JPG

 Lennuk ei tundunud iseenesest küll suur, ometi õnnestus meil üksteist märgata alles siin, tiguspiraale võttes.

Aklimatiseerume, vaatame keni Türgi poisse. Siinne +10 on hea sissejuhatus Eestist tulemisele.

RIMG0027

Kohv ja maiustused on Türgis just-täpselt nii vinged, kui minule sobib. Kanged ja magusad!

RIMG0039

Sellel väljakul, kus olime, oli vist midagi sultan Ahmadiga pistmist.

RIMG0051

Läbi trellide on oluliselt turvalisem, eks!? 😀

RIMG0049

Söömisesse tuleb tõsiselt suhtuda, ei mingit naljaheitmist!

RIMG0044

Uurimus teemal: kas kogu maailmas levib lastehaigus, nutipandeemia?

RIMG0054

Ja ongi kogu Istanbul.
Tagasilennul olime linnas, pommiaukusid vaatlemas ;), isegi paar tundi kauem ja päevasel ajal. Aga et mina olin heauskselt lootnud, et fotika-aku peab koduni vastu, siis… Ei pidanud. Ja rohkem fotosüüdistusi mu (1./2.) Türgi-visiidist ei tule.
RIMG0048

 

Tui -> Santiago de Compostela

oktoober 22, 2015

Mõneti on kõik juba räägitud.
Et aga Hispaaniaski matkasime päris mitu-mitu päeva, siis ühe pildiassortii postitan veel.
Et asi ühele poole saaks, retk lõpetatud.

DSC03096 DSC07846 DSC07852 DSC07858 DSC07870 DSC07884 DSC07891 DSC07920 DSC07931 DSC07938 DSC07953 DSC07955 DSC07956 DSC07961 DSC07965 DSC07970 DSC07995 DSC07996 DSC07998 DSC08004 DSC08038 DSC08083 DSC08087 DSC08093 DSC08102 DSC08107 DSC08129 DSC08261 DSC08264 DSC08269 DSC08273 DSC08289 DSC08292 mina ja palverändur santiagos kohal

Nägudeni, Portugal! ¡Viva España!

oktoober 17, 2015

Matkapäevades hakkab tekkima rutiin. Ikka oma kotad ja kotid, ja edasi!


DSC07725

Keha teab omaenda elu samuti. Ja küsib sirutust.
DSC07727

Omavaheline jutulõng, mis algusepoole usinamini ketrab, jääb soiku.
Kas pahutsemine?
Oh ei! Lihtsalt polegi enam nagu midagi niiväga arutada.

DSC07733

Ja seda, et tee muudkui üheülbane oleks, oleks patt öelda. Ometi – see, et hommikune viinamari on ette nähtud, see on siililegi selge. Ja et teisi ja kolmandaid pilgrime satub, see samuti.

DSC07734

Alleed on päiksekirjalised.

DSC07736

Teiste ränduritega – kord ees, kord taga.

DSC07738

DSC07741

Tulime teadmisega, et ilm on selline meie augustilõpulik: u 22 – 24 kraadi ja mõnel päeval vihm. Tegelikult oli enamiku aja päevane kraad üle 30, vihma nägime vaid äralennuhommikul.
Aga oi oleks vast uhtunud, kui korralik padukas siit alla lasta!

DSC07743

See albergue meid ei saa, läheme edasi.

DSC07748

Ja ajaviiteks püüan meidendid pildikasti panna. Nii või naa.

DSC07751

Mahume!

DSC07753

Lubatakse linnakest?

DSC07757

Ja nooled näitavad suunda.

DSC07759

DSC07764


DSC07768
DSC07769

Mõni jalapesupeatus kah.

DSC07774

Valenca, Portugali põhjapiiril. Kindlusest läbi.

DSC07776

Linnatänavaid.

DSC07786

Ning tunneli lõpus on valgust.

DSC07792

Ning – hüvasti Portugal! Varsti oleme tagasi.

DSC07798

Jõel on laiust. Ega vallutada teisel teist keskajal väga hõlbus polnudki, mõtlesin.

DSC07802

Ja kuidas ma tähistan, et esmakordselt Hispaania, vabandust – Galiitsia pinnale jala tõstsin?
E ka Galiitsias esimest korda, Kataloonia vist siinkohal ei loe. 🙂

DSC07807

Üks kants selja taga, teine ees.

DSC07810

Logo ja lugu.

DSC07814   Varjud heegeldavad nurki.  DSC07819  Ning valgust lubatakse siingi.DSC07830Tui linnakeses sattus, et munitsipaal-albergues öeldi vaid üks voodi vaba olema. Edasi jõudsime eraviisilisse. Tuba tilluke, voodid rohkem voodi moodi. Aga hindki topelt: kui nii enne kui ka pärast oli ööbimise tasu 5-6 eurot, siis siin maksime 12.

Head und!
DSC07835

Kivi-jenka jätkub. Retke 3. päev, Portugal

oktoober 17, 2015

Sammurütm on seitlis, üpris varavalges stardime meiegi. Olles, nagu ma juba varem ütlesin, ühed viimastest. 🙂

DSC07659

Varjud on veel pikad-pikad, kivid ja rajad.
Arvata on, et veits igavadki.
Sätid oma jalaastet, kohendad kotirihmu, vaatad ümerringset elu ja olemist. Ning muudkui – edasi!
Ah-jaa – otsid muudkui teemärke.
See märgiotsimine muutus otsekui sõltuvuseks. Olid ühe ära sihvanud, rahu hinges. Siis hakkas vaikselt-vaikselt kerima – oot! kui ammu see eelmine ikka oli, miks ei ole järgmist näha!?
Kuni siis nägidki.
Märgitud rajal me päriselt ära ei eksinudki. Vähemalt oluliselt mitte. Kaks silmapaari ikkagi. Sest neid kohti, kus ärapöörangul üks märkas, teine mitte, oli ikka ka.

DSC07661

Ja siis jällegi märkad ja paned sammule pikkust, kui eelkäijate seljad eel…

DSC07663Loodus oli meie jaoks paljuski kummaline. Otsekui tuttavad puud-lilled-häitsmaed, aga ei ole ka. Siis nii ütlesimegi: tamme-laadne, orasheina-laadne jne.

DSC07665

Mõnes kohas oli selline suuremat sorti viidandustki. Aga et kilomeetrisummad siin-seal sutsu erinesid, siis küsimistele, et kui palju neid kilomeetreid siis täpselt sai? – ei oskagi täpsemalt vastata, kui et – nii umbes 250. Mõnel kaardil või osutusel natuke vähem, teisel rohkem.

DSC07669
Valguses ja varjus. Et päike põhiosas üpris otse selja tagant ja suhteliselt seniidis, siis varjuga oli vahel nii, teinekord jällegi naa.
DSC07675 DSC07676

DSC07677 DSC07681
Pühamaid paiku teede servades oli ka. Maakohtades ikka selliseid tagasihoidlikumaid.
DSC07685 DSC07687
Ja siis armsaid saatusekaaslasi.
Kes kus. Ja rõõmsaid taaskohtumisi.


DSC07688

Minul said püha teekonnaga hakkama ühed-samad odavamapoolsed tossud, E-l oli kaks paari. Matkasandaalid ja tossud. Tükk aega kaalusin, kas tossud või matkasaapad. Võibolla tõesti neid kive pidi kõmpida oleksid matkasaapad päris head olnud, aga teadsin varasemast, et laias laastus väsivad mul nendega jalad rohkem.
Noh, neid varbaaluseid ville teenisin ikka mõned auga välja. 🙂
Aga et ennegi villidega kõnnitud, siis midagi eriti hullu ma neist ei arvanud. Plaastrike peale ja – käkimull.

DSC07690


Siinkohal leidsime, et palverändurite atraktsioonidele on ikkagi tõesti liiga vähe tähelepanu pööratud! Tuleb olemasolevast võtta, mis võtta annab 🙂

Ja siisvarsti tuli “spaakoht” – jäine vesi ja kuumusest tulitavad jalad, päris – prrrr – hea!
DSC07701
  DSC07703

 

DSC07704

DSC07706

Üks päris asine palveränduri-plõks.

DSC07709
Seepuhk oli albergue äratundmiseks abi uksest väljaimbunud sabatamisest.

DSC07710 DSC07711 

Kummine padi on põse all, teadagi, mis. Praktilisi näpunäiteid:

DSC07720