Liigu sisu juurde

C

november 17, 2008

Mõned kõrvaltvaatajale kummalised tõekspidamised olid korjunud.  Üks neist ütles, et selliseid huupi-visatud nõuandeid ei tasu ühti mõtlematult uksest välja ajada. Neist võis üsnagi enamat ammutada: “Uisapäisa külvatud seeme kannab tüseda tera!” pomises ta omaette ja kibrutas laupa – ikka juhtus, et tal oli raskusi mäletamisega, mis ta aja edenedes muilt korjanud, mis jällegi ise ja kohapeal välja mõeldud

“Ja tühja tollega!” rehmas ta omaenda mõttehajale käega, et teha, mida taotles

Esimene pilgupüüdja oli ta potisinist-vabarnatriipu seelik, mis parasjagu luupekseni ulatus. Mitte et Maali sellest mooduvärki vanavara eputamisest midagi oleks arvanud, aga perejonn istus tal küll sügavuti sees.

“Kui meiepere naised, kanged ja rahvale rääkida, on kõik puha sedasorti seelikut kandnud, siis pole ka mina, Amalie, viletsamat sorti!” oli ta imestajatele poolpahuralt ühmanud. Seni, kuni keegi veel võttis küsida. Sellest, et triibu-seelikut mingiks sulandumist soodustavaks riidetükiks võinuks pidada, oli asi küll kaugel, aga.. ükskõik, mida Maali selga-jalga ka oleks pannud, ei toetanud ka ta ülejäänud väljanägemine ingognitot. Näonahk tõmmu ja kortsuline, otsekui vahtkummist poolprofiil, mänguasi, mida nelja näpuaugaga grimassiks vormida sai; kõrvad kolmnurkse ovaali küljest üles ja laiali venitatud.. Kui ta kord lastepeol nõida oli mänginud, siis üks trips, sihuke puusapikuke, ronis põlvili talle sülle ja upitas kõrvust näpistama. Kui Maali ta peale tigedalt sisises, siis vaatas jõmm suuril silmil moorile suhu ja ütles pettunult: “Sa pead veel palju õppima, et õigeks haldjaks saada. Mis siis, et kõrvad on õiged! Haldjad räägivad ikka kellukeste keeles! Aga sina oled alles kaktus!”

Plika oli lõbusalt naernud ja minema hüpelnud. Ja kuigi Maali hiljem tükk aega tema triibulist pluusi ja heledat tukaga siilipead leida püüdis, siis tulutult. Ehkki rahvast ei olnudki niiväga palju

Sellised väikesed toimumised olidki kaalukivikesed, mis tihti Maali tegusid ajendasid. Kõigepealt selgitas ta välja, et see tigedate pihkudega tüdruk pidi olema nornide saadik.  Valdjatarid… Aga sellest hiljem.  Mitte keegi teine ei olnud teda märganud. Lasteaiarahvas, kelle üllatuskülaline Maali oli olnud, aitas piltide ja jutustustustega kõik pidulised üksipulki läbi vaadata, teadmata, miks naisel selline takkajärgihuvi tekkinud oli. Ja peopiltnikul oli hetkest, mil kokkupuude toimunud oli, aparaadis päeva ainuke vussiläinud võte, – otsekui oleks Maali-moor peegeldanud poolt Päikest objektiiviauku. Ehkki midagi valgusallikat seal tõesti olla ei saanud

Seejärel hakkas ta otsima, kuidas õppida. See ei tulnud sugugi kergelt kätte

Nooremast peast oli Maali  kõvasti vaeva näinud, et mitte olla “nagu kõik”. Ja talle ei piisanud erinemisest. Ta nimelt soovis teistsugune olla viisil, et samas ka mitte silma torgata, ilkujatele hammaste vahele jääda. Imidži-teema, nagu nad praegu ütlevad. Toona öeldi: “Lollakas!”

Ta tundis, et ta ei taha olla selline, nagu eeskujuks toodud kangelased. Küll poeedid või poliitikud, küll pioneerid või kosmonaudid, küll tööeesrindlased, küll kolkakuningad. Kui koolikirjutistes vahel teema otse ette seati, – “Kes on sinu suurim eeskuju?” vms, siis keerutas piiga ennast erinevate variantide võrdlemise kaudu välja. Ta ei jätnud selget joont, vaid mahedad, hajutatud arvamised, mis otsekui ütlesid midagi, samas jälle keerasid väited pea peale, killustiseks

Seeliku alt paistsid allakeeratud triibusokid ja matkasaapad. Oma pikkade, veidi mehelike sammudega, mida rõhutas keha ebanaiselik kaasataarumine, läbi Eestimaa külateid ja võsavahesid tatsates oli ta selgeks saanud, millest räägitakse, kui öeldakse: hästi sissekantud matkasaapad. Esimestel mõnelsajal kilomeetril oli tavaline, et punaseks hõõrutud päkki vaid karge allikavesi jahutada suutis. Lootus jäi, et kui nad lõpuks täiesti head ja tõesti sisse käidud on, et nad siis selleks ajaks laiali lagunenud ei ole. Ja kogu seda protseduuri otsast algama ei pea. Sest asjade otsast algamiseks ei olnud Maalil enam aega. Miski kummaline ja keeruline sisetunne ütles talle seda, et tal on veel nii palju teha, aga  nii vähe aega selleks. Ja see, mida nn kõhutunne ütles, tuli uskuda!

Seda, et sääremarjad veel pringid ja reied kõhetumata olid, seda teadis Maali nägematagi. Aga et vaatamisetegu mitte poolikuks jätta, siis kergitas ta mõnevõrra kördisaba. Ei, sugugi mitte epakalt nagu mingine linnapreili (nagu Meeta kõrvalt kraaksatas!), vaid nagu tõumärasid hindama harjunud pilk

Kõik oli nii nagu peab. Ometi vajus Maali ilmekas nägu pilve. Peegel ei näita ju! Ei näita meelt ega mõistust, ei näita tegude tagamaid. Vabadusest, armastusest ja hingejõust rääkimata! Ütlevad küll, et inimene olla peegel. Teisele. Ja igaühele

Maali keeraski pilgu aeglaselt, otsekui vasutahtsi, Meeta poole. Silmitses rulluvat vöökohta, mis kergitas lillekirjase kleidisaba eest kõrgele. Kaela, mis otsekui treppmägi lõuaks üle kasvas. Nukralt krussitavaid tehislokke. Jah, see peegel näitas talle nii mõndagi..

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: