Liigu sisu juurde

D

november 17, 2008

Meeta pidas Maali intensiivsele pilgule vastu vaid mõned pikad sekundid. Siis läks ta pilk ebakindlalt uitama mööda korrastatud kaubaletti ning ta ütles, et midagi ütelda, kohmetushetk lõhkuda ja otsekui ennistalustatud teemast iseenesest-mõistetavuse abil välja tagurdada: “Ei noh, eks ta ole. Mis sellest varast või ilust. Kui aga tervist antaks!”

Maalil küll oli. Oli ilust midagi, oli varast. Ja kui ta midagi püüdiski tagaplaanile sokutada, siis ei jätnud pärimusliini kanged naised mitte

LILITH

Lilith ei kavatsenudki oma maid-varasid enneaegu sugulasi pidi laiali jagada. “Las teenivad!” muigas ta kõveralt ja koputas endast pikema karjasekepiga nõudlikult vastu maad. Ja nad teenisidki. Usinalt

Muti soove üritati silmist lugeda ja neid, kelle pihta ta järjekordne pahameelenool suunatud, vaadati kahetsedes ja pead vangutades. –  Kuidas siis ometi nõndamoodi saab! Tuleb ikka püüda vaesevvanainimese tahtmist teha

“Vanainimene” ise vaid muigas irooniliselt ja piits aina plaksus: “Sina tood hobuse ja muldad kartulid ära! Tule kohe, too leiba ja viina, millega ma muidu maksan! Mis sa mõtled, et minu voodi all vedelevad rahakotid või!? Niikaua, kui valitsemisohjad minu käes on…”

Oldagu! Tuldagu! Tehtagu!

Kuigi Maali oli toona, kui Lilith veel väge täis oli, üsna nooruke, kostusid temanigi sosinad, kuidas naine oma väikese karjamõisa omanikuks oli saanud. Kange tööinimene ja ilusate silmadega, ägedate ütlemistega tüdruk pani oma sohitütre külarahva juurde kasvama ja läks jõuka koha peale teenijatüdrukuks. Et pärisperenaine juba aastaid haigevoodis, siis kaua sa, meeshing, ikka vastu paned, kui heinakaar ja  kaunid ihuliikmed, ratsa põldude vahel sõitev amatsoon, lehmakarja käskijanna sulle talveõhtutel kuumavaid pilke läkitab!? Leidis Lilith tee sirgeselgse peremehe mõtetesse, leidis varsti ka voodisse ja südamesse. Haigel perenaisel ei jäänud muud üle kui jumalat paluda. Aga see oli selline inimeste poolt ellupuhutud jumal, see kes aitab tugevaid ja lükkab kõrvale neid, kes nõrgad. Julius istus sunnitunnid lontiskõrvu ära. Näperdas tekiäärt ja ohkas iga kord sügavalt, kui naine jutu tulevikule viis. Ja kui sa tahad näha elutahet kogus ilus, siis istu surivoodi servale!

“Kui ma kartulipanekuks jalad alla saan, siis peaks Siimu varss juba noor sälg olema.. Võib ta vankrisappa siduda, las ta harjub!”

“Mmh”

“Ja kiige võiks uuesti rihti ajada. Oleks Nännulgi lõbusam.”

“Mmh”

“Kuule, vaata, kas mu põsed tõesti õhetavad ootusest ja rõõmust, või mulle ainult tundub?”

“Mmmh.. See on palavik.”

Naine ohkas. Ta käsi püüdis abitult mehe kätt

“Oled sa selle meie uue tüdrukuga.. Lilli või mis ta oli.. rahul?”

“Lilith. Lilith on tubli. Ja töö lausa lendab tal käes!” kiitis Julius. Ta pilk elavnes ja selg tõmbus otsekui rivikäsu peale sirgemaks

“Ega ta…” naine ohkas veel kord. Ta hääl jäi tuhmimaks ja vaiksemaks

“Ei. Kõik on hästi. Sina pead nüüd puhkama, ” tõusis mees minema

“Ega ta Nännukesega liiga kuri ole?”

Nännuke, ristinimega Alviina, oli peretütar. Aga selline, keda külarahvas “heakeseks” nimetas. Kehalt kandiline ja meelelt usaldav, – tunduvalt rohkem, kui see hea oleks olnud. Lilith teda eriti ei sallinud. Miks pidanukski, kui peremees oma otsutes naise oli küll juba enamvähem maha kandnud, aga Nännukest kui pärijat hellitas. Aga et keldrivõtmed Lilithi puusa peal rippusid ja koduõuel tema sõna maksis, siis tuli ullikesel just need mustemad ja vastukarvasemad tööd teha ning kuigi ta naist palus, ei lubatud teda ei küla vahele noorte sekka ega isegi peretoas pühapäevariideid selga panna. “Mis neist riideist lörtsida! Või lollike neid hoida mõistab,” ühmas Lilith ja nii jäigi. Nännuke, kui vabam hetk juhtus, tohtis oma nurgas kaltsu-katale kaevata: “Mamma Lilli ütleb, et ei tohi. Ilusasti ei tohi. Koledasti ka ei tohi. Mamma Lilli on ise küll ilusasti. Aga mamma Lilli on suur ja hea!” Ja siis juba kurvemalt: “Aga Nännu on ulli-ulli!”

Maali vaid naeris, kui vana torisev eit oma valdusi inspekteeris. Mammonast ta suurt pidada ei viitsinud. Kas see või siis paar kaardimängukorda, kus õnn piigat soosis, oli ta Lilithi silmis teistest “pärijaist” eraldanud. “Sugulashing!” mõtles Lilith ja tegi aga pööningupealsele, kus Maali kangaridu klapitas, asja

“See va plikaraisk on hinge peal,” alustas ta ükskord. Et Maali parajasti pea tallalaudade all seasõrga kinni vedada upitas, siis ei olnud tast vastajat. Aga nii see vist mõeldud oligi

“Muidugi ma saatsin ta vanadekodusse! Mida ma temaga siis tegema pidin!? Ütle ise! Iga kord kui keegi mööda läks, siis kippus kallale, valva kui ketikoera, aga ketti panna ka ei tohtinud. Ja siis veel hakkas oma kaltsunukule igasuguseid hulle jutte ajama. Inimesed ju kuulevad ja hakkavad rääkima!” ohkas Lilith. “Kirikus ma pole nelikümmend aastat käinud, rohkem kui matustel. Aga need ei loe. Vaat armulauda peaks minema.. Aga kus see häbi ots kui külarahvas naerma hakkab: “Näe Otsakorra Lilith kah enne surma jumala ette koogutama ennast sättinud. Kes tema patte küll üles lugeda jõuab!” Kohe ei tea, mis teha.. Sa noorem ja targem, mis sa kostad?”

Maali oli seda juttu kuulnud veidi teistmoodi versioonis.  Et Nännu oli inimestele vahel kallale kippunud jah, aga ainult neile, kes teda hulluks osatasid. Ja jutte rääkinud ta ikka nii, et “hea mamma Lilli”. Aga ju sees siis oligi see, mida Lilithil nii valus kuulata oli olnud. Aga või oli see tema asi vanale naisele nina alla määrida. Suuremaidki ajalugusid on omatahtsi ümber kirjutatatud

“Sa võid ju igal ajal kirikuõpetajale kogudusemajja jutule minna. Räägid temale asjad südame pealt ära, saad vaevast lahti ja külarahvas ei pane sihukest asja tähelegi. Kui just keegi küsima juhtub, siis võid ju öelda, et käisid hauaplatsi kokku leppimas või midagi,” pakkus noorem naine vanemale

“Ah, mis ma sinna ikka lähen. Pole see asi tähtis kah ega midagi. Ei teagi, miks äkki pähe turgatas. Nii suusoojaks,” ja Lilith hakkas head heinapallinööri kiitma, et kuidas see vaiba sisse sobib

Aga paar kuud hiljem teatas ta suguseltsile resoluutselt, et “katsugu nad ainult seda opakat kirikuõpetajat tema haua peale kraaksuma lasta, hauast pöörab ümber ja tuleb tasuma, eluaeg on seda jumalaga sahkerdamist vihanud!” Ega siis ei kutsutudki. Ilmalik jutlustaja, linnamees ja libekeel rääkis muti haua peal pika ja südantliigutava loo kaunist peremudelist, milles peategelasteks Eesti rahva kaunis esindus Lilithi ja Juliusega aukohal. Ja kellele ta selle jutuga halbagi tegi? Ometi mitte naisele, kes juba enne kartulipanekut teistviisi mullaseks sai; ometi mitte Nännukesele, kes Jeesukese kõrval, sest “õndsad on need, kes vaimust vaesed”

Mutt ise vaid muigas põgusalt siidrätiku nurga alt. Maali jahmatas hetkeks, kuid kes siis ikka lahkujast halba?

2 kommentaari leave one →
  1. november 17, 2008 4:56 p.l.

    Hää sind taas üle pika aja lugeda;)

  2. november 17, 2008 5:12 p.l.

    Jah : ) Me ei aksepteeri vabandusi, et sa nii harva siia postitad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: