Liigu sisu juurde

E

november 17, 2008

Maali ei taju ise, mitu promilli temas Lilithit voolab. Teised küll. Märkavad ja märgivad ütelda

Kübeke seisuseuhkust ei tee ometi paha. Isegi kui see selline isehakanu oma on. Päritud pärg oleks õhulisem, võibolla ilusamgi, aga mitte nii ausalt väljateenitud. Lilith oli vahva mutt! Aga Kaasu-memm jällegist..

KAASU-MEMM

Kaasu-memm läks kirikukirjade järgi kuus aastakest peale sadat. Ta oma luulevaim korrutas osa east ainult talle teadaoleva muutujaga, sest mõnel jutupuhangul toimus tema lapsepõlves esimene laulupidu, teisel vallutas Napoleon tsaarimaad, kolmandal oli koguni karm katkuaeg. Nii ehk teisiti oskas memm oma pärgamendina krõbiseval häälel toimunud asjad ja olud elusaks puhuda

Tema oli see, kelle pealt Maali oli elusalt taibanud, et aastad ei ole mitte häda, vaid au- ja uhkusemõõt

Mooduasjasi, nagu tema neid nimetas, jäi memm vaatama kui kahtlasi või vägivaldseid. Kui Maali talle televiisori tööpõhimõtet kui vettevisatud kivi, mis laineid tekitab, püüdis seletada, siis vaatas Kaasu vaheldumisi liikuvat pilti, siis vilksti Maalit. Lõpuks muigas vabandavalt ja küsis: “Kas sa, tüdrik, isi ka usud, mis sa räägid?”

See küsimine jäi Maalit kummitama. “Et kas usun?” küsis ta vahel endalt. Ja ei jätnud enne, kui kas loobus või hakkas uskuma

Kaasu-memm sehkendas kahtlastele asjadele mingi märgi ka peale, seda pani Maali küll salamisi tähele. Algul arvas ta, et küllap see ristimärk ole, mis ta muud võiks olla. Tavaline eksisamm, mida tehakse, teadis ta nüüd teisigi hoiatada. Mitte ainult ei kuulda, mida tahetakse, vaid ka nähakse, tajutakse, tunnetatakse

Kui ta aga kord laua tagant süües üles vaatas, jäi märgikäsi nooriku teadvusse, ehkki ta joonist ka siis lahti tõlgendada polnud taibanud. Alles hiljem, siis kui ta Kaasu-memme unes nägema oli hakanud, taipas ta, et see ei olnud ju rist! Hoopis pentagramm, mida vana-vana-vana nii tõrjeks kui kaitseks, milleks parasjagu vajaline, kasutas

Kaasu-memm elas küla nimel nagu säraküünal nääripuule. Ja igaviku seisukohast pole ju ei sada ega ka paarsada aastat midagi märkimisväärset. Tema oli see, kes lapsed ilmale aitas, sooned tasus, tohterdas luud ja rinnahädad, talitas pereasjad. Ikka jooksuga! nagu ta ise ütles. Rahvas teadis ka, kellelt sigimist või puhkeaega nõutada, kelle käes väeasjad tööle hakkasid, kus on kindel koht südemeasju sotti ajada. Vahel, kui memm igavese sokikudumise kõrvalt kaminatulle vaatama jäi, võis ta omamisi, otsekui teadmata, et Maali uudishimulikuna kõrval istub, jutustama hakata

Agapitoni noor naine säras laulatusel kui täht sügistaevas. Ometi oli kevad ja Maarja kuulutuse püha laulis kui lõoke hümni elu alguse loole igas ainumas kevades

“Püha kuulutusepäev  puudutab Jumala armastuse plaani inimese vastu ja  ta teeb seda korraga mineviku, oleviku ja tuleviku suunas. Mineviku suunas, sest ammu enne Maailma Loomist oli Jumal juba oma tarkuses plaaninud inimest päästa tema pattudest. Ammu enne, kui inimene oli langenud, oli Jumal juba kavandanud tema ülestõstmist. Sest tema ju teadis ahvatluse hinda,” jutlustas ülempreester Stepan ametivenna ja Ingeborgi auks, endal süda pitsitamas kadedusvalust. Mitte tema, vaid teine mees oli täna väljavalitu!

“Teiseks oleviku suunas, sest alates hetkest, mil Neitsi Maarja eostab poja oma üsas, astub Pääste salasus aja tegelikkuse sisse ja koos Jeesuse Kristusega käivitub kogu Pääste salasuse protsess,” sõnum langes kogudusele ja osad kuulsid selles rõõmusõnumit, teised jällegi ähvardust. Eks ikka nii, nagu sõnale sisemas eelootus olnud

Ülempreester jätkas, omaenda häälekõlast indu ja lendu leides: “Kolmandaks tuleviku suunas, sest nüüdsest peale saab kogu inimkond kavandada oma sammumist Jumalariigi poole, nagu Jumal on seda tahtnud iga inimese jaoks,” ja noor preester Agapiton seisis ning elas läbi tunnet, et Jumala tahtmine tema sees valguseks tõuseb.  Ingeborg, ta tulevane, hingas sisse ülenemise kergust mehelt, kes seisis ta  vasemal käel.  Aga samal ajal omastas ka kibestumist  ja vihkamist enda ees seisvalt pühamehelt. Kirik on koht, mille inimesed on vaid mõtelnud õilsaks. Aga kirik suudab võimendada… Ingeborg nimelt oli oma saksikust nimest ja peenest olemisest hoolimata See Kes Tunneb

Vanamemme hääl muutus jutustusest praguliseks, peeneks ja vaevalthoomatavaks kui ämblikuvõrk. Kui jutulõng köhasse takerdus, kiirustas Maali kööki ja veetops kallas veerandiku oma sisust jahutama. Või elustama

“Täna saame ühest küljest osaleda imes, mida kehastab Maarja kuulutus, ning samas võime nentida ka Päästeimet nii nagu see ilmneb Egiptuse Maarja isikus, kes on korraga patu ori ja patust vabanenud.

Kallid vennad ja õed, meiega on samamoodi. Kõik me oleme kogenud patu orjust ja kõik me saame kogeda vabanemist orjusest – tingimusel, et me seda palavalt ja siiralt tahame.”

Kirikurahvast käis üle tuuleiil. Minul oleks kui särin selgroogu mööda maasse jooksnud. Küünal Ingeborgi käes hakkas  värisema,  kui sõnum temani jõudis. Aga jumalateadlik rahvas ei teadnud midagi toimuvast, nemad kahisesid vaid ingitiiva puudutusest ja muust sogasest

Eit lonksas veel ühe sõõmu. Maali kasutas hetke tukkide sosimiseks,  kasehaluga, mille siis tulejätkeks sai heita. Hiljem on ta mõelnud, et see oli esimene kord, kui ta tundis, et on osake mingist suuremast gobeläänist.  Mustrivalimik sähvatas hetkeks, et siis kaduda ja jätta enda asemele igatsus täiuse järele

Ingeborg sai kuidagi alfide jõujooned endaga kaasa, otsekui pulmakingina. Esimest korda nägin seda nõnda, avalikult. Aga ega ta ise ei taibanud, mis ta sisemuse niivõrd valutama pani. Agapiton oli ulja rühiga ja kaasakiskuva häälega. Teda kuulates läksid kõigil koguduse laulunaistel põlved nõrgaks.. ja mitte ainult.. aga mitte Ingeborgil. Noor abielunaine tundis end kui neetu. Iga kord, kui ta  mees tahtis ta kambrisse siseneda, et teda ka lihaselt oma naiseks kuulutada, läks noorik otsekui meelest ära. Agapiton oli nõutu. Kaua kaalutles ta, millise koolivenna juurde abi küsima minna, aga siis jäi ikka jumalale ja imele lootma. Juba oli käes aprillikuu, toomingate õitsemine andis aja edasi sirelitele.. Päevasel ajal oli naine armas pereemand,  vääriline preestriproua. Abivalmis ja leplik, kiire ja puhas, – just selline, millist naist kirikumaja vajab.  Õhtu lähenedes hakkas ta pilku peitma ja öö hakul sosistas palavikuliselt teda öösse saatvale abikaasale: “Täna mitte! Ainult mitte täna! Kallis, oota palun veel natuke!” Ja kirikumees oli pisarate ees abitu, seda võib tema auks ütelda

Ühel argipäeva varahommikul olin lehmad ära lüpsnud ja piimanõud üle värati upitanud. Rannas, seal kogukonna karjamaal. Ise läksin natuke mere äärde tagasi. Seal oli avarust ja kiivitajad karjusid tervitusi. Alati tuuline, tead ju küll!

Esimest korda taipas Maali, et Kaasu-memm on temast kui kuulajast siiski teadlik. Ta oli endamisi juurelnud, et kas memm jutustaks ka siis, kui keegi teine tema juurde juhtuks või ta hoopiski üksinda oleks. See huvitas teda veel rohkem, kust memm teab, mis noorerahva koduseinte vahel toimunud oli. Aga küsimisega vahele segada ta ka ei söandanud. Nii omamisi ja uneskõnni sarnane oli side, mida ta tundis memmel oma mälestuspiltidega olevat. Ja ennegi oli jutt katkestamise peale takerdunud, siis oli Kaasu-memm tõusnud, toimetama asunud ja tüdruku painamisele vaid vanasõnu loopinud

Läksin kotike näpu otsas, et oleks põhjust või nii. Mitte et ma kellelegi aru oleksin pidanud andma, rohkem nagu enda jaoks. Et teokarpe võtta, munejatele kanadele hea

Seal ta seisis, selg maa poole ja nägu merepisaraid täis. Agapiton. Mingid tumedad riided olid seljas, mitte küll preestrirüü. Ja neil on need pikad juuksed ju. Hiljem oli tal pea paljas, aga toona olid veel ilusad pikad kastanpruunid juuksed, pehmed ja tuules. Mina ei teadnud kohe, mida teha. Tundsin samasugust tõmmet, nagu siis, kui mõni abivajaja naine vastu sattus. Et pean talle nagu uksele koputama, et ta söandaks oma murega välja tulla. See, noh, ei ole päris uks, millest ma räägin. Selline vaimuvärat rohkem

Astusin mehe juurde ja ütlesin oma esimese mõtte. Nii peab sellistel puhkudel tegema. Mitte et ma ise täiesti aru saaksin, miks ma midagi ütlesin. Selline oli lihtsalt seadus. Ma ütlesin: “Eeva ei olnud esimene naine. Lilith oli!”

“Sina!” võpatas mees, kuid ei pööranud ümber. Ma mõistsin, et ta teadis, et olen ta ainuke võimalus. Leppisime siis kokku, et ma lähen õhtul, öö hakul

Ma ei tea, kas ta oli midagi oma naisele öelnud või mitte. Aga kui ma sisse astusin, siis noorik kiljatas, punastas ja jooksis pühapildi juurde. Ta pomises seal mõni aeg palveid, mina lihtsalt seisin ja vaatasin. Agapiton astus mu juurde, et viisakas olla ja jakki seljast aidata, aga ma tõrjusin ta eemale ja ütlesin vaid, et olgu valmis. Ma hüüan teda, kui on aeg

Pausid Kaasu-memme jutus venisid aina pikemaks. Maali ei söandanud ikka segada, nüüd veel eriti! ehkki ta lausa värises läbematusest, käed näperdasid suurrätinarmaid ja hingamine muutus kuuldavaks. Kui ainult miski vahele ei segaks! Kuidagi mõistis noorem, et kui miski jutustuse ära katketab, siis sinnapaika see ka jääb. Nad istusid seal kui vandeseltslased. Tuli vajus madalamaks, tuba hämardus. Uute halgude järgi minna ei olnud mahti. Et vanakese hääl aina vaiksemaks jäi, siis kummardus piiga talle muudkui lähemale

Ingeborg pöördus ja läks tahatuppa. Aga ukse jättis praokvile, otsekui ootaks kedagi järgnema. Vaatasin raamatukapi ees seisva Agapitoni poole, kes äraolevalt raamatuid sõrmitses ja minu pilku kohates noogutas. Läksin vaikselt naisele järgi

Toona ma polnud selline küpsekartul. Juuksed olid mul paksud ja ilusad. Ja ega muidugi vaatasid mehed külatänaval järele. Mina neist suurt ei hoolinud, sest.. perepoeg oli kasvamas, Peeter, su vanavanaisa. Tütar  kah soetatud, suretamise jaoks. Mis mul neist meestest rohkemat tahta. Aga siin ma siis nüüd olin oma teadmisega, et pean täitma valdjataride tahet. Sain usaldada vaid seda õhkõrna õpetust, mille kuulamiseks enamikul inimestel on kuulmine liiga nüri

Istusin voodiservale. Ingeborg oli jõudnud öökleidi selga panna ja lamaskles patjadel. Tuba oli peaaegu pime, vaid kardinate vahelt immitses natuke valgust, mis ta valge rinnaesise eriliselt särama lõi. Oli täiskuuöö

Mu käed tõusid kui iseenesest, et paitada Ingeborgi kuldseid juukseid. Need olid paksud ja rasked, otsekui linapeo… Siis põske. Kaela.. Kui jõudsin silitustega rindadeni, siis ta nuuksatas vaikselt ja vajus rahunenult ja lõdvana patjadele. Ingeborgi süda tagus kui jänesepojal, aga kui libistasin oma nimetissõrme üle ta paokil huulte, siis ta näksas seda ja haaras otsekui küsivalt mu käsivarrest. Sosistasin, teadmata, kas rahustan rohkem teda või ennast: “Kõik on korras väiksekene! Kõik on hästi!”

Maali oli silmad sulgenud ja tal oli tunne, et see on tema, kes istub voodiserval, et see on tema, kes lamab ja tajub silitavat kätt. Aga hääl, mis vedas aega nattipidi järgi, ei lasknud tal naalduda

“Ma tunnen, et nad ei taha, et see oleks mees, kes minu sisse tuleb! Isegi siis ei taha, kui mu mees on kirikuõpetaja!” sosistas Ingeborg kiiresti ja tuliselt. Oli tunda, et ta on selle üle palju mõtelnud, see ei olnud aeglane avastamine, nagu mina seda parajasti tegin. Kuulatasin enda sisse käsku, siis ütlesin järele, otskui laps koolmeistrile. “Aga võibolla ei taha nad just sellepärast, et ta seda on,” jätkas ta mõtlikumalt. “Kas need, kes minu sees kõnelevad, on kuradid?”

“Ei, need on vanemad. Vanemad kui kurat ja jumal, vanemad kui piiblilood. Need on nornid. Nad on sind välja valinud. Su elu ei saa kerge olema. Aga sa vajad lapsi enda ümber, et mitte katkeda enne oma saatuse sõlmumist,” seletasin, jätkates silitamist, aga tuues käe vaikselt madalamale, naisekoja poole. “Nii peab olema, nii on seatud!” mu käed silitasid nüüd ta jalgu ja kontrollisid, kas ta on valmis. Ta oli! Märg ja ootel kui loom innaajal

“Agapiton!”

Maali võpatas valvele, sest moori hääl lõikas ta kujutluspildid läbi. Ja teravalt. Ta avas silmad ja nägi, kuidas memm teda vaatab ja pomiseb: “Ka tema võpatas samamoodi. Ja oigas kui sünnitusvaevas, kui mees temasse vao sisse lükkas! Aga mida ma pidin siis tegema, kui valküürid mu sinna ette lükkasid, siis aga omapäi jätsid!?”

Tal sündisid kolmikud. Siis mind enam ei kutsutud, – nemad olid ikkagi härrasrahvas ja said endale väljaõppinud tohtrit lubada. Algul oli Agapiton väga õnnelik ja naeris kogu aja, et nendel on püha kolmik.. Hiljem, kui Ingeborg ennast aidaukse külge üles poos, siis kandis vaikides oma koormat ja kasvatas lapsi. Head inimesed kasvatas. Aga kui mind küla vahel nägema sattus, siis pööras pea ikka kõrvale nagu oleks seal midagi tähtsat toimumas

Üks kord kohtusin Ingebordiga veel. Aga sellest ma parem ei räägi

Ja küsimised, millest noorem pakitses, jäid kõik sinnasamasse laokile, vedelema. Ikka oli midagi tähtsamat tegemist

Kaasu-memme süda oli nii suur, et sellesse mahtus terve kasvav ja harunev perepuu. Ruumi jäi külalistelegi. Maali kohta öeldi, et keegi peab pärimusliini jätkama.. Aga et Maali üsna vait jäi, siis pikapeale unustati seegi. Nagu vanamemm isegi. Kuni ühel ilusal päeval ta ütles, et tema enam rohkem ei hakka. Et ei jõua ja tegelikult aitab küll

Maali unenägu sai sel ööl pikk kui mõne teise elu ja raske kanda. Ja ärgates sõrmitses ta peegli ees oma esimest halli salku, mis keskpead poolitas, kui talle peiesõna toodi

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: