Liigu sisu juurde

Tähelepanu.. Valmisolla! Start!!

jaanuar 10, 2009

Öösi oli koeri, äikest, vihma, katkise kraani lädinat. Hommik on reibas ja neljapäev. Magneesiumiring ja minek.
Asume asja juurde. Kinnitagem rihmad..!
Olete ära nähtud!
Et siis esimesed neli tundi kõnnitud. Päris ränk. Palavus ja niiskus, hingematvates annustes ja aktiivses segamiksis. Tempo on mõõdukalt keskmine. Mussooni järelmäng on õhus ja higinäärmetes. Rada ületab vahetpidamata veeniresid. Mingi koht teed läks lausa jõest läbi, tundus, et võttis ni mõnelgi jala veidi värisema. Sherpal muidugi jääb aega-võhma ülegi,
Meie sherpa, kes lubas meil end sherpaks hüüda
aga meie lõõtsutame, harjumatusest.
Kepi funktsioonid
Kulg toimub mööda jõeorge, rippsildu ületame iga natukese aja takka. Neid sildu saab päris palju.. Bambuskeppidest ja kahtlemata üsna ripp-nevaid. Elu külades omas, idamaises pulsis.
Igapäine 2 Titekas, selline pooleteise aastane tahab pissile – riided tõmmatakse seljast ära, siis niriseb püstijalu tühjaks. Palju tumepruune põlenud kortsus spetsiifilisi mägilasnägusid. Besisaharast saime rajaleminekutempli ja veidi tegelikule nimele sarnanev asi kirjutati paksu raamatusse.
Fotikas EI OLE viltu
Lõunateemal ei viitsinud keegi pikalt arutleda, võtsime pastat.
Naised ei eelista siin enam sarisid, põhiliselt on seelik ja pluus.
Varju all
Mõlemad kirjud, soovitatavalt lillelised. Möödaminejaid vaadatakse pikalt ja huviga.
Nemaste! See on tervitus ja heasoovimine ja mis iganes. Peod rinnale kokku ja kerge peanoogutus saateks.
Pärast lõunat oli tõus. Ei saaks öelda, et väga kerge oleks olnud.
Kandam, - 100 - 150 kg
Aga K pärast kommenteeris, et väga kihvt oli tagant vaadata, kui naised mäest üles otsekui tantsivad. Tee funktsioonide kollaazist A loeb samme, nende baasil ka kuskil umbkaudune kilometraaž, aga see on juba tema äri. 17 kilomeetrit sai. Baganda on vist koha nimi, või midagi sarnast.

Reede hommik. Magatud. Lihased väheoluliselt haiged.
Tee kui maal
Riisiviin eile õhtul oli vastik puskarimaitseline vesi. Aga sidrunheinatee seeeest mega!
Mõned seiklejad peale meie ka. Valged, noh.
Paar tundi kõnnitud. Teed voolavad. Kivised.
Mussoon alles lõppes.. teed nagu polekski enam eriti
Teel Chamjesse. Harujõed ja värgid.
Kivivaht
Sherpa kaubeldi lõpuni.
Banhundanda oli siis see koht, kus olime ööd.
Kivitrepid.
Graatsilisemalt, mu daamid, graatsilisemalt!
Higi voolab enam mitte ojadena vaid jõgedena. Prillid muudkui märjad, sellega häda. Ja siis tuleb asja eest teist taga peale ülekeharaputav õnnetunne. Ma olen siin, ma olen Himaalajas! Ja kraad kahjut, et ei saa seda otse ja kohe Repiga jagada. Kaudselt ikka. Teen pilte ja seivin mälu.
Kus on mu müts ja mõõk...?
Riisi korjavad 3 korda. Mandariinid on rohelised, oktoobriks.
Riisipuder kasvab nõnda
Maskeering
Higistame kuradilt. Pissipausivajdus vähemalt minul praktiliselt puudub – 1 x hommikul ja teine õhtul, ülejäänud ainevahetus käib naha kaudu. Vett jooks gallonite kaupa, teadlikult üritan joomist edasi lükata. Aga seeeest rapsan vahepeal salaja ojakestest vett suhu, ehkki selle pani K rangelt keelu alla.
Kivivaht 3
Ma ei viitsi talle kirjeldama hakata, missugustest solginirekestest elu jooksul hädaga joodud on. Vastutaja positsioon esitab talle omad nõuded.
Ees(li)õigus
Meie sherpa eelistab otseteid, kust ta ise loomulikult otsekui mägikits üles kepsleb. Oma sõnade järgi on ta 37 aastane, naisemees ja kolme lapse isa, kaaluvat 50 kilo, mida me kuidagi uskuda ei suuda. Lõpuks jõuame üsile veendumusele, et siinmail on kaal sama, mis meil kaalukus, – ühiskondliku staatuse näitaja. Kohastunud
Paar väiksemaarvulist seltskonda on meiega ühes taktis. Üks austerlane, üks hollandlane, õks jaapanlane, paar iisraeli 2-3 inimeselist punti.
Lõunaresto on The North Face River View. Restodeks nimetavad end kõiksugu räämas uberikudki, aga seesinatne on kohalike hurtsikutega võrreldes tõesti uhke.See on ilus
Paremasse jalga on kuidagi paar pisikest veritsevat augukest tekkinud, mille avastasin, kui sokki võtsin, et verine. Et ma tõesti midagi valusat tähele ei pannud, siis läks see suure ringi küsimuseks. Oksatorge? Mingid putukad?
Praktiseerin kõndimisel seda enda kegekshingamise taktikat, võiks isegi öelda, et meditatsiooni. Jutustasin koos B pildiga põgusalt ka teistele. Aga jah, kui ise oled skeptik nagu mina, siis on raske eriti positiivselt mõjuda.
Ja igatsen. Või rohkem, et niimegalahe oleks teha sedasama koos. Kuigi tean – suht liiga palju lendamist, kõrgust, ohtlikke turnimisi, raha, aega..
Sherpa vaatas mu jalga ja teatas, et kaanid. Pidid väga edukalt oskama soki sisse ronida.
Siin on Jagat. Triibuline
Mu vaesus seisneb selle paganama pabistamise pärast järgmises: magamiskott, plätud, vetsupaber ja vaba kotiruum. Teised olid just samasuguste (või peaaegu) kottidega, kui see, mida mina gabariitide pärast võtta ei söandanud. Jobu!
Mingit arvu salvetkasid, mis mul on, tarvitan põhiliselt prillide kuivatamiseks, ükski olemasolev seljariie ei toimi, isegi niisked. Või siis sünteetilised.
Täna jäime varavõitu õhtule. Kell on neli läbi, aga järgmine tõotavam koht on kolme tunni kaugusel. See ei mängi kuidagi välja. Olime ühel meelel, et tunnike oleks paras jätkata. Alati valmis!
C on üliaktiivne suhtleja ja toitlustaja. Mulle tikub sööki sutsu väheks jääma. Vähemalt esialgu. Filzmoosis oli tegelt kah nii, et esimestel päevadel olin mõnevõrra näljas ja rabasin lisapalasid.
Õhtuks olid K-l ja A-l ka kaanid jalges.
“Kuum” dush on süsteem, tumedaksvärvitud boiler katusel. Täna on teine pool päevast pilvene olnud ja vesi üsna samas temperatuuris jõgedega. Mis, muide, ei ole oma väljanägemisest hoolimata (mägijõed!) nii külm kui näiteks Kaukaasias.
Olen Himaalaja õhupall, Repp südames. Väga kindel keskpunkt mu mõttetasndikule. Detailid kaasuvad töö käigus, ma loodan.
Päike voolab maad viljastama
Ma tean, et ta mõtleb mõnikord. Ja mul sähvatab aeg-ajalt valgusvalune sööst.
Magneesiumitabletid, mille sundsöötmist A juba lennukis alustas, aitavad, et lihasväsimus on täitsa normaalses, talutavas astmes. Selg on õrn, kummardused on puuhobuse omad, aga õnneks pole see siin eriti oluline liigutus ka, Rännakmarsiasendi annab enam-vähem rahulikult välja võtta. Väikse kriiksuga. Ja radikuliidivöö sooritab kotis lõbureisi.
Metsikut kanepit kasvab, täitsa oluliselt. Meenutab veidi meie puju ja koirohtu. Võtsin ühe varretupsu märkmiku vahele kuivama. Mõtlen veel, et kas riskin meeneks viia.Vara veel!
Hanejalgadel
Paljud “valged” kasutavad kulisid.
A sammumõõtja rääkis mõnevõrra vähemast teest kui eile. Nagu ka meie sisetunne. Kilomeetriposte mägedes ei tunnistata.
Õhtusöök oli mul ja K-l riis koos juurviljasupiga, C-l juurviljamomod.
Tehnoloogia
Kutid tegid seda asja kambakesi, meie sherpa tundus vägesid juhatavat. Parasjagu joogikest libistati kõrvale. Nende arust parasjagu, mitte meie. Nad ise söövad hiljem, olid hämmingus, et miks me nii vara seda soovime.
Praegu on kell seitse läbi õhtul. Sajab ja väljas on kott. Piisakrabin plekkkatusel ja kosemühin. Himaalaja!
Ikebana riisi ja lipuga
Hommikul stardime tund varem, nii me mõtlesime. Aga praegu juba koikudes.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: