Argipäev Himaalajas

Laupäev, 13. september
Hommikuhetk. Enamus kaperdavad veel, mina K-ga ootame hommikusööki. Öösel sadas omajagu. Hääl oli, otsekui padukat, aga plekkkatus pea kohal võimendas ilmselt kah. Tuleb 12 muula kolme mehega, meile vastu. Sealpool kuru peaks ühendus eluga tihem ja lähem olema. Aga siinpool Manangi on mussoon olulisem, rohkem elu mõjutav, teed kaovad, uhutakse ära.
Pudruring.
Puder oli selline, et C kommenteeris: “Täpselt selline, nagu siis, kui mul pudrukeetmine kapitaalselt untsu läheb!” Niipalju siis aktiivsest värbamisest, millega omanik meid enda juurde meelitas. Tshampa valimine muutub edaspidi raskeks, minul vähemalt.
Need mustad lehmamoodi asjad olevat vesipühvlid.
Water Fall Guesthouse. Chyamje.
Unes nägin kooliolukorda. Pidin klouni mängima, aga ei tahtnud seda teha, sest polnud mingeid vähegi sobilikke riideid. Siis toimus mingi tund. Üks palus, et ta ei julge oma joonistust esitada, sest ta lihtsalt peab viie saama, muidu on seis pees. Lasin ühel tutiga mehel pea portree tarvis ära kruvida, siis hakkasin paberit otsima. Mille pealt äratus.
Tal. Seda on üleujutused iga aja tagant minema uhtunud. Hästi jõe kaldal.
Väiksed sammud teevad kõrged tipud. Pikad sammud – tasndiku.
Jõudsime Manangi piirkonda. See on jõukam, sest sai rohkem abisid. On ka näha, külapildis.
Khudi oli eelmine – kurundid. Pisikesed ja väga vastupidavad, kasutati sõjameestena.
Sherpa on rahvus. Niisama kandjad on kulid.
Väänleme mööda jõeorgu. On kohti, kus tatsame prakt kose alt läbi. Ühel kaljujärsakul oli üks vasttulev muul kuli alla tõuganud. Sõjaväelased tulid vastu, et ühtlasi päästesalklased. Oleme ilma lõunata, sest rahvas otsustas nii. Pugisin paar kommi, huvitav, et mina see ainuke näljane.
Dharapani. Käidud puhtalt üle viie tunni. Hiline lõuna. Tellisin suurema söögi, nälg.
Tõesti jõukam. Kivimajad, riietus. Kanjon läheb täitsa soliidseks kätte. Aga patakaid laadida ei saanud – ei eile, ei täna siin.
Sammusaatemõtted käivad Repi poole, pisteliselt. Ja tahtmine olla, muudkui.
Esimene kord, mil rahvas otsib istudes fliise peale.. Sihuke pilve-tuule päev on olnud. Paar vihmapiiskagi vahepeal.
Esimesel teelolekupäeval panime kaks tuhhi, nüüd kolm tuhhi juurde, ühiskassasse. Tahtsin rohkem maksta, et ennast normaalsemalt tunda, kui veits rohkem või rammusamat toitu tellin või midagi, aga see ei läinud lä’bi. Teema, mida tunnen ka teisipidi kuradima hästi.
Mingid hetked, kus C lobiseb sutsu palju, aga eks noor kah alles.
Õhtusöögiks paigas. C-l on kand üsna villikole. Teema, et peame peatuma jääma, tekkis juba lõunapeatuses, kuid siis tuli A-l idee, et ta võiks proovida kõndida plätutega, kõik kohalikud on ju nii. See klappis. Vähemalt selleks pärastlõunaks. Nüüd A plaasterdas teda korralikult, ehk sujub. Ja K-l on selg hõõrdunud.
Õhtusöök oli tip-top.
Ja naaber-reisilised juba viskavad meie sir´i pihta kildu, et kuidas ta oma nelja naisega toimetab. Üks austraallanna kommenteeris: “Aga ta on ju suur mees ka!”
Mudisin veidi C jalga, mida A juba seitsetmoodi tohterdanud on. C räägib, et septiline põletikuseisund olla tal juba 2 korda varem tulnud, sellest ta nii närvis ongi.
Repi kaissu und nägema.
Merle nohiseb juba. Siin on kõik head makka-kukkujad, ma polegi mingine erandlik imeelukas, nagu mõnes muus seltskonnas.
Teema: Kas austraallased on omavahel tülis? Sümptom, – käisid ükshaaval söömas. Oletus: äkki neil polnud taba kaasas ja nad ei taibanud pererahvalt küsida? Vastuväide: teed jõid nad ikkagi koos. Refrään: Ärge kasutage rahvusvahelisi sõnu, saavad aru, et neist räägitakse. Ja see on täitsa mark!
Pühapäev, 14. sept.
Esimene vihmahommik. Arutletakse riietust. Mina oma harjunud alpi-komplektis.
Unes oli kõigepealt Rannake, kes oli ise mööbli teinud, neid jullasid ikka oli! ja mingi puidupeitsi moodi ollusega roheliseks võõbanud. Üritasin ta seletusi kuulata. Siis olime Minu-Repi kodus, kohas, mille me olime tekitanud, kuhu meie kirjasõbrad olid vedanud jõugu noori pidu pidama, kanepisuitsetamine ja selline värk, ka magamistoas. Repp oli üsna torssis, aga ei öelnud midagi. Lohutasin teda ja läksin seltskonda välja ajama. Algul paar kutti hakkasid mind nagu ründama, aga siis tuli lepitajaid juurde ja kuttide liider hakkas ühe piigaga armatsema. Nad olid teineteisega megarahul ja nende lahkudes läks kogu punt minema.
Stardime. Lühike päev pidada tulema.
Aga siiski, – A pakib veel C jalgu sisse. Piiga on kubemetundlikkuse pärast ülimalt mures. Nii palju, kui mina asjast jagan, põhjustab seda ühejalatilpamine. Tahab vihma ja plätadega jätkata. See ei ole, libe ju! eriti hea mõte, aga eks igalühel tuleb oma otsused ise teha.
Pea on “suurtest ja tähtsatest” mõtetest üsna klaar. Vaid see olustikuline pudi-padi. Et mis selga, et kuis jalad, et mida süüa, et kuidas jalga jala ette tõsta, – sellest kivist üle, sellest mööda, see kõlbab trepiastmeks. On küll võimalik oma elu lihtsamaks elada. Otsekui.
Seltskonnas meil kolm tiigrit: ma vanim, siis K ja noorim on C.
Tulime läbi raielangi, täna pühapäev ja töö seisis, aga suured jämedad jurakad prussideks välja tahutud, riistadeks kirved ja lüka-tõmba! Jõukam on piirkond küll, aga mootorsaage pole, uskumatu! Meie mõni keskpärane saepoiste brigaad tekitaks furoori. Vaade on majesteetlik, aga kaamera kaugemaid tippe ei võta absoluutselt. Kõrgus peaks kahe tuhande kandis olema.
8156 – Mansalu. Maailma 7. tipp paistab meile tagant-vasakult.
Mustangis on oma kuningas, turiste ei soosita. Sissekasseeritav 700 dollarit piirab turismi kah omajagu. Säilitatakse traditsioonilist kultuuri.
Palgid võetakse riigile, müüakse inimestele ehituseks, raha läheb teede ehitusele. Soov on jõuda normaalsema kaubavahetuseni Hiinaga.
Ilma sabata mägirott, selline sale merisiga otsekui, lidus üle tee.
Lõunatame Tauchokis praegu, õhtuks tahame Chamesse jõuda. Et seal olla 2600 m. Ja reklaam on väljas, et internetikohvik. K teab, et internett on tapvalt aeglane, aga üritada tasub ometi.
Olen tühi, aga mitte tasakaalus. Vahepeal hakkas pistma, ka sellist ülemäärast nõrkustunnet. A ma ei kavatse sellest pasundada, piisab sellest, et C on esindustõbine. Palavik vist ka juba, A hoidis tal käsi kaelal, siis läks veidi paremaks.
Koto. Check post.
Chame. Lausa linn kohalikes mastaapides. Jõudsime pühapäevaselt, kahe paiku. New Tibetan Hotel. Jah, nimed on siin ikka ja muudkui suursugused. Aga suht kobe koht näib olema.
Olen rahul, et sain Repiga midagi suhtluse-sarnast arendada, tänu sellele, et ühes internetipunktis ei pääsenud postkasti, aga teises, odavamas kohas see õnnestus.
Ma ei tohi ennast lubada väga tema peale mõtlema, muidu kaob reisi eesmärk igatsemise sisse ära. See oleks lausraiskamine, sest tegelt on siin tõesti mega.
Kui “all” hakkab hämarduma, siis jõuab päike tippudele. Need on siin tõelised kuningannad. Eriti hästi, täies rüüs, tuli vahepeal esile Mansalu. Viivuks aga, teiste selja tagant, näitas ennast Annapurna 2. Päike vajub madalamale ja mägede varjud nihkuvad pilvedele, mis omakorda vajuvad ja varjavad nad taas.
Jõekaldal kuumaveeallikad. Esialgu oli info, et jõe tase nii kõrge, et jäävad vee alla, pärast ilmnes, et üks oli ikkagi kõrgemal. Allikasse endasse ma oma jalgu torgata ei suutnud, ehkki katsetasin, aga kohe kõrvale oli selline valatud vannike, kus vesi juba osaliselt jahtunud.
Sööki tellides tuleb alati lisada: now! Vaadata sügavalt teenindaja silma sisse ja teha seda käskiva ning otsusekindla tooniga. Siis saab asja normaalse valmistusajaga, tund või umbes nii. Kui seda mitte lisada, siis alla paari tunni ei toimu midagi. Nende oma õhtusöögiaeg on kusagil 8 paiku. Me, ullikesed, oleme tavaliselt seekell juba põhus.
On juba oluliselt jahedam. Parasvööde, sügise ilmingud. Praegu istume ja hingeõhk aurab.
Mariaygandi jõgi on see, üle mille me kogu aeg hüpleme ja mida kord vasaku, kord parema kõrvaga kuulame.
Õhtusöök oli eelkõige suur. Ja tuld ajame suust sisse rohkem, kui Majasoku tuleneelajaist väikesed sugulased. Lihtsalt mage riis oleks kah jama, vähemalt minuarust.
Õhtukoikus läks massaaži kõrvale aasimiseks. “Stiili”-nalju on kah juba hunnik, sest meie väike lonkur tassib üle kuru otsustavalt just seda ajakirja. Kaanetüdruku-teema. Ja et kui reklaamidega tulla, siis võiks sherpa täis kleepida. Või veel parem – muula, mahub rohkem! (See on vist sissejuhatus kõrgusehaigusse, avaldumisviis eesti moodi: tobedad naljad.) K juba koputas seinale: Naised, mida te joote!? Sonetti vermisime, mis siis.