Liigu sisu juurde

Rada valguse poole

jaanuar 14, 2009

Esmaspäev, 15. sept.
Unenäod lähevad aina aktiivsemaks. See käib vist kõrgusega kaasa. Maasikalasu külmkapis, mis halvaks läinud ja koristamist vajab. Sukeldumine jõe hauakohta. Kahvapüük ja kala, mis käes moonduma hakkab.
Öö kestel mitu korda selline tunne, et enam ei viitsi rohkem magada. Jätsin fliisi selga ja tekk oli ka. Pigem palav. Aga õues uduvihm ja sügismeeleolu. Täna on mul ühispäevikupäev, kahte päevikut korraga pidada on sutsu tüütu.
A tekitas hommikuvõimlemise.
Manikivid
Sherpa rääkis sõjaväelastest. Liustikujõgi Et rahvas kadestab neid, et kindel palk ja pension, aga ei tee midagi. Praegu ca 100 tuhat sõjaväelast, neist 60 tuh kodumaal, ülejäänud välismissioonidel.
Õunaaiad. Bhratangis tegime ka õunaostu. Jagus
Oleme 3 tuhande piires, tõusudel hakkab tunda andma, et võtab kuidagi ootamatult ja ägedalt hingest kinni.
Repp ja kõik muu väga-vägane tuikab meelis.
Läbi löövi
Kõndinud 2 tundi. Kutt küpsetab pirukaid ja ahvtleb meid ära. Kaneelirullid.
Kui olime ühel sisseraiutud kaljueendil, käis kummaline plahvakas, et otsekui oleks mingi suur kivi kukkunud või midagi. Päris kõhe oli. Ja mägi varises jalge alt ära
Sherpa pakkus, et keegi peab jahti.
Sile, otsekui ülelihvitud mägi – Taevamägi. Et sellest möödudes jõudsime Välis-Himaalajast Sise-Himaalajasse. Tagasivaade taevasse Tõusu omajagu ja männimetsad. Sisselõige Õhupuudus.
Pisang. 3100 – 3200 m.
Oleme Ülem-Pisangis. Istume stuupa trepil Gompa trepid ja vaatame Annapurna 2-e, õigemini jälgime ta peitusemängu. Häbelik kuninganna. Peiduline
Süda veits puperdab. Aeg-ajalt tekib vajadus sügavama hingetõmbe järele, muidu ok.
Pisangi, hotelli, jõudsime 12 paiku, söödud kl 1. Meie söök Siis 2 tundi siestat. Nii kummaline, kui see ka ei ole, tuli täielik unekas. Teised ka nii ja naa.
Vaielus ülemise ja alumise tee poolt/vastu.
Hotelli lähedale orgu hiilis üks väike pilvepoiss, tõmbas ennast kerra ja jäi tukku. Kui söömast tulime, oli kadunud. Naistesse ilmselt. Pilve pesa
Sherpa saabus äraseletatud näo ja kannukese riisiviinaga meie lauda. Et bobvitiga maitsestatud ja puha. Aga ikka öäk ja puskar mumeelest.
Teisipäev, 16. september
Öösel oli K-l tulnud idee, et las need, kes rabeleda tahavad, lähevad koos sherpaga ülemist teed. Tema alt. Mina kaalusin veidi aega. Tean, et jõuaksin ülemist küll, aga kas on mõtet. Ma ei tulnud siia võistlema või rekordeid püstitama, vaid kulgema. Enesetõestamist pole enam vaja. Ja jäin K ning M-ga alumisse tiimi. Siis saabki seltskond täpselt pooleks. Kohting Manangis. Pilvedega kohakuti
Hommikul mingi kummaline puder. Minu maitsele veidi läila, aga elas üle.
Humdes istume, närime kõva õuna, joome mahla. Umbes 2 tundi kõnnitud, teine samajagu veel. Humde Rada on lahe, aga päike üsna karm. Ja nii kui tuleb päikesevari, siis lõõtsub külm tuul ka seltsi. Kolmik, milles liigun, on absoluutselt lahe ja rahulik. Tasakaalus kuidagi.
Lennujaam
Seabokhtor, Mahlapütikesed megahea vitamiinipomm, värskeltpressitud mahl. Astelpaju vist. Astelpajumahl Reklaam
Manang. IMG_8245 Lõunane kellaaeg. Kuninglikud kõrgused ümberringi. LooritatuHotellis esimest korda neis päevades nii soe dušš, et pidin külma juurde lisama. Pesin pead ja üldse, mõnuga. Lähme M-ga “linna peale”. Helikopter maandus.
Tegime ühe tiiru. Kultuurimuuseum oli, selline justvärskeltalustatud. IMG_8217 Tegime ühe ringi peale, aga ühtki inimest, kellele see 100 ruupiat, mis sildil kirjas, anda, ei näinud.
Internetipunkt oli üsna ahne. 1 minut 3,5 Eeku ja alla 10 min ei saagi. Kaval!
4 läbi saabusid ka teised. Õhevil ja omadega rahul. Nemad olid 3700 kõrgusele ära kandunud. Kohe alanud väga järsu tõusuga.
Homme puhke- ja kohanemispäev. Sünk Hommikupoolikul plaan teha retk üles, liustiku juurde.
Kolmapäev, 17. sept.
Teisedki räägivad, et unenäod on hullult aktiivsed. Mul oli esimene pool ööst midagi paha-olla-laadset. Just et süda puperdab, õhku ei jätku, und ei ole ja pea kumiseb. Otsekui oleks mingi raske riidehunniku all ja ära ka ei saa. Aga siis mingil hetkel saabus vaikus ja rahu ja paks unenägemine. Mingine kommuuniolu ja lastekari selle keskel, keda me kõik kasvatasime.
Pelgan siin omamisi, et äkki ongi nii, et ainult mina ei talu ja olen kõige atum ja hakkan gruppi pidurdama. Niikaua, kui hakkama saan, ma igastahes pirrama ei hakka. Teised väidavad, et neil on kõik ok. Ega mulgi midagi väga viga pole, aga… sihuke õõnes olemine on küll.
Meie toas on 2 akent, teisest paistab teine mägi-kaunitar. Ärganult
Vahetevahel tekib mul tunne, et kohalikel on raskusi otsustamaks, et olen ma mees v naine. Ma ei kanna erksaid värve, nagu teised meie grupis, muidu olen ka selline suur. On juhtunud, et mõni kena naeratus ja silmategemine on suunatud raudselt mehele.
Dashi delek – tiibeti tervitus.
Nn puhkepäev siis. Praegu pärastlõuna ja tõesti lebo.
Pärast hommikusööki, mis oli puder/omlett ja tee/kohv, läksime aklimatitõusule. Liustikustkantud moreeniserv, kah selline, veidi õõvastav harjapealne alguses. Mordor Liustikudelta ja järv. delta Vaateplatvorm väitis oma kõrguseks 3800. IMG_8262 Mõnna-mõnna! K ja sherpa jäid sinna, “mutid” trügisid kõrgemale. Kõrgem Kogu Et jakikasvatajate vana küla pidi olema ja üldse, ringi vaatama. Küla Sellised räämas lagunenud varemed, kus lähedal sarvilisi karjatati, olid tõesti. Aga need nägid üsna lehmade moodi välja. C kadus muudkui eest ära ja A nõudis, et me ei tohi teda jätta. No vähemalt 4 tuhhi kõrgusele luusisime küll. Ümber laiuv silemaa läks teravaid okkaid täis asjaseks. Kõrgemad killud Ja siis jõudsime jändrike räsitud pöökide keskele. Poleks oodanud sellises kõrguses. Pöögimets
Vaateplatvormil tegime astelpajumahlad ja tükk maad laskumist. 11 paiku Manangis tagasi. Supiring.
Kohalik tänavapealne kaart näitas marsruute. Tripikiri Karkyu gumpa oli väidetavalt üsna lähistel. Tahtsin juba seda otsima minna, kui M arvas, et ta ka käsi. Sherpa ütles, et tuleb meiega kaasa. Hea oli, et tuli, sest üksi oleks küll radaderägastikus halliks läinud. Tee oli kummaline. Minek jõenirede vahelt, kus olid ka veskid. Vesiveski Käisime ja tervitasime naisi, kes seal tatart puhastasid. Nii lahenes ka meie teadmatus bobviti teemadel.
Kloostriuksele Karkyu gumpa tuli kõvasti kolkida, mida me ilmselt poleks ka omapäi tegema taibanud. Mees valges, sutsu üle viiekümne ning väga karismaatiline. Sees pikk ja “sädemega” jutustus budismist, just tiibeti budismist. Mingi aeg saadeti mind mediteerima ja kui ma teiste juurde tagasi jõudsin, siis jutustas munk juba oma elust jms. Kaks noort saksa kutti olid sela ka juba enne meid, tundus, et öömaja ja teadmisi otsimas.
Alla tõi sherpa meid mööda tõelist kitserada. Sihukest, kus väga ringi vaadata ei söandanud. Nõlvad Manangi kohal
Teised olid niisama askeldanud.
Internetis käisin ka. Oli vastamisi.
Homme siis varane start ja suund Tillichole, maailma kõrgeima järve poole.
Jumalale lähemal

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: