Liigu sisu juurde

Rada valus ja valguses

jaanuar 14, 2009

Neljapäev, 18. sept.
Öö oli oluliselt normaalsem. Kõht sutsu lahti, seda ütlevad kah kõrguseasjaks. Vihma sajab juba üsna ja päriselt. Hakkavad kätte jõudma matka katsekivid. Lohehambad Esiteks võhm. Teiseks – sherpa on kadunud, pead parandamas või midagi. Kolmandaks – tee on libe ja savine. C, kes käib plätadega, läheb päris tõsisesse raevuhoogu. K otsustab rahulikult, et on olemas variant, et C läheb tagasi Manangi ja tuleb põhirada pidi Yak Kartasse, kus ootab, kuni meie ringiga jõuame. C karjub, et Tillicho on nõme ja plaaniväline, mitte keegi ei peaks sinna minema. K: sissekantud matkasaapad olid retke eeldustes suurelt ja must-valgelt kirjas.
A topsutab C-i, kuni ta jahtub ja nüüd hakkab jalgu pesema, et ikkagi saapad jalga panna, mida ta pelgab. Eks näis.
Saapad jalas, tunneb ta, et polegi nii hull. Vabandab. Ja me jätkame.
Üsna usin mäkke kribimine. IMG_8303 Praegu lõuna ja mingine pooleldi valmisolev teemaja. Kõrgus kusagil nelja poole kildi kandis. (Andmed, mida keegi ütleb, on pidevalt oluliste erinevustega) Selg väsis esimest korda üsna kapitaalselt ära. Riided läbimärjad, külmalõdin. Ma keepi polnud kohe algul pannud, nüüd ihupesuni märg. Prrr.
Ühest kohast, kuhu me jõudsime, oli sild katki ja terendas turnimine päris olematut rada pidi. M: Mina sealt ei lähe, mul on kodus kaks last! Sherpa longib, näost hall, kusagil tagapool, vaevu ennast liikumises hoides. Mägilane küll, aga liiga palju joogikest koos sellise tõusuga on selle mehikese kah täiesti läbi võtnud. Kui ta lõpuks järele jõudis, siis suunas ta meid nn alumist rada otsima. Kuju ja kultuur Pikk kulg mööda varinguhoiatusega karniisialuseid. IMG_8313 Sürr ja ilus, aga päris ohtlik. Astud nina maas, jalg jala ette, ja vallatu mõte, mis teada tahab, et mis juhtub, kui jalatäie jagu kõrvale astud, tuleb jõuga kukele saata! Pilku tõsta ja rahulikult ringi vaadata julged ainult siis, kui seisad ja soovitatavalt tõusu poole toetud, sest kohe on pearinglus ja õõvastav rusukalle veeremiseks. Nurgakoht
Üleval kepsutasid mägikitsed, kuid tekitasid vaid tillukese varingu, vastu jalga ühe kamakaga sain, kui hetkeks teisi vahtima jäin. Vaade alla Läbi nõelasilma
Päev tuli pikk. Püändiks osutus Tillicho baaslaager raskelt ülerahvastatuks. Sherpa haaras kuskilt teki ja kadus. A ja C said ühtede juuditaride tuppa kaasüüriliseks, mina, K ja M olime mingis laoruumi mugavustega pikas ruumis, mille sisustus koosnes umbes kaheksast laudadest kokkulöödud asemest, millel võidunud haisvad madratsid. Kui me oma kotid voodiotsale toetasime, siis olid enamjagu kohtadest täis, aga hiljem läksid osad ära, kui ma õieti aru sain, siis välja, telkidesse, kus oli mugavam.
Riided on märjad, kõik lõhnab rõskelt ja külm on kontideni. M-l vappekülm, tegime talle endi vahel sooja. K kadus magamiskotti ja ütles, et tema ei taha süüa ega midagi, halb olla. Toppisin omale kõik riided selga, mis mul vähegi olid, kinnaste ja mütsini välja, kössitasin kerra. Et naaberkoikult oli elanik minema kolinud, siis lohistasin sealse madratsi endale peale. Sooja ta suurt juurde ei andnud, sest küljed jäid ju lahti, aga vähemalt raskustunne oli õigem. See oli ainuke kord, kui ma oma magamiskoti järel oluliselt igatsust tundsin. Memoriaal-lestik
Reede, 19.sept.
Eile õhtul K läks koikusse ja sinna jäigi. M üritas, aga süüa ei suutnud. Peavalud neil ka. Minul neid hädasid polnud, aga normaalseks uneks seda asja, mis seal koikus külmakäkerdatult tegin, ka nimetada ei saanud.
Hommikul sadas veel hullemini kui eelmisel päeval. Istusime plaani pidama. Üleval järve ääres, teadsid osad, tuleb lund ja ligipääs raske. Peale selle nähtavust pole ollagi. Järve äärde tõus tähendaks ka seda, et õhtuks jõuame samasse baaslaagrisse tagasi, et siin veel üks öö olla. See ei ahvatlenud eriti. Sherpa teatas, et tema järve äärde kaasa ei tule, põeb kohapeal oma väidetavat nakkushaigust. Otsustasime minna mööda otseteed Yak Kartasse. See pole selline tee, kus pidevalt küladest läbi, aga loodetavasti saame toime.
Algul on rada sama kui tulekul. Üle rusukallaku. ) Võimas, ilus, ohtlik, märg, külm, libe – need on tänased märksõnad. Üldväsimus ja magamatus lisavad vürtsi.
Istume bursuika ümber, mekutame tulikuuma astelpajuteed ja teame sajaprotsendiliselt, mis on elus oluline. Üle liustiku ja viimasesse teadaolevasse teemajja jõudsime kolme tunniga, väsinud, märjad, külmunud ja näljased. Teemaja oli kinni. Manangi oli kohaliku teepikkusmääratluse järgi 3 tundi, Yak Karthasse kuus tundi. (Mägedes ei räägi keegi kilomeetrites, ikka ajas, mis tee läbimiseks umbes kulub. See on kõikides minukäidud mägedes ühine nimetaja olnud) Esimese hoobiga kaldus üldsuse hääl Manangi tagasipöördumise poole. Mina ja C olime pikema tee poolt, teised, k. a sherpa eelistasid tagasipöördumist. Teada oli, et süüa ja puhkust me ei saa, enne kui emmas-kummas kohapeal. M kõhkles, aga mingihetk hakkasid pikema retke argumendid tugevamini kõlama.
Kokku tuligi 3 + 5 tundi teekonda. Ülemuse vaatenurk Kõhus hommikune kesine lobi ja üht-teist šokolaadi- pähklivarudest. Tee ise oli üsna karm. Kui parasjagu mitte ülesmäge, siis põlvipõrutav laskumine jõesängidesse, millele järgnes, teadagi mis – üles tagasi. Viimane jõekaldalaskumine + järgnenud tõus võttis küll virisemise ääre lähistele. C, kelle põhitrump tundub olema iga (22 a), on ainus, kelle keel vesti peal ei rippunud. IMG_8381
Aga nagu ikka – lõpp hea, kõik hea.
Üks California poiss siin, kes tuli hommikul järve äärest ära – oli tahtnud ümber järve tiiru teha, aga öösel tuli lumelobjakas alla ja seal oli üsna võimatuks läinud. Näitas pilte, mis teinud oli.
Palaviku-külmetushaiguse tunne tekkis seal jõetõusul. Enesehaletsuse ja kõrgushaiguse ristsugutisest poeg ilmselt. Tõusud langused 4 tuhhi kõrgusel pole needsamad, mis poole madalamal. Astud mõned sammud, pilk hoidmas maamärki, mille oled sihiks võtnud, rindkere on kui raudrüüs, mis valmistatud numbri jagu väiksemale inimesele; ahmid õhku ja lõõtsutad, aga jõud voolab sust välja nagu lõhkilõigatud kotist. Teed puhkuse, saavutad kiiresti tasakaalu ja siis on mõned meetrid täiesti rõõmsad ja sa ei taipa, milles üldse probleem. Kuni järgmise defitsiidini, mis jõuab su juurde aina sagedamini. Tabav definitsioon tundub olema: kehv füüsiline üldvorm. Vahel me ikka anname endale lubadusi, eks.
Yak Kharka. Yak Kharka
Laupäev, 20. sept.
Sajab, paksult. Lörtsisegust. Öömaja oli täitsa tibens. Ainult vett meie tiivas polnud. Räästa alt
K: Üleval tuleb hoida vähemalt viiemeetrist distantsi, et mitte lumetormis eksi minna.
M: Lumetorm?! Mida? Sellist kohta ma pole su jutustustest küll varem välja lugenud!
A: Suusad kaasa, varustusse.
K: Minisuusad.
M: Sa oleksid nüüd küll võinud selle koha rääkimata jätta. Mul on elav kujutlusvõime.
C: Pepulaud. Sellega on allaminek lausa rosin.
K: Sellega me jõuaksime jah sinna, kus keegi veel käinud ei ole..
Puder, munad. Nõuame kõiki võimalikke ja võimatuid maitseid juurde. Soola, suhkrut, kaneeli, mett, võid, tšillikastet.
K: Toogu parem kohe kõik, mis neil köögis on, ja segagu sisse!
Lund sajab aina usinamini. Hakkab tulema vastu neid, kes tagasi pöörduvad. Momendil olla kurul 1, 5 m lund, läbi ei lähe. Aga kas see on poeetiline liialdus või asjade tegelik seis, on raske arvata. Jõudis järgi
Häälestun. Hingest. Südamest. Ma TAHAN seda kuru! Ma ei taha tagasi minna. See oleks nii hale. Kesiganes, aita!
Aga kõndida on s…ks raske. Jalad kaaluvad kui sangpommid. Nätske püdel ollus kleebib saabaste külge ja iga smm tähendab ka jala sellest väljatirimist, et see siis järgmisse savilumeputru asetada. Libe. Ja jätkuv tõus.
Jäime Ledtarisse. Sherpad-giidid – nii meie kui ka teiste omad, on muutunud väga murelikeks ja soovitavad paigale jääda ja asjade kulg ära oodata. Võtsime toad ja hakkasime kaarte taguma. )
Üsna rusuv olek. Naised pugesid tekkidesse ja letargiline olek. Hiina Mashad Mina läksin mingihetk välja. Keegi hüüdis järele: Ära enne tagasi tule, kui ilm ilus on! Võimalus
Aga väljas nii rõve polnud kui toas kössitades tundus. Aegamisi hakkasid pilved algul üksikuid, siis suuremaid päikselaike läbi lubama. Kella neljaks õhtupoolikul oli päike väljas, veed vulisesid ümberringi ja lootus paisutas purjesid. Tegus seisak
Kõik andsid lubadusi, mida nad ohverdavad, kui peaks õnnestuma kuru ära teha. K lubas kõik oma sokid ära pesta ja õlled välja teha, mina paksud püksid ja fliisi vaestele annetada, M kõigile õunakoogid tellida.. Lootus Naeratus pragunenud huultega Head uudised tulevad ikka taevast!
Sommid, mees ja naine, kes juba kuus päeva siin aplaagris olnud ja oma mäge piiranud, mis neil plaanis vallutada, on samuti elevil. Õhtuhämarusest välja
Pühapäev, 21. sept.
Lumi, kargekülm. Aga tippudes on päike ja me kõik oleme heailmaeufoorias. Loodan, et on ok. Ja miks mitte tiivad laiali lüüa? Pudruring ja minek. Raske, sest läga jalges niiehknii. Rääkimata kõrgusest ja pidevast tõusust. Jätkurada
Sa mait! Thorong Base Camp, 4450. Tee oli libe ja kõrgus ja ülestõus. Iga samm kui elulugu – oma mineviku, oleviku ja tulevikuga. Kivid higistavad jalge all sulavett. Jää sunnib iga toetuspunkti kontrollima. 86-aastane tunne. Kõik pahed ja patud ja lodevad eluviisid kerkivad nahale ja kerivad litaaniat. Verelõhn ninas, sapimaitse suus, kivi kurgus. Thorong Phedi High Camp
Selg on hullult väsinud. Asendist ja kotist eelkõige keskselg. Temperatuur ja lõhn meenutab märtsi ja teedelaguaega. Rääkida ei jõua ega tahagi, sest milleks. Võtad enne pikalt hoogu ja teritad mõtet, enne kui raatsid paari sõna jagu hingeõhku raisata. Seljakott on väga hingamisvaenulik asi, avastad. Litsub õlad kokku ja kui esirihmad on ka kinni, siis pärsib diafragma-hingamise ära.
Viimased ööd on muudkui Repiga koos. Nagu unistus. Ootan ja igatsen. Ja olen õnnelik, sest tean: ka mind oodatakse.
See on siis nüüd seljataga, 450 m puhast tõusu libedal rajal. Kes sellise mõnu on läbinud, selle jaoks enamus maiseid asju “peace of cake”. 4950 m. Eelõhtu
Sutsu mölutamist ja süüa. 7 paiku koikusse. C-l õnnestus lisatekid sebida, see tegi olemise mugavaks. Sokkide ainus võimalik kuivatamismeetod on palja kõhu peale panemine. Esimene hetk on veits vastik, aga paari minuti pärast ei pane enam tähelegi.
Ja hommikuks on sokid ideaalsed, otsekui triigitud pealekauba.
Esmaspäev, 22. sept.
Ehkki K hoiatas juba ammu, et kõrglaagris on magamine vaid haige vintsklemine, siis tegelikkuses magasin nagu kolm karu.
Kell on viis ja sööme hommikuputru. Kari iisraeli noorukeid sebib ringi, ei teagi, kes enne minema saab. K pakkus, et klassiekskursioon. Täna on siis kulminatsioon, vähemalt kõrguse mõttes. Umbes poole kilomeetri jagu tõusu ja 1600 m langust. Aga seda muidugi mitte käimismeetritelt vaid absoluutse kõrguse seisukohalt. Kõrgpäeva hommik
Väljas väga külm ei ole, päris palju lund. Tähed ja jõuluilm.
Aurava südamega
Tõus oli jube. Lumi libe. Ei saa öelda, et tõus oleks väga järsk olnud, aga tundus lõpmatu. Samm on tönts, vahepeal loen neid. 24 sammu jutti on juba kõva üritus! Langen kord ühele, kord teisele põlvele lõõtsutama. Noored juudid on s…ks tüütud, rabelevad. Lähevad mööda – sellel kitsal ja libedal rajal on see toiming, mis sunnib möödutava rajaserval tasakaalu hoidma! – siis jälle peatuvad kohe, nii et sama protsess käivitub teisipidi. Lumi ja päike 2 Kassidel oleks siin funktsiooni. Aga üks kandja liikus näiteks kummiplätades, mis olid küll sokkides ja sinisesse teipi mähitud. Lumekõrb 6 Pildistan, aga teen seda vaid fotoka tarkuse baasil, sest ere kõrglumekiirgus ei lase isegi vaadata, et mis just kaadrisse on jäänud. Usaldan automaatikat, sest enamaks jõudu ei jätku. Võtlik
Meie sherpa ütles, et jõuame kurule nelja tunniga, teiste oma, et viie tunniga. Ometi paistab 3 tunni pärast lipustik, mis ärgitab lootust. Uskumatu, aga seal ta on! Ei või olla, et ongi kõik!? Ja on! Ja on! Uskumatu! Tehtud! Jebedijeeee!
Thorong La Passe – 5416 m. Ära tegin!
Teemajake. Urka teeb rõõmsaks elevus inimeste nägudes, žestikulatsioonis, häälekõlas. Juudamaalapsi täis. Joome kuuma joogi ja ootame K järele. C on juba ees ja konkureerib rajaseltskonna esinumbrile. Tuul ja külm ja õnnetunne ja.. kõik läheb segamini. Higi, veri ja muud ihuvedelikud.
Läheb laskumiseks. Läbilõikav tuul, aga meile õnneks selja tagant. Teisipidi kuru ületada tundub oluliselt karmim, ehkki on ka üksikuid vastutulijaid. Pilvepööris Pea lõhub valutada. Söömata, tuul, kõrgus, ülepingutus. Tõelist tiputunnet segab see, et kahel pool ümberringi on lumised nukid õieli. Äkitsi jõuame tuulevarjulisse tsooni, päike, hajune ja pilvede vahelt, tekitab aurupilved ja palavuse. Hakkame riburada pidi pealisriideid maha kakkuma. IMG_8514 Siis jõuame uttu. See on tihke ja kombatav, pilve pärisolemus. Kohe on rõske ja külm ning riietusvoor jätkub vastupidises suunas. Udu
4200 ja vaade Muktinathi orule: Nagu Moosese tõotatud maa! Lükkaks veidike Iga samm viib rohkemasse ja küllasemasse maastikupilti, mäekülgedel karjatatakse loomi. IMG_8553
Kohale jõuame kolme paiku, ehkki lõpuosas lausa looderdame. C on kusagil eespool, K ja sherpa jällegi tagapool, põhimiku moodustavad kolm keskmist.
Muktinath on kohalik suurlinn. Paremalt keskele Usukeskus. Buda munk motika seljas. Hotell Bob Marley. Kuum dušš! Eufooria hakkab naha vahele pugema – ära tegime! Vatsakas munk
Rummiring ja lõunasöök. Kuru sai tehtud! Jippijee!
Käime naistega templistikus. Usk on ketiga kinni, aga heli ei ahelda! Ühele teenistusele imbusin natukeseks sisse ka, tundus mingi riitus olema, aga ega ma toimuvast suurt ei taibanud. Rituaal 1
See on siis Mustangi piirkond, kah ajalooliselt Tiibet. Piirkonnakeskusesse on aga juurdepääs takistatud, sellest oli ka kusagil varem juttu. Vabaduse valu
Õhtul käisin internetis ja jäin teistest pool tundi maha. Kell polnud veel pool kaheksagi, kui hotelli ukse taha jõudsin, mis oli aga juba lukus. Tükk aega koputanud, reageeris naine-mees, keda ennist olime baaris näinud. M juba peaaegu magas.

3 kommentaari leave one →
  1. udupea permalink
    jaanuar 14, 2009 5:54 p.l.

    väga väga vinge!

    kas fliis ja püksid läksid vaestele?

  2. jaanuar 15, 2009 9:33 e.l.

    Uhh… avastasin praegu, et lugesin seda nii süvenenult, et “kontori-maailma” naasesin alles siis kui jutt läbi sai.
    Ausõna nagu oleks ise kohapeal olnud… hea, et siin töölauataga seda kõrguseasja sündroomi ei tekkinud:)))

    Aitähh, et jagad!

  3. KamskiV permalink*
    jaanuar 15, 2009 7:06 p.l.

    Aga loomulikult. Järgmisel hommikul, Mukhtinathis tegin inventuuri ja pükstele, fliisile lisandus veel sukkmüts. Vahtisin ringi ja kellelegi pihku torgata ei osanud, Panin teid ääristava kivimüüri peale. Et leidjale. K sokipesu kohta andmed puuduvad, minul. Aga õlle ja õunakoogi pistsime ausalt pintslisse!

    See kõrgusehaigus on naljakas asi tõesti. Ma ei tea, kui palju mängis selles (vähemalt minu osas) kaasa teadmine, et see niikuinii saab olema. Mul vend tuli kõrgmägedest tagasi, kõrvad hakkasid verd jooksma, muidugi ma olin mures. Loomulikult kõik väitsid, et sellega arvestatakse ja puha, aga ei ole minu loomuses alla anda ja nõrguke olla. See tähendab, et ma ei tea, kas mure raskuste ees võimendas neid või mitte.

    Hiljem, kui kuru juba tehtud oli, rääkis K, et nad olid sherpaga päris tõsiselt arutanud, et kui C oma jalavärgiga hakkama ei saa, siis nad organiseerivad talle kandja. Päris naljaks oli ette kujutada eesti piigat kuli kotis, pea väljas, käed vehklemas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: