Rada valus ja valguses

Neljapäev, 18. sept.
Öö oli oluliselt normaalsem. Kõht sutsu lahti, seda ütlevad kah kõrguseasjaks. Vihma sajab juba üsna ja päriselt. Hakkavad kätte jõudma matka katsekivid. Esiteks võhm. Teiseks – sherpa on kadunud, pead parandamas või midagi. Kolmandaks – tee on libe ja savine. C, kes käib plätadega, läheb päris tõsisesse raevuhoogu. K otsustab rahulikult, et on olemas variant, et C läheb tagasi Manangi ja tuleb põhirada pidi Yak Kartasse, kus ootab, kuni meie ringiga jõuame. C karjub, et Tillicho on nõme ja plaaniväline, mitte keegi ei peaks sinna minema. K: sissekantud matkasaapad olid retke eeldustes suurelt ja must-valgelt kirjas.
A topsutab C-i, kuni ta jahtub ja nüüd hakkab jalgu pesema, et ikkagi saapad jalga panna, mida ta pelgab. Eks näis.
Saapad jalas, tunneb ta, et polegi nii hull. Vabandab. Ja me jätkame.
Üsna usin mäkke kribimine. Praegu lõuna ja mingine pooleldi valmisolev teemaja. Kõrgus kusagil nelja poole kildi kandis. (Andmed, mida keegi ütleb, on pidevalt oluliste erinevustega) Selg väsis esimest korda üsna kapitaalselt ära. Riided läbimärjad, külmalõdin. Ma keepi polnud kohe algul pannud, nüüd ihupesuni märg. Prrr.
Ühest kohast, kuhu me jõudsime, oli sild katki ja terendas turnimine päris olematut rada pidi. M: Mina sealt ei lähe, mul on kodus kaks last! Sherpa longib, näost hall, kusagil tagapool, vaevu ennast liikumises hoides. Mägilane küll, aga liiga palju joogikest koos sellise tõusuga on selle mehikese kah täiesti läbi võtnud. Kui ta lõpuks järele jõudis, siis suunas ta meid nn alumist rada otsima. Pikk kulg mööda varinguhoiatusega karniisialuseid. Sürr ja ilus, aga päris ohtlik. Astud nina maas, jalg jala ette, ja vallatu mõte, mis teada tahab, et mis juhtub, kui jalatäie jagu kõrvale astud, tuleb jõuga kukele saata! Pilku tõsta ja rahulikult ringi vaadata julged ainult siis, kui seisad ja soovitatavalt tõusu poole toetud, sest kohe on pearinglus ja õõvastav rusukalle veeremiseks.
Üleval kepsutasid mägikitsed, kuid tekitasid vaid tillukese varingu, vastu jalga ühe kamakaga sain, kui hetkeks teisi vahtima jäin.
Päev tuli pikk. Püändiks osutus Tillicho baaslaager raskelt ülerahvastatuks. Sherpa haaras kuskilt teki ja kadus. A ja C said ühtede juuditaride tuppa kaasüüriliseks, mina, K ja M olime mingis laoruumi mugavustega pikas ruumis, mille sisustus koosnes umbes kaheksast laudadest kokkulöödud asemest, millel võidunud haisvad madratsid. Kui me oma kotid voodiotsale toetasime, siis olid enamjagu kohtadest täis, aga hiljem läksid osad ära, kui ma õieti aru sain, siis välja, telkidesse, kus oli mugavam.
Riided on märjad, kõik lõhnab rõskelt ja külm on kontideni. M-l vappekülm, tegime talle endi vahel sooja. K kadus magamiskotti ja ütles, et tema ei taha süüa ega midagi, halb olla. Toppisin omale kõik riided selga, mis mul vähegi olid, kinnaste ja mütsini välja, kössitasin kerra. Et naaberkoikult oli elanik minema kolinud, siis lohistasin sealse madratsi endale peale. Sooja ta suurt juurde ei andnud, sest küljed jäid ju lahti, aga vähemalt raskustunne oli õigem. See oli ainuke kord, kui ma oma magamiskoti järel oluliselt igatsust tundsin.
Reede, 19.sept.
Eile õhtul K läks koikusse ja sinna jäigi. M üritas, aga süüa ei suutnud. Peavalud neil ka. Minul neid hädasid polnud, aga normaalseks uneks seda asja, mis seal koikus külmakäkerdatult tegin, ka nimetada ei saanud.
Hommikul sadas veel hullemini kui eelmisel päeval. Istusime plaani pidama. Üleval järve ääres, teadsid osad, tuleb lund ja ligipääs raske. Peale selle nähtavust pole ollagi. Järve äärde tõus tähendaks ka seda, et õhtuks jõuame samasse baaslaagrisse tagasi, et siin veel üks öö olla. See ei ahvatlenud eriti. Sherpa teatas, et tema järve äärde kaasa ei tule, põeb kohapeal oma väidetavat nakkushaigust. Otsustasime minna mööda otseteed Yak Kartasse. See pole selline tee, kus pidevalt küladest läbi, aga loodetavasti saame toime.
Algul on rada sama kui tulekul. Üle rusukallaku. Võimas, ilus, ohtlik, märg, külm, libe – need on tänased märksõnad. Üldväsimus ja magamatus lisavad vürtsi.
Istume bursuika ümber, mekutame tulikuuma astelpajuteed ja teame sajaprotsendiliselt, mis on elus oluline. Üle liustiku ja viimasesse teadaolevasse teemajja jõudsime kolme tunniga, väsinud, märjad, külmunud ja näljased. Teemaja oli kinni. Manangi oli kohaliku teepikkusmääratluse järgi 3 tundi, Yak Karthasse kuus tundi. (Mägedes ei räägi keegi kilomeetrites, ikka ajas, mis tee läbimiseks umbes kulub. See on kõikides minukäidud mägedes ühine nimetaja olnud) Esimese hoobiga kaldus üldsuse hääl Manangi tagasipöördumise poole. Mina ja C olime pikema tee poolt, teised, k. a sherpa eelistasid tagasipöördumist. Teada oli, et süüa ja puhkust me ei saa, enne kui emmas-kummas kohapeal. M kõhkles, aga mingihetk hakkasid pikema retke argumendid tugevamini kõlama.
Kokku tuligi 3 + 5 tundi teekonda. Kõhus hommikune kesine lobi ja üht-teist šokolaadi- pähklivarudest. Tee ise oli üsna karm. Kui parasjagu mitte ülesmäge, siis põlvipõrutav laskumine jõesängidesse, millele järgnes, teadagi mis – üles tagasi. Viimane jõekaldalaskumine + järgnenud tõus võttis küll virisemise ääre lähistele. C, kelle põhitrump tundub olema iga (22 a), on ainus, kelle keel vesti peal ei rippunud.
Aga nagu ikka – lõpp hea, kõik hea.
Üks California poiss siin, kes tuli hommikul järve äärest ära – oli tahtnud ümber järve tiiru teha, aga öösel tuli lumelobjakas alla ja seal oli üsna võimatuks läinud. Näitas pilte, mis teinud oli.
Palaviku-külmetushaiguse tunne tekkis seal jõetõusul. Enesehaletsuse ja kõrgushaiguse ristsugutisest poeg ilmselt. Tõusud langused 4 tuhhi kõrgusel pole needsamad, mis poole madalamal. Astud mõned sammud, pilk hoidmas maamärki, mille oled sihiks võtnud, rindkere on kui raudrüüs, mis valmistatud numbri jagu väiksemale inimesele; ahmid õhku ja lõõtsutad, aga jõud voolab sust välja nagu lõhkilõigatud kotist. Teed puhkuse, saavutad kiiresti tasakaalu ja siis on mõned meetrid täiesti rõõmsad ja sa ei taipa, milles üldse probleem. Kuni järgmise defitsiidini, mis jõuab su juurde aina sagedamini. Tabav definitsioon tundub olema: kehv füüsiline üldvorm. Vahel me ikka anname endale lubadusi, eks.
Yak Kharka.
Laupäev, 20. sept.
Sajab, paksult. Lörtsisegust. Öömaja oli täitsa tibens. Ainult vett meie tiivas polnud.
K: Üleval tuleb hoida vähemalt viiemeetrist distantsi, et mitte lumetormis eksi minna.
M: Lumetorm?! Mida? Sellist kohta ma pole su jutustustest küll varem välja lugenud!
A: Suusad kaasa, varustusse.
K: Minisuusad.
M: Sa oleksid nüüd küll võinud selle koha rääkimata jätta. Mul on elav kujutlusvõime.
C: Pepulaud. Sellega on allaminek lausa rosin.
K: Sellega me jõuaksime jah sinna, kus keegi veel käinud ei ole..
Puder, munad. Nõuame kõiki võimalikke ja võimatuid maitseid juurde. Soola, suhkrut, kaneeli, mett, võid, tšillikastet.
K: Toogu parem kohe kõik, mis neil köögis on, ja segagu sisse!
Lund sajab aina usinamini. Hakkab tulema vastu neid, kes tagasi pöörduvad. Momendil olla kurul 1, 5 m lund, läbi ei lähe. Aga kas see on poeetiline liialdus või asjade tegelik seis, on raske arvata.
Häälestun. Hingest. Südamest. Ma TAHAN seda kuru! Ma ei taha tagasi minna. See oleks nii hale. Kesiganes, aita!
Aga kõndida on s…ks raske. Jalad kaaluvad kui sangpommid. Nätske püdel ollus kleebib saabaste külge ja iga smm tähendab ka jala sellest väljatirimist, et see siis järgmisse savilumeputru asetada. Libe. Ja jätkuv tõus.
Jäime Ledtarisse. Sherpad-giidid – nii meie kui ka teiste omad, on muutunud väga murelikeks ja soovitavad paigale jääda ja asjade kulg ära oodata. Võtsime toad ja hakkasime kaarte taguma.
Üsna rusuv olek. Naised pugesid tekkidesse ja letargiline olek. Mina läksin mingihetk välja. Keegi hüüdis järele: Ära enne tagasi tule, kui ilm ilus on!
Aga väljas nii rõve polnud kui toas kössitades tundus. Aegamisi hakkasid pilved algul üksikuid, siis suuremaid päikselaike läbi lubama. Kella neljaks õhtupoolikul oli päike väljas, veed vulisesid ümberringi ja lootus paisutas purjesid.
Kõik andsid lubadusi, mida nad ohverdavad, kui peaks õnnestuma kuru ära teha. K lubas kõik oma sokid ära pesta ja õlled välja teha, mina paksud püksid ja fliisi vaestele annetada, M kõigile õunakoogid tellida..
Sommid, mees ja naine, kes juba kuus päeva siin aplaagris olnud ja oma mäge piiranud, mis neil plaanis vallutada, on samuti elevil.
Pühapäev, 21. sept.
Lumi, kargekülm. Aga tippudes on päike ja me kõik oleme heailmaeufoorias. Loodan, et on ok. Pudruring ja minek. Raske, sest läga jalges niiehknii. Rääkimata kõrgusest ja pidevast tõusust.
Sa mait! Thorong Base Camp, 4450. Tee oli libe ja kõrgus ja ülestõus. Iga samm kui elulugu – oma mineviku, oleviku ja tulevikuga. Kivid higistavad jalge all sulavett. Jää sunnib iga toetuspunkti kontrollima. 86-aastane tunne. Kõik pahed ja patud ja lodevad eluviisid kerkivad nahale ja kerivad litaaniat. Verelõhn ninas, sapimaitse suus, kivi kurgus.
Selg on hullult väsinud. Asendist ja kotist eelkõige keskselg. Temperatuur ja lõhn meenutab märtsi ja teedelaguaega. Rääkida ei jõua ega tahagi, sest milleks. Võtad enne pikalt hoogu ja teritad mõtet, enne kui raatsid paari sõna jagu hingeõhku raisata. Seljakott on väga hingamisvaenulik asi, avastad. Litsub õlad kokku ja kui esirihmad on ka kinni, siis pärsib diafragma-hingamise ära.
Viimased ööd on muudkui Repiga koos. Nagu unistus. Ootan ja igatsen. Ja olen õnnelik, sest tean: ka mind oodatakse.
See on siis nüüd seljataga, 450 m puhast tõusu libedal rajal. Kes sellise mõnu on läbinud, selle jaoks enamus maiseid asju “peace of cake”. 4950 m.
Sutsu mölutamist ja süüa. 7 paiku koikusse. C-l õnnestus lisatekid sebida, see tegi olemise mugavaks. Sokkide ainus võimalik kuivatamismeetod on palja kõhu peale panemine. Esimene hetk on veits vastik, aga paari minuti pärast ei pane enam tähelegi.
Ja hommikuks on sokid ideaalsed, otsekui triigitud pealekauba.
Esmaspäev, 22. sept.
Ehkki K hoiatas juba ammu, et kõrglaagris on magamine vaid haige vintsklemine, siis tegelikkuses magasin nagu kolm karu.
Kell on viis ja sööme hommikuputru. Kari iisraeli noorukeid sebib ringi, ei teagi, kes enne minema saab. K pakkus, et klassiekskursioon. Täna on siis kulminatsioon, vähemalt kõrguse mõttes. Umbes poole kilomeetri jagu tõusu ja 1600 m langust. Aga seda muidugi mitte käimismeetritelt vaid absoluutse kõrguse seisukohalt.
Väljas väga külm ei ole, päris palju lund. Tähed ja jõuluilm.

Tõus oli jube. Lumi libe. Ei saa öelda, et tõus oleks väga järsk olnud, aga tundus lõpmatu. Samm on tönts, vahepeal loen neid. 24 sammu jutti on juba kõva üritus! Langen kord ühele, kord teisele põlvele lõõtsutama. Noored juudid on s…ks tüütud, rabelevad. Lähevad mööda – sellel kitsal ja libedal rajal on see toiming, mis sunnib möödutava rajaserval tasakaalu hoidma! – siis jälle peatuvad kohe, nii et sama protsess käivitub teisipidi. Kassidel oleks siin funktsiooni. Aga üks kandja liikus näiteks kummiplätades, mis olid küll sokkides ja sinisesse teipi mähitud. Pildistan, aga teen seda vaid fotoka tarkuse baasil, sest ere kõrglumekiirgus ei lase isegi vaadata, et mis just kaadrisse on jäänud. Usaldan automaatikat, sest enamaks jõudu ei jätku.
Meie sherpa ütles, et jõuame kurule nelja tunniga, teiste oma, et viie tunniga. Ometi paistab 3 tunni pärast lipustik, mis ärgitab lootust. Ei või olla, et ongi kõik!? Ja on! Ja on! Uskumatu! Tehtud! Jebedijeeee!
Thorong La Passe – 5416 m.
Teemajake. Urka teeb rõõmsaks elevus inimeste nägudes, žestikulatsioonis, häälekõlas. Juudamaalapsi täis. Joome kuuma joogi ja ootame K järele. C on juba ees ja konkureerib rajaseltskonna esinumbrile. Tuul ja külm ja õnnetunne ja.. kõik läheb segamini. Higi, veri ja muud ihuvedelikud.
Läheb laskumiseks. Läbilõikav tuul, aga meile õnneks selja tagant. Teisipidi kuru ületada tundub oluliselt karmim, ehkki on ka üksikuid vastutulijaid. Pea lõhub valutada. Söömata, tuul, kõrgus, ülepingutus. Tõelist tiputunnet segab see, et kahel pool ümberringi on lumised nukid õieli. Äkitsi jõuame tuulevarjulisse tsooni, päike, hajune ja pilvede vahelt, tekitab aurupilved ja palavuse. Hakkame riburada pidi pealisriideid maha kakkuma. Siis jõuame uttu. See on tihke ja kombatav, pilve pärisolemus. Kohe on rõske ja külm ning riietusvoor jätkub vastupidises suunas.
4200 ja vaade Muktinathi orule: Nagu Moosese tõotatud maa! Iga samm viib rohkemasse ja küllasemasse maastikupilti, mäekülgedel karjatatakse loomi.
Kohale jõuame kolme paiku, ehkki lõpuosas lausa looderdame. C on kusagil eespool, K ja sherpa jällegi tagapool, põhimiku moodustavad kolm keskmist.
Muktinath on kohalik suurlinn. Usukeskus. Buda munk motika seljas. Hotell Bob Marley. Kuum dušš! Eufooria hakkab naha vahele pugema – ära tegime!
Rummiring ja lõunasöök.
Käime naistega templistikus. Ühele teenistusele imbusin natukeseks sisse ka, tundus mingi riitus olema, aga ega ma toimuvast suurt ei taibanud.
See on siis Mustangi piirkond, kah ajalooliselt Tiibet. Piirkonnakeskusesse on aga juurdepääs takistatud, sellest oli ka kusagil varem juttu.
Õhtul käisin internetis ja jäin teistest pool tundi maha. Kell polnud veel pool kaheksagi, kui hotelli ukse taha jõudsin, mis oli aga juba lukus. Tükk aega koputanud, reageeris naine-mees, keda ennist olime baaris näinud. M juba peaaegu magas.