Liigu sisu juurde

Allamäge

jaanuar 15, 2009

Teisipäev, 23. sept.
Mukhtinathist Kagbeni 3 tunniga. ÜhendusVÕRK ilmaga Müüritagune Poole tee peal K loobus ja kolis džiibi peale, Kotid teele! võttis meie kotid ka kaasa, nüüd mõnuleme kui suvitajad metsateel. Nööri mööda, siis redeliga taeva Sherpatöö Ja kui eile oli talv, siis tänapäev on suvelõpuaeg, õunte valmimise aeg. Megavaated. Laskumine Mäekurdude sees augud – muistne inimasustus. Koopakalju Koopad Soe ja allamäge. Päeva peale peaks 1200 m jagu laskumist tulema. Jomsomisse, kus K ilmselt praegu juba pikutab. Mees pingutas eile ilmselt üle + pingelangus. Ega ta jäi vist õhtul pikemalt sherpaga tähistama ja maailma asju arutama ka. Ütles, et süda paha ja rinnus puperdab jms üldsümptomid. Ideaalmaastik
Mega mõnus kerge ja hea, siinpool. Kuningate kants
Kagben. Püha vesi
Sherpa tahtis meid viia parimatele fossiilileiukohtadele jõepõhjas, aga oh seda ebaõnne! jõgi, mille säng oli viis korda laiem kui vool ise, oli otsustanud just sellesse serva voolama kolida. Jõgi otsustab Tegime niisama Kagbeni vahel jalutuskäigu. Sihiteadlik Jõe ääres otsisid meilt ilmselt heakskiitu rottirappivad poisikesed, mida meil pakkuda polnud, räpased käed ja lõhkilõigatud rott. Noored kütid Rotivise
Kuru siinpoolne külg on oluliselt kultuuristatum, kui tulekutee. Väljavaade Teed ja transport on vist kurja(?) juur. Teedel on tavaline tandem traktor, millel peal koormatäis kohalikke, – need siis loobivad teeauke täis ja võitlevad varingute vastu. Tööriistadeks põhiliselt kaks kätt ja muskliramm. Mäeküljed on ohtlikud, kinnitamist ja täisistutamist, mida Euroopas praktiseeritakse, pole eriti näha. Mäed on oluliselt karmimad, võtted aga sama oluliselt algelisemad.
Siit linnakesest läheb ka rada sinna eelpoolräägitud suletud Manangi piirkonda. Mustang, - keelatud maa Meie sherpa oli meid valmis nn salakaubana sisse viima ja esiosa ringi tegema, aga see vältaks kolm päeva ja nii palju meil varuaega pole. Lipp kui loosung värviilule Eks ollakse ka Tillicho järve tee ebaõnnestumise pärast ettevaatlikud, mulle tundub. Sarviline
Edasi, Jomsomi poole siis jõepõhja mööda. Hullumeelne tuulekoridor. Peale algab pärastlõunal, just sel ajal, kui meiegi teel. Pidevalt liivapilv näkku, pöörangukohtadel väikeste kivikesteni välja. Keerised Sherpa jutustas, kuidas hollandlased olevat üritanud orgu tuulegeneraatoreid paigaldada. Aga see on ikkagi Himaalaja! Kõvad ja muutlikud tuuled lõhkusid kõik. 16. katse järel nad andsid alla. Elu on sitasitik!
Jõepõhjas oli ka siin fossiiliotsimist, mina leidsin ühe pooliku, M leidis ka midagi. Kivi tuli otsida selle järgi, et ta on eriliselt sügavalt must ja tal on külje sees mingi vagu. Eks siis muudkui lippasime oma leidusid demonstreerima. Põhiliselt edutult. Need, mida kohalikud demonstreerisid, olid küll päris uhked. Fossiilid Õiget kivi tuli siis kuumutada lõkkes ja seejärel torgata külma vette, et nad õigesti lõhki läheksid. Siis said sellise põneva teokarbikujudega lahtikäiva muna. Pilvejagaja
Poole neljaks Jomsomis. Siin piirkonna lennuväli, taaskohtumine tsivilisatsiooni selliste külgedega meenutas, kuidas lennuki peale hõiskama ja lehvitama hakata. Suur, väike, Päike
Vahtisime-tüütasime veidi suveniiripoekesi pidi, siis internetis. Õhtusöögiks võtsin prae. Võimas, jakilihast. (Jäigi üheks väheseks võimaluseks jakki näha) Rahva ühisel häälel toimus ka rummiring. Kandke ikka kiivrit!
Jututeemad küünekasvust kodussünnituseni. Pläkutamist siia ja sinna ning pool 8 kenasti tudimas. 2 päeva oleme veel kepp-kotlased.
Kolmapäev, 24. sept.
Suunurga herpes lõi välja, ikka selle unustamatu Tillicho järve mälestus. Täna hommikuks oli terve alahuul valus. M-l on ülahuul veel hullem. Tuul pani ilmselt viimase põntsu.
M: Mul on täna täielik ajulahtisus.
Peaaegu kolm tundi kiirmarssi. Tee suht tasane, et tähelepanu ei kaoks, siis kivine. Ikka piki jõesängi. Tuul tuleb.. Hakkab juba vaikselt ka tuul tõusma. Startisime enne 7, et võimalikult rohkem ilma tuuleta teed nautida. Loosime pooled ja läheb lahti!
Marpha, mis kinnitab end Mustangi piirkonna vanim asula olema. Tukces teeb M oma tõotatud koogi-tee ringi välja. Kohtume ka kahe kena juudipiigaga, kellega koos Tillicho järve ääres käisime. Marpha, - õunapealinn
Minu mõtetes vermub lugu Sinule, mu armas, see ringutab hommikus, kasvab sammudes ja uneleb öös!
Eesmärk – täna Kalopani, homme Tatopani. Soojaveeallikad pidid ka kusagil siinkandis olema.
Tõmbasime Kalopanist juba läbi. Jalad on põrutuseväsinud. Huuled lõhki ja paistes. Sääremarjad, tuharalihased ja jalavõlvid on üsna põrutatud ja valusad. See pidev allamägeminek! See väsitab hingamist ja südant vähem, aga lihaseid rohkem. Idee on, et jätkata 2 tundi Ghasasse.
Lete on koha nimi. Valmistatakse meie lasanjesid, ikka taignast alates. Natuke veel istumist, siis minek. Siseõu
Õhtuks arvestasime, et pikim matkapäev. Midagi 24 km kandis. (Kui täpne on sammumõõtja mägedes?) Lihased hullemini haiged, huvitav, miks?
Õhtul mingine koogike ja päris usin äike algas.
Neljapäev, 25. sept.
Suu on haige, alahuulel otsekui mädakollete rivi.
Seitsme paiku söödud, pläkutatud, teele! Et mingine poolteist tundi kuskile džiibipunkti, et siis edasi juba nendega.
Naljakas fenomen. Ühtpidi oleksin nagu parema meelega jätkanud jalgsi, aga kui on juba sellised teed, kus alatasa sust mööda sõidetakse.. pori ja rattarööpmed, siis enam pole see. Teisalt kadus ka koos kuru ületamisega siht ja eesmärk. Segatu Ma ei tea kuidas teistel, aga mina jäin natuke seda potentsiaalset Mustangi-ringi leinama. Puud jooksevad kõrvust mööda
Kauplesime C-ga ennast džiibikatusele. Ma vaatan taevast-ülevalt... Vau! Parem kui ameerika mägedes! Algul tulid kaks kutti ka üles, aga viie minuti pärast küsisid ennast alla, – ei kannatanud välja. Fotoaparaat oli kasutamiskõlbmatu, õigemini, – kõik su käed olid tegevad kinnihoidmisega. Igas pikkuses teelisi Põrked, hüpped, augud, väänlemine kivide vahel. Kui eestlaste rahulikus spordimaastikus millegagi võrrelda oskaks! Kõrvaltvaadatuna meenutas veidi seda harjutust, kus kauboi üritab ennast härja turjal paigal hoida. Välja arvatud see, et auto ei ürita spetsiaalselt sind maha kukutada, aga välja kukub asi ometi umbes sama moodi. IMG_9067 Joogid
Aga infovahetus juhiga oli väga otsene, sest trepi peal seisis juhi vasak käsi (juht on paremas kabiinipooles, eks), kes siis olukorral silma peal hoidis. Suhtles katuseelanikega, ajas teel koperdavat muulakarja laiali, voolukohas läks auto ees, et juht sügavust näeks, teevaringukohal aitas kive lõhkuda. Olukorrad teel
Mingise vahekõndimise järel jõudsime Tatopanisse. Seal üks hiina-nägu-kutt lubas meid oma autoga veidi edasi viia, tee peal otsustas, et “viskab” meid Benisse ära.. Siis arutles veel omaette ja et kui Benis peaks õnnestuma kütust saada, siis viib Pokharasse, kuhu me jõuda soovisimegi. Juhtfiguur Loksumine muutus uueks elustiiliks. Niikaua, kui sain akent lahti hoida, meeldis mulle. Aga siis hakkas C taga külmetama ja see lõbu sai ka otsa. 6 tundi tuli kokkuvõtteks ära. Need teed! Müstika, kuidas nad üldse sellistel teedel sõita oskavad ja suudavad! Diisel ja neljarattavedu, seda muidugi iseenesestmõistetavalt. Asjatundja
Vastu 7 siis Pokharas. Hotell Fairmounth ja 10 USD ööpäev, kahe peale.
Everst Steak House. Laristasime vinged jakilihakäntsakad. Aklimaktsiooni teine vaatus K tegi esimese õlle välja, aga pärast läks juba omast nõust ja jõust. Busy Bee – tekiilad. Ja üks jobu läks letti ja tellis sigareti ka! Jummel, see kammis täiega sassi. Istusin tükk aega baaripingil ja hoidsin teisi meie omasid sihikul, et kunas ma söandan püsti tõusta ja nende juurde marssida. Busy Bee
C leidis mingi noorteseltskonna, tema jäigi kaotsi. Mina 11 voodisse, üsna ummik-sass.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: