Liigu sisu juurde

Sünd on surm on usk

jaanuar 16, 2009

Hoolaud

Kui ütlesid, et mul on tarvis minna,
et allutada kaotsiläinud tuult,
ma nutsin hetke lühidust ja hinda
ja mälestust, kus näksisid mu huult.

Sa ütlesid, et tee on keerdund sõlme
ja sinu jumalale olen sohk,
aus eraklus toob valgusele õnne –
siis ühes ilmas jäätus kirgas koht.

Ja härmatise valus valgus sulges
mu tsitadellis piilarid ja praod.
Seesama rõõm, mis kannustas kord tulles,
läks lihtsalt eksi teineteise jaoks.

Sind tõlkima ei küüni minu teadus:
ehk tõesti tühjus õilistab. Või äng.
Ma võtsin oma lahjaks loetud hea, kus
kaob igatsus. Ja ahelais käib mäng.

Kui ütlesid, et mul on tarvis minna, –
su tuppa virmalised laulma jäid.
Teed tõusid laiali. Lõpp tingis hinda…
Ja jumal magas, ingel kerjal käis.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: