Liigu sisu juurde

Kathmandu ja kodusaaga

jaanuar 17, 2009

Teisipäev, 30.sept.
K tuli teatega, et meie Kathmandu-Delhi lend on tühistatud, kihutas koha peale, et mis? kus? mida? Päev algab tantsuga
Koguneme siis. C-l on erihuvid, aga meie A ja M-ga lähme ringkäiku templitesse. Pasupathinathi ja Boodha. Pashupatinathi
Pasupathinathis need surnupõletamiskohad. Surnusuitsus Surnusuits mattis karniisi pealt vaadates ja pildistates hinge kinni. Kasti-staatust järgiv hierarhia: kuninglik perekond, braahmanid, käsitöölised… 3 viimsemat kohta on ateistidele. Viimne riitus Aga vastasservas, sellel austatud poolel, on tasuline, siinsetes mõistetes väga kallis koht. Sinna võid koha saada, kui maksad 10 000 ruupiat. Püha hospidal, kuhu võivad koguneda vanad usklikud surma ootama, on kohe jõe kaldal. Kõlab ratsionaalselt. Matused
Perekonnad toimetavad kaldapealsetel mälestusriitusi, milles on mängus lilled, erksad värvipulbrid, viirukid, tainapätsikesed, millesse sõtkutakse head soovid ja mis kõik veel, jms. Lõpuks läheb kõik jõkke, ohverdusena. Samuti surnupõletustuhk. Pärdikud tikkusid seltskondi ründama, oli, mida põske pista ilmselt. Taevas dekoratsiooniga
Üks nn giid haakis end meile külge, M kauples ta 200 ruupia peale ja siis ta ikka üht-teist seletas. Osutaja Teised naised on meil visad kauplejad, minul hakkab hale muudkui.
Olid veel joonide-obeliskid Viljakussümboolika 2 ja demonstartiiv-joogid, keda giid kergelt põlastusväärseteks ütles. Poose 4 Päris-joogide koopaavasid nägime vaid kaugelt, nemad ei pakkunud end poseerima.
Teel Boodhasse jalutasime läbi väga kohalike agulite. Tänavamüük Kaunitarid Kiiremini! Kõrgemale! A initsiatiivil katsetasime mõningaid kohalikke tänavamaiustusi. Üks oli selline täispuhutud muna sarnane tainakest, mille sees oli hapukurgivedeliku sarnane ollus. Mulle maitses suht vastik. Soe selline. Teine oli riis tuutus, papitükikestega suhukühveldamiseks, mingite vürtside ja värkidega. Terav, aga ka see polnud minu jaoks. A ise kiitis. Välisööma rõõmud
Neis linnaosades oli valge inimene haruldus, mitte nagu Thamelis, kesklinnas. Kusjuures kui me sept algul tulime, oli ka hooaeg algamata. Nüüd on aga kesklinn valgeid täis, eks hinnad jms ka aktiveerunud.
Boodha oli vahva ja võimas. Maailma suurim stuupa, Bouddhanathi Sisse piiratud ikka kaubitsejatest ka muidugi. Puhkehetk Jaapanlanna Plaate ostsin mõned ja kah midagi vist veel.
Kui hotelli jõudsime, siis teadis K juba, et pandi teine lennuk ja kõik on ok. Lennufirma oli veidi häiritud, et kust üldse selline infoleke.
Natuke vahe-vaba-aega. Otsisin Repile veel midagi, aga lõpuks läksin ikka selle peale välja, mis mulle endale meeldib – kaks kohalikule kortsupaberile tehtud figuuri-maali. Ristiskäsi
Õhtuks olin veel jõudnud netis ära käia. Plaanisin, et helistan ka veel, aga siis lõi järjekordselt linna pimedaks. Elektrikatkestus. Nii tavaline asi mägedes, aga tundub, et ka pealinn pole eriti kaitstud. Õnneks me oma pealampidega varustatud. Ja paljudel restodel ning asutustel oma generaator tänavaservas, nii et linn mattus bensiinivingusesse hämarusse. Otsekäik hotelli
Läksime sööma. Everesti-pub, koht, mis on välja kuulutanud, et kõik tunnustatult tipus käinud saavad elu lõpuni tasuta lõunasöögi.
Momendil mingis pubis, kus kohalikud laulavad. Sõstrasilm
Ja raha, mida alguses ninn-nänni peale liiaga oli, sai kah üsna otsa, ilmselt vahetan hiljem need paarkümmend tagavaradollarit ka ruupiateks.
Homme õhtul saan helistada. Nagu Repp ütles: mitte enam tunde, vaid minuteid ja sekundeid loendades…
Kolmapäev, 1. okt.
Et siis käisime hommikut söömas Hommikukohv ja siis natuke.. kumb ta nüüd oligi, tšillisime? Mingihetk läks asi hängimiseks üle, kui rahavahetusest läbi käisin. Hotellis ilmnes, et meil üks hommikusöök ka veel üleval, selle peale läkski mu viimane kohalik valuuta. Osta pill, ometi!
Oma “kodutänava” müüjad enam ei tüüta, vaid noogutavad teretuseks. Siin võiks tõesti mõni aeg elada. Meie hotelliski näiteks üks itaalia tädike istub päevad läbi küll hotelli kohvikus, küll fuajees, küll rõdul. Jääb mulje, et ta suurt ringi ei liigugi. Sest kui koht ja kant on isegi meie jaoks suht odav, siis itaallase jaoks lausa jumalamuidune. Üks ööpäev olemist läks u 50 eesti krooni maksma, eks. Massöör
Pakkimine oli päris.. keeruline. Mina olen juba niigi enamuse asjadest, mis mahajätmist lubasid, maha jätnud. Nüüd siia ka veel sutsu pudi-padi. Selga sai topitud megamõõtmeis riideid ja lõpuks toppisin ka taskud kommipakke täis. IMG_9614
Turvakontroll üritas mu tuhandest taskust ülevaadet saada. Aga õnneks eriti põhjalikuks ei läinud. M-l, nägin, laskis fotokakoti avada, mul mitte. S. t et mu küüneviil on ikka veel alles! Naised tahtsid väga oma armsakssaanud matkakeppe läbi kavaldada. M-l on vana avariiarm jalal, tema mängis selle peale ja lisas natuke lonkamist juurde. Ehkki itsitas ise ka, et põhiline on, et longatav pool meelest ära ei läheks. C sai ka Kathmandust edasi, keegi ei küsinudki. Aga A-l, meie tõelisel kepikõnni-eestseisjal, võeti vägisi ära. Täitsa nöök! Ma tõesti kujutan ette, kui kahju tal on. Kell on kaks läbi, ootame Delhi lendu.
Aa, see ka takkajärgi, et jõgi, mida me paadis vallutasime, oli Bhota Kosi.
Kirjutasin vahepeal “ühiskondlikku päevikut”. A eestvõttel käib see külakorda. Ja ma olen taibanud, et teised on erakirjutamise, kes varem, kes hiljem, enamvähem unarule jätnud.
Turvakontrolli, nii et tapab. Kõigepeal selline kergem läbivalgustamine, selleks et üldse lennujaama territooriumile pääseda. Maksud ja kaalud jms. Siis kapitaalne, koos puistmisega. Ja lennukitrepil veel üks. Meie kotid võeti ikkagi alla, minul, A-l ja M-l, see ajas närviliseks, eriti nähes siinseid kummalisi asjaajamiskorraldusi. Ja kõik istuvad lennuki erinevates piirkondades. Siialend oli tänasega võrreldes tühiasi, olime vist juba ära hellitatud. See siin on Yeti Air! Ok, kui täpne olla, siis siiski Jet Airways. Kõikenägevad silmad
Sahmi, nii et nahk märg. Neil on turvakaalutlused. Aga sinul kaalu-, temperatuuri-, mugavuse-, asjade kättesaamise- ja mitte-kahtlust-äratamise-kaalutlused. Istun kõrvuti ühe noore hinduga.
Start kolmveerand viis, jõuame vastu kuut. Täitsa norm toitlustus oli ka. Ja vaatasin Pandakaru filmi, mis tulles pooleli jäi, edasi. Aga lend lõppes ikkagi enne.
Helsingisse 6 tundi 45 min lendu umbestäpselt. Vahepeal kollerdasime ja mölutasime lennujaamas. Delhis küll ainult 30 soojakraadi, aga nii niiske, et tunne nagu kasvuhoones.
Lennujaama kempsu ukse taga seisab naine, meestel mees – kui keegi siseneb, tuleb ja seisab sul ukse taga, ulatab pärast käekuivatuseks käterätikut. Mina kannatasin ja läksin hiljem, siis olid nad vaatepiirist väljas. Aga sees istusid kaks naist nurgas põrandal ja lobisesid. Jahmusid ja kukkusid käte-jagadega vehkima, kui mind nägid. Taipasin, et paanika põhjustas arvamus, et MEES!
Meie omad tukkusid, C luges, mina tegin kotipõhja vedelema jäänud sudokusid.
Helistamisrõõm! Delhi on ühenduses meie sidevõrkudega.
Jutu järgi pidin olema vahepeal sõnumeid saanud, aga ajadistants oli need kinni pistnud. Või hüplevad nad kuskil Himaalaja jalamil ja otsivad kaotsiläinud adressaati.
Helsingis kuue paiku hommikul, soome aja järgi. Helsingis 3
Lennuk on suur, aga mitte eriti mugav. Istekohad on sedapuhku koos. Unene.

Tallinn on juba uus teema.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: