Kompame Nepaali

Reede, 26. sept.
Kell 5 startisime, taksoga tiibetlaste pagulaslaagri suurde, Jansa kloostrisse. Kümme kilomeetrit taksot linnast välja – 400 raha, s.t u 55 krooni kamba peale. Teenistus algas sel päeval 5. 40, aga tegelikult sõltub algus mitte kellaajast vaid päiksetõusu kellaajast.
Noored mungad, mungaõpilased. Meile juhatati kui külalistele tagapink ja rohkem end meist segada ei lastud. Tegemist siis traditsioonilise päevaalguse-riitusega. Ümisemist, retsiteerimist, suured trummid, riisiloopimine, põrandapühkimine, pasunad ja konnakarbid, sõrmenipsutamine, viirukisuitsetamine. Kõigil on rüü tumepunane, selline ümbermässitud kangas, kõige pisemate u 10 aastaste poisikesteni välja.
Väiksemad klutid tegid meie naabruses tagapinkides, mida igal pool mujal maailmaski: togisid üksteist salamisi, üritasid naerma ajada jne.
Päike tõusis ja kuldas ümbruse. Olin mingi osaga enesest ära.
Õuel kiirustati hommikusöögi järele, erariides põlvili templi poole kummardaid oli ka. Ja ülisuur palveveski, mida nagu väikeseidki, tuli pöörlema tõmmata.
Praegu sööme hommikust.
Vahtisime mööda poode ja värke. Siis naised, s. t A ja M valisid siesta, mina kondasin edasi. Ostsin sutsu nänni ja käisin internetis. Nüüd plaan minna kõik koos järve avastama.
Järv on Phewa. Sillerdab. Purjetavad, aerutavad, püüavad kala, pesevad pesu. Ei taipa miks, aga ei suple.
Kui üht rada pidi jõudsime tupikusse, proovisime vastassuunas. Lõunatasime. Mina kala.
Ayurveda massaaž. Vana, kes tegi 2, 5 tundi – 900 raha. Protseduur on hästi rasvane tõesti. Ja sihuke kummaline, et ma isegi ei oska öelda, kas olen rahul v mitte. Pärast kuulsin, et A oli naaberkohas sama aja eest 1500 maksnud.
Siis lonkisin niisama ringi. Nüüd teised söömas ja ma lähen üritan Repile heliseda.
Õnnestus. Ja üllatus ja happy, mida taotlesin, vist ka. Ehkki alguses ootasin end närviliseks, et ta vastu ei võta.. Aga oli see, mis ikka juhtub, et ei saanud kohe võtta, aga siis jahmus tagasi helistamise ees ära, kui nii kummalist numbrikombinatsiooni nägi. Lõpp hea..
Majaots, mida ta värvib, selle vaatan üle juba kodus.
Laupäev, 27. sept.
Hommik tuli varem kui tahe tõusta. Äratus pool kuus. Mingine sööma ja siis Kathmandu bussi peale. Piletid ja taksod ja sedamoodi asjad ajab rahulikult hotell ise korda. Sõit ise öeldi erinevatel andmetel 5 – 6 – 7 tundi kestvat. Eks näis.
Pool 8 startis ja pool 3 jõudis. See teeb siis tõesti iluskenasti 7 tundi kokku. Et maad oli natuke üle 200 km-i, siis järeldused teest, liiklusoludest ja transpordi sujumisest võib juba selle baasil tuletada.
Suunatuld kasutatakse tuttavatele tere-ütlemiseks. Manöövrid ja ettehoiatused, näiteks see, et “tulen pimedasse kurvi!”, käib signaali saatel. Olulised on käeviiped aknast: Tule! Ära tule! Et liikluse piirkiirus on 40, siis asi toimib tõesti!
Kathmandu View Hotell sattus. Jälle 10 taala kahese toa eest. Ühe katuse all neli ööd, see on päris harjumatu.
Äkiline valus kurk ja tujukehv saabus. Püüan mitte välja näidata. Igatsen Reppi, liialt vist.
Sattusime turistide päeva protsessioonide sekka. Ühes tänava lõpus, kus noored diskotasid vabaõhulava ees oma bändi saatel, tiris üks kohalik kutt mu isegi tantsule. Valimispropagandaga paistis üritus tembitud olema. Kesklinn sõduritega suletud, liiklus seisatud.
Pühapäev, 28. sept.
Sihuke õnnetupoolne päev tuli. Vist sai igatsus tahtmiselt raundivõidu, kui asja energeetiliselt tõlgendada. Haigekurk alustas eile, et täna valusaks köhaks, väikseks tüütuks nohuks paisuda. Pea kapitaalselt “paks”, silmade taga kuumab ja külmavärinad raputavad ülejäänut. Ja peale selle siiski vähem-rohkem tuttava tunde avastasin hommikusöögi ajal küünarnukke lauale pannes midagi täiesti imalikku. Ok, see polnud see, et see liigutus on Euroopas viisakusetuks nimetatud. Parema küünarnuki ümber oli kogunenud otsekui vesipadi, hull paistetus aga mitte valutav või liigese tundlikkusega seotud. Kusjuures mingit vigastust või hoopi ma tõesti ei tea.
Olin teistega koos linna peal, mida tund edasi, seda jõuetum. Naised uurisid poekesi läbi, mina põhiliselt tonksusin trepimademetel neid oodata.
Ahvitemplis käisime. Rikshaga. Taksodel olla streik, kostus. Mega-aktiivselt ründasid muidugi, niipea kui taipasid, et me tõesti kavatseme mõned palgata. Hea, et keegi naabrimehel nosplit päris veriseks ei äsanud.
Homme plaanisime raftingut. Et vaja on grupiks vähemalt nelja ja K keeldus sellel ettevõtmisel osalemisest, siis on mure, et ma teisi alt ei veaks.
Seekord tegin korraliku lõunaune, mis varsti sujuvalt ööks üle läks. Palavik ilmselt ka.
Õhtul käisin ikkagi internetis ja Repile helistamas.
Esmaspäev, 29. sept.
Hommikul kell 6 ajasime lehtlast hotelli kokad ülesse! Meil oli kokkulepe, et saame seekell hommikusöögi. Siis nad muidugi juba üritasid võimalikult kiiresti tegutseda.
Ka raftingu-poiste kontoris oli jokutamist ja tühjalt vahitud “aasia aega”. Rafting ise oli vahva. Meie tarvis oli omaette buss ja juhiabi. Kaks saatjat süstadel ja kolm meest paadis abis, lisaks siis meie nelikule. Selline suur kummipaat, kus tuli istuda serva peal ja jalaninad pantoonide alla suruda ning ennast selle abil paadis hoida. Ja siis kärestikust alla. Paadijuht karjus käsklusi, mida eelnevalt kaldal harjutanud olime. Edasi! Parem pool tagasi! Stop! Varjuda! Tugevamini! Veevaheaugud, peale mida laine hooga üle paadi pühkis. Ilm eriti kuum polnud, pigem mossis ja vihmavidukil. Ja vesi oli mitte just päris pumbakaevu temperatuuriga, ikka veidi leebem. Sahmakd selga mõjusid rohkem kui karastavalt. Ühel alla-üles-sukeldumisel libises mul ilmselt jalg toetuskohast lahti ja paat ning mina kukkusime eri kohtadesse. Väike tagurpidikukerpall ja olingi kuskil, kus oli vaid helevalge veevaht. Jõudsin mõelda, et mismoodi ma siin tohuvabohus aru peaksin saama, kuspidi on allavoolu, et oma pead kivide eest kaitsta, nagu algul instrueeriti, kui juba automaatse enesealalhoiuinstinkti ja päästevesti toel nina vee peale sain ja paati nägin. Naljaks, et kõik käis nii kiiresti, et isegi vett ninna ei jõudnud minna, mis teinekord isegi tavalisel vettehüppamisel tikub juhtuma. Upitasin C-le oma mõla, mida olin järelikult kenasti peos hoidnud, haarasin ühe käega paadi küljenöörist ja juba tõmbaski paadijuht robaki õlapaeltest, mis päästevestil just selleks otstarbeks olemas olid, ja oligi päeva lõbusaim episood möödas. Naljaks oli, et üleni vees ja sees tundus isegi temperatuur lahe! Ja kuigi olin prillidest ja fotokast loobunud vaid suure kahjutundega, siis nüüd oli selle üle tõesti põhjust rõõmu tunda.
Lõunaaeg. 7 väikest meest jooksevad askeldada, neli suurt valget naist istuvad kivide peal ja tilguvad nohinal.
Laud pandi üles, siis tasiiti sinna bussist, mis meid kaldal saatis, kimpsud-kompsud. Kuitid hakkisid ja lõikusid – makaronid, kartulid ja munad olid ette keedetud, valmis 4 sorti salatit. Vett, puuvilju, saia-moosi, küpsiseid. Ja kui kotissegamist demonstreeriva paadijuhi käes makaronikott purunes ja need igasse kaarde laiali lendasid, siis korjati need usinasti üles, praagikotti. Kui üldiselt teadlikku keskkonnahoidlikkust nepaallastele ette heita ei saa, siis nemad tõesti ei lägustanud. Juht ütles, et teenindamine ja serveerimine, – kõik see on üks koolituse osa. Järgijäänud toit pakiti kenasti kotti ja anti lastele, kes ilmselt just seda ootasidki. Paadijuht e firma omanik ütles, et ta kasutab oma “poisse”, aga samal ajal koolitab nad ka igakülgselt välja. Sinna kuulub suhtlemine ja ppadisõit, söögivalmistamine ja viisakusreeglid. Ja tundus, et ta suudab seda tõesti.
Süstakutid tegid trikke: eskmo-rulli, ajasid üksteist taga, pritsisid omasid.. Saatjad nagu delfiinid. Kuskil lõpupoole, kui jõgi juba üsna rahulikuks oli leebunud, siis vahetati meeskonnas osasid – üks noortest läks taha paadijuhiks, teine tegi vahetuse süsta peale. Nõnda oli meil igavam, aga nemad said “kätt proovida”.
Tagasisõit. Kutt ütles, et norm sõiduks läheks kaks pool tundi. KUI ei ole ummikuid. Aga TAVALISELT nad on, lisas ta ja naeratas.
Ja nad olid! Ja missugused veel! Sõna otseses mõttes seisime ja seisime. Siis väike nihe ja taas seisak. Süsteem on selline, et kui mees läheb näiteks korraks kodust läbi naist k..ma või ükspuha mida, siis jätab ta auto rahumeeli keset imekitsast tänavat seisma. Aga mehi on ju oluliselt rohkem kui üks, eks. Liikluspolitseinikud mõnes kohas küll jalutasid ringi, aga neist õhkus tüdimust ja oskamatust ja vaevumatust midagi muuta. Vaid tötsutasid oma viledega niigi sireenidest paksus õhus lisandust. Kuningapalee ees olid kaks politseinikku, ühel punane ja teisel roheline valguslambike – nad vist üritasid foori mängida.
Päris valgusfoore miljonilinnast läbi sõites nägin üht.
Peaaegu kuus tundi olime teel. K oli juba täismures. Ta oli kaks korda kontoris käinud, tema naised kaotsis!
Sealt vastati muidugi: rahu, on ummik. Läks tagasi hotelli, kus küsis, kas naised on tulnud? Rahu, on ummik!
Õhtu. M ja A jäid hotelli, mina, K ja C läksime õhtust sööma. K oli oma äriläbirääkimiste tõttu, seejärel kadunud naiste kurvastusest, sutsu “õline” ja tahtis ka meile tempot teha. Ühe rummitiba Colaga tegin kaasa, edasi juba passisin. C kasutas umbes sama taktikat.
Võtsima pitsad. Ja siis käisime ühes live-muusika baaris. Ja siis veel ühes baaris. Seejärel sai meil C-ga isu otsa, ja ehkki K ärgitas jätkama, läksime hotelli.