Liigu sisu juurde

H

märts 17, 2009

Inimeste pead on teid ja tulemisi täis.
Maali vaatas elevusega, kuidas kevad talusüdamikus endale arglikult nišši niheles. Kui üldiseks kõneaineks ja nurga taga rääkida oli “pagana talv, mis ei lõpe ega lõpe!”, siis naisele meeldis, kui muutused märkamatult aga kindlalt kaalukausse nihutasid: juba oli hommikuvalgus ärkamise saatjaks, mitte pelk keskpäevane roosterägane sombutamine; juba kraaksus ärevus vareste nokas. Põlluhein kasvatas lumekoorikusse augukesi ja lõhn kandis mõtted vee ja lumelagu peale.
Asjatoimetuse ennekõike! Oma täieõiguslikele maatükkidele oli ta juba sügisel rentnikud leidnud ja kokkulepped kinnitanud, nüüd oli vaja veel ontlik majahaldjas vaadata. Tütar elas väikelinnas, autosõidu kaugusel, aga teda ei tahtnud Maali oma plaanidesse sugugi niiväga pühendada. Sest, Maali ohkas, kuidagi oli omal ajal asiste rabelemiste varjus laps nii üles kasvanud, et oma perest ja mätta otsast vaatamisest rohkem teada ta täna ei tahtnud. Võibolla kunagi hiljem…
Mitte just naabermajas, aga küla mõistes ikka lähike, elas Needi, kelle juurde Maali kõigepealt sammud seadiski.
“Et nüüd on siis sedasi,” alustas ta ääri-veeri pärast teretusi ja kaohustuslikku kohvipaja tulele panemist. Tore, et mõnes majapidamises see asi nii käibki, pada tulele!, mitte nagu need igatpidised imepäised aparaadid-asjandused, oli Maali juba varemgi omamisi arutanud.
Needi kuulas rahulikult teise plaanid ja seletused ära, noogutas vaid, kui Maali näpuga kaarti veeris. Siis kui Maali lõpuks suu sulges ja talle ootavalt otsa vaatama jäi, kohmas kommentaariks, et ega ta Maalit kuidagi kinni hoida nüüd küll ei oska, ehkki vanas eas seiklemine tema meelest eriti ahvatlev pole. Sellepärast Maali teda armastaski: kunagi ei tükkinud Needi teiste inimeste tegemisi ja olemisi näägutama, kuulas, vangutas teinekord peadki. Kuid seda, et tuldagu ja oldagu tematahtsi, seda ta avaldamast hoidus. Võibolla ei mõelnud ka omaette. Nii mõnigi küla latatara oli oma suu poole klatšiloo pealt kinni pannud, kui Needi oma vaiksel aga resoluutsel moel jutuveeretajat katkestas: “Inimene elagu ikka oma mõistuse järgi. Kristus ei visanud esimest kivi. Mis õnnistegija mina tast suurem peaksin olema?”

Sel hommikul käis Maali veel kord oma maa- ja majavaldused üle, et mälestus oskaks kojukutset helistada, kui aeg selleks küps, ning viis võtmed ja lahkumishead Needi kätte.
“Sa siis ikkagist lähed?” küsis too, pea veidi viltu, terav nina põsesarnade vahelt välja vaatamas. Kõhklev küsimus jäi küüritud köögiseinte vahele rippu. “Lootsin, et ehk mõtled veel või midagi, aga.. kus ma nüüd selle kopsiku paningi?”
“Ma pean,” – Maali vastus oli sama äraolev ja sügav nagu küsimine ja asjatamine perenaise pooltki. “Ma ei tea isegi, miks, aga pean,” kordas ta juba valjemini.
Naised kallistasid, aeglaselt, ja hing kobas sidet harutada. Kaks vana naist.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: