70 lamba kasvatuse seisukohast..

.. on Päike ja meri üks rõõm. Suvesamet. Lambad on ilu-slaid. Karjane pastoraal. Siis, kui midagi ei sünni, sünnib õnn. Mahe, vaikne, rahulik suurvee ülevoolulaiskus. Nurkadeta

Kaamos aga lükkab riiuveskid ragisema. Lu tõukab arvutitooli otsustavalt eemale:

– Lähen ära. Ostan õlut näiteks. Kanget ja palju. Tulen kunagi. Kui tulen..

Vappevärin kõhunahas teadustab, et miski on valesti. Mis just, seda mitte. Kõnnid, närvitsed toast tuppa. Vastu põrnitseb argipäev

– Sa oled siin vaid sellepärast, et hea mugav koht.. Ja arvuti.. Esimene hoog ja elevus on möödas, nüüd olen üks vana hale naine, keda on hea ära kasutada!

Jahmud ennast jõllitama. Ka nii on võimalik hetke tõlgendada. Ja jätta lisamata, et see vana naine on sulle üdini armas. Et kuulad ja vaatad teda, sõrm vaimustusest suus. Et hindad tema arvamust. Et avaned tema kätes, aeglaselt aga vesiroosiks. Et.. Et..

– Sa ei armasta. Sa pole hull minu järgi, –

Lu sõnad kortsuvad kahinaks,

– Sest mina pole ju.. Nicolett..

Korjad oma ehmunud olemuse peopessa ja eneseõigustus, see nõrgim argument, võtab ohjad:

– Paikene! Muidugi olen ju arvutis ka, tead ju küll, et mul omal ei ole. Aga ma mõtlesin, et kui sina teed tööd…

– Jah. Muidugi. Mõned meist peavad tööd ka tegema. Ja ei saa mööda sõpru ja netiportaale uidelda. Isegi, kui tahaks

Turtsuv okaskera kõvasti kaissu kinnitatud, sosistad:

– Oled mulle väga-väga-väga kallis. Ja mitte sugugi nõndaviisi nagu Nicolett. Täitsa isemoodi. Nagu mu hea ja imekaunis Lu. Hoolin sinust. Ja iga päevaga aina enam, iga ööga… Sa oled ilus, oled huvitav. Me oleme seotud, tead ju, see on tähtedes kirjas

Naise pikad hallid pisarad langetavad su käed rüppe

– Meelitaja. Sa ei armasta.. Ei armasta.. –

saab veeuputuseks, kui Noa pole ehitamist alustanudki

Kes sa oled, nimi ja Nipernaadi? Süükoorem, mille Lu kannatavatest silmadest küsimatult võtad, surub su maadligi… vettligi maja, külgpidi sees. Laeni täis lainete kaja. Pisarad läve ees

Oled nii mõistetud kui ei kunagi varem, aga hukka