I

Uisapäisa asju ei aeta, ütlesid vanaemad.
Maali täiendas: Aga KUI, siis tulevad vallatud ajad!

Härjaaugule käis rööprada, mille Maali vana ägisev venemoodne džiip oli sisse sõitnud. Aga eksis teinekord sinna ka välisilmalisi: kes huupi ja hulkumisi, kes hoolikamalt ja maamärke otsides

Täna polnud see kodutee, teine ots ripakil teadmatuses

Päike sillerdas läbi tee kohale kummardunud puude pakatamise stardijoone ületanud võrestiku, peegeldas Maali näolt kui lõbus äraarvamatus. Matkasaapad mõõtsid naise kõhetu kuju kohta pikki samme, seelik laperdas omatahtsi ümber tugevate kintsude. Maali oli mõelnud ka matkakepile, mõnda toigast paslikkust mõõtes käeski keerutanud, aga siis ümber mõelnud: autojuhte, kes mõne sekundi vältel küüdiküsija usaldusväärsuse üle peavad otsustama, pole mõtet heidutada

Oli juba kekshommik, kui naine tundis, et kodukuma on kadumas. Ta astus mööda kallakut kiviperve alla, et joogipudelit täita. Oja ajas oma juttu

“Samasse jõkke ei saa, teist korda ei saa..” pomises ta ja ei astunudki. Kääris jalad paljaks ja lasi veel pahkluid voolida. Naljakas tunne olla vaba kriipis kui kirju kõuts abaluudest allapoole. Nicopensius. Nüüd teine kasside paradiisis, sirelipõõsa alt käib kindlasti otseühendus

“Huvitav, olen ma tõesti hull,” – mäletses naine ägedat sõnavahetust tütrega. – “Aru ma ei saa, kuidas meie vahmiili naisliin sihandse isendi ilmale andis! Nii õige, nii antvärk! Et aga: mis teised ütlevad? mis rahvas arvab? kas siis meie polegi inimesed, et meil pole korralikku.. ? vaata, kuidas see ja too elavad! Kust ta selle rämpsu kõik võtab?”

Ema tegemised pole talle juba pisikesest peale sobinud: “Ei, mamps, ma tahan nagu teiste-e-e-l!” oli ta pisarsilmi tihkunud, kui Maali talle lõbusate piltidega salli oli kudunud või jälle sünnipäevaks seikluspeao korraldanud.

“Miks sa ei ole selline nagu Kati ema? Või vaata tädi Veroonikat!” oli ta nõudnud, kui nad öisel diskol piinlikult teineteisele vahele jäid. Ja nii edasi, ja nii edasi.

“Prr!” võdistas Maali demonstratiivselt, ehmatades lehelinnukese lendu. Jõevesi jäätas varbad ja mõte kiilus kinni. Nende kenade kodanlaseprouade roll köögist lastevanemate töötuppa, aiamaalt ametitooli ja lõõgastuseks Kroonika või “Lihtsalt Maria”

Eks ta oli ju püüdnud ka. Vähemalt näida. Ja peita oma teravikke. Tütar, ta Viireke, põgenes ometi ummisjalu mehele, kes sobis, – kellega hea kodu mängimist kultiveerida. Oma peenemas seltskonnas poetas aga mokaotsast, et tegelikult on ta lapsendatud. Maali, va kaugelt sugulane, hea südamega, mis siis, et veidi imelik. Aga see pole päritav! “Huvitav, kumb?” oli Maali vaid küsinud, kui ma-ainult-sulle-jutt tema kõrvu jõudis

Maali oli mõelnud, et ta parem üldse ei ütle tütrele midagi. Aga väimeespoiss oli nagu nimme kalale sõitnud ja tagasiteel Härjaaugult läbi astunud. Et oma paari havipoisiga kekata, aga ka poolikut seljakotti märgata. Õhtul tuligi telefonikõne nagu kuulipildujavalang, oodatud, ometi vali, nagu seina ääres seisjatelegi:

“Kuhu sa, hull inimene, jälle!? Kes su kondid korjab! Mina sind taga otsima ei hakka! Telli juba heaga ise endale matuseteenus ära! Häbi ilmarahva ees niigi suud-silmad täis..”

“Pole sa aastaid teadnud, et mis või kus. Mis häda sind nüüd kaevule ajas?” oli Maali vahele torgata saanud.

“Või et nüüd tahad öelda, et mina ei hooli!?” Maali oli asjatult arvanud, et täisvõimsus on käes. Rinnaka teise soprani häälematerjalile piisas ka kaugel hoitud telefonitorust, et lainet tekitada. “Muidugi, sul hea öelda! Mul on töö ja mees ja lapsed ja.. Mina olen korralik inimene! Aga lastel nagu vanaema ei olekski või abi või..”

“Tead ju ise, miks ma oma lapselapsi nii harva näen,” ei saanud Maali omale antud lubamisest, et ta on lihtsalt vait, kinni peetud

“Ei anna ma oma väiksekesi hullu inimese kätte! Igavene egoist sihuke! Teistele karvavõrdki ei mõtle! Mina seda teada ei taha, kui kusagil kraavis kõnged! Vat!” oli teine veel karjatanud, enne kui signaalipiipimine Maali kaasaega äratas

Mitte et Maali oma tegemist või olemist tütre järgi oleks tahtnud painutada. Aga.. aga kurvaks tegi ometi. Ikkagi oma, mis sest, et võõras. Et sihuke halb tunne jäi sisse

“Jalgadest hakkab lahti hargnema!” muigas ta siis ja vaatas ärganult kõrval karglevat konnaniru.

“Noor teine alles, jääb heaga teiseks korraks! See suut-le-mise asi!” naeris naine ennast tagasi teele kängitsedes. Konn tähendas kahepaikset. Hea enne!

Joogipudel küljetaskust välja kaalumas kõndis ta otsustavalt üle ristmiku. “Tule siis, va vallatuke!”

Maali ajas käe püüdlikult täisnurka ja kõõritas silmanurgast, kas pöial ikka vonksub nii kui vaja! Ja jäi rahule.