Liigu sisu juurde

Ei kärssa ta midagi! :)

jaanuar 6, 2010

Jalatallad tunnetavad eelkõige krobelisust, söetükikeste tekstuuri. Need on põhiosas pehmed ja muhedad, vahekohad vatised, –

oot, kuidas E ennist ütleski:
“Nagu sametvaibal,”

kuumavad tätrad ikka sees ka. Aga k u u m a v a d, mitte kõrvetavad!

Lonkimistahet ometi ei teki. Selles on võibolla annus grupisisestust ka: kõik, keda nägin, läbisid raja üpris kiirel sammul.

Otsajoone taga vaibajupikesele astudes raputan jalgade küljest hõõguvad tükikesed ära, üks on suure varba vahele pidama jäänud…

Hmmm. Et niisama lihtne see oligi!?

Ei mingist müstilist jõumulli, ei mingit “kõrgemat valgust”. Noh-jah, – olen muidugi muudkui sellises transendentaalses mõttes veits “tümpa” olnud..

Päkad hakkavad pärast esimest ehmatust intensiivselt külmetama. Või õigemini – külmatundel läheb teadvusesse jõudmisega hetk viivitusaega. Kus mu saapad? Kus mu sokid?

Siis teine ring. See vaid kinnistab esimest kogemist. Miinus esimese sammu kõhedus.

Lendu läheb lööklause:

“Kus Sa oma jalgu külmetasid?”
“Noh, sai süte peal käidud..” 😀

Olen seekord kavalam, haaran saapad pihku ja kaasa. E sätib end pildistama, aga…:
“Sorry, sa lihtsalt tulid liiga ruttu!”

Jälgin vahepeal teisi. Mõned läbivad rada otsekui transis,

Harri kõnnib mitu korda jutti, – edaspidi, tagurpidi:

Aivar lükkab hõõguva raja laiemale ning pakub välja:
“Nüüd võib kahekesi minna!”

Jah, noh, – et 3 olla kohtu seadus! Käime ka käest-kinni tiiru ära. Sedapuhk üks sõbralik kaaslanna pakub ennast ise saapaküüti.

Teoreetiliselt pole ju mõned kiired sammud lumes midagi erilist, aga jalatallad on eriliselt tundlikud ja erutuses, külm lõikab sääreluudeni välja.

Meie kohmitseme tuppa, kogunevad aegamisi teisedki. Noored ja vanad. Mehed ja naised. “Just täpselt need, kes peavad!” ütleb Kalev.

Räägivad. Rohkem mehed. Millest?
Joon teed ja suured mõisted hõljuvad pilveks…

E juures tagasi limpsime hõõgveini ja uurime oma päkad-tallad üle. Autos olin nägematagi täheldanud, et vasakus päkavõlvis nagu kriibiks või kratsiks või kirvendaks miski. Kusjuures – ei midagi sellist lõikavteravat, kui näiteks siis, kui oled näpu pliidiuksel ära kõrvetanud.

Oligi mingi villinatuke, veidi sai seda pehmendava õliga küll ka topsutatud, aga – ime jätkuks – hommikuks oli vill läinud, tallal näha selline plekk, otsekui põletamine oleks toimunud paar nädalat tagasi ja nüüdseks ammugi ära paranenud.

Tsooniteraapia ütleb, et just see punkt annab märku, mis mõjutamist vajab. Huvitav, kas lõkkesüsi “teab” samaviisi!?

E üritab mulle veel mingit fotode (väga head, eks!) redigeerimise paika reklaamida, aga mina olen kui nuiaga pähe saanud, nügelen ta selja taga hetke, siis tunnistan üles: “Ainult voodit!”

Aga küürimisharjast ei pääse ometi, kui linade vahele kibeled.

Kõdi, raisk!

3 kommentaari leave one →
  1. jaanuar 7, 2010 6:33 e.l.

    See “pisiasi” tuli õhtul veel meelde, et
    teadjamad lõpuks arutasid, et
    seekord oli KÕVA punt,
    olla olnud ka neid kordi, kui
    kiirabi tulnud kutsuda..

  2. jaanuar 7, 2010 11:34 e.l.

    🙂 hea meel, et Sa seda Väge kogesid 🙂

  3. KamskiV permalink*
    jaanuar 8, 2010 5:46 p.l.

    Jah-jah, just!

    Selle Väe See aspekt 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: