Liigu sisu juurde

“Põleb… ei põle… Kurat tast aru saab!”

jaanuar 28, 2010

…olla nõukogude miilits, see kõrvalistuja, katuselt raporteerinud, kui roolisolija ta vaatama saatis, et kas katusel tuli ikka põleb.
Anekdoot siis sihuke.

No olgu peale, see minu suitsetamise-asi on viimastel aegadel umbes samamoodi käinud,
need semud, kellega vähem kohtun, ütlevadki, et:
Sinust ei tea ka kunagi, kas parasjagu suitsetad või mitte!

Kas see asi just nii hull on, aga..
mingipuhk unenäost, kus segaduses olin, sest ei mäletanud, kas ma parasjagu olin endale lubanud
suitsu teha või mitte
iseloomustab vist asjade seisu omajagu

No mis sa hing teed ära, kui see mahajätmise asi nii palju ülekordamist vajab, et lõpuks korralikult selgeks saada!

Olen 15. päev suitsuvaba ning räägin asjadest, mis mind on aidanud (et olen ka varem perioode suitsuta olnud – kõige pikemalt 3 aastat, siis mahajätmiskogemust omajagu 🙂 ):

1. Üldine õnne-nivoo peab olema soodsas asendis
(ise nimetan seda ka “vabaks jõuks”, seda on võimalik koguda, väga hästi aitavad füüsilised tegelemised iseendaga, mind on toetanud taimetoitlus, jooga, armumine… aga see ridamik on raudselt individuaalne)

2. Mina ei ole sellel teemal “kuradi Peltsebuliga väljaajamise” poolt, s. t – mulle ei meeldi kõikvõimalikud nikotiinilaksu sisaldavad kummid ja plaastrid jms.
Miks?
Olen taibanud, et need on selleks, et aidata inimesel rahulikult tegeleda mahajätmisega, hoides samaaegselt nikotiini-sisaldust kehas stabiilselt kõrgel.
Aga nikotiinist loobumise ärajäämanähud on tibatillukesed, praktiliselt olematud!
Ok, – et võibolla pea veidi valutab.. Seda, raudselt, ainult juhul, kui Sul pea niiehknii kergesti igasuguste asjade peale valutab.
Mõni räägib unetusest.. Ma ei tea, minul on magamine parim abiline – aitab seda aega, mil “küüsi närin”, kiiremini mööda libiseda. Ja kui see peaks tõesti nii olema, siis on see tingitud eelkõige su soovist sigaretti suhu pista, see, et plaaster mürki pritsib, täiega olenemata

3. Ka ei ole mulle kunagi sobinud järk-järguline mahajätmine. See on nagu näidis-sabaraiumine. Mitte, et ma poleks proovinud.. Aga see proovimine lõppes ohjeldamatu suitsetamisbuumiga

Aa, see jäi ennist mainimata: suitsetasin ma normaalsel päeval umbes 30 sigaretti ööpäevas.

4. Millega ennast motiveerida?
“Piitsaks” kutsusin sõbrad, saatsin kümmekond sms-i laiali (mu idee ja teadmine turgatas äkitsi, u õhtul kl 6, et homsest on kõik) – üleskutsega, et “Ole sõber ja tõota, et naerad mu üle, kui Sulle suitsuga vahele jään!”
See, kui mind pilgatakse ja mu üle naerdakse, see on… ma ei tea.. võibolla teate isegi!?

Aga seda kohe-ja-korrapealt mahajätmise asja ma ei tea, kas teistele soovitada või mitte. Minule see sobib. See on justkui vinnas (vt punkt 1) vibunoole minnalaskmine.
Mõne teise jaoks on äkki parem see variant, mida arst mu sõbrale soovitas:
“Ära ponnista kohe ja korrapealt maha jätta! Ütle endale iga kord kui suitsu teed, ütle ka sõpradele, kuupäev – tänasest kuu aega tulevikus.”
Ma arvan, et see võib päris hea abimees olla, kui olemus veel vajab seda nn vibunööri pinguletõmbamise aega.

5. Joonistasin endale sellise mahajätmise pildi: tahtsin teha 40 südant, aga tegin kogemata 42 🙂

Ta on seinalt ja suur ja värvirõõmus.. Juba teadmine, et õhtul võin võtta mõne pliiatsi ja veel ühe südame ära värvida, annab jõudu!

Seda joonistada-värvida võib ju igatmoodi, kasvõi käpa- või jalajälgedega või kuidas aga soov on..
Aga seda omada ja külla tulnud sõpradele uhkustundega näidata – sellest on kasu!

Otsekui laste jõulukalender 😀

Kusjuures, teie suitsetajate sõbrad ja kaaslased! Ärge põlake paljuks ikka ja jälle hea sõnaga asja ära märkida, isegi kui teisel asi vussi läheb, kulub hea sõna ära! (Vaata kui tubli sa olid, sa said juba 2/ 3/ 9 päeva ilma suitsuta hakkama! Järgmisel korral läheb kindlasti paremini!)
Minu jaoks on igastahes kõikvõimalikud: Ei noh, sul on ikka tahtejõudu! – ütelused jms täielik “Suitsetamisvastane jõutoit”
Ja paistab, et sõpru mul on, viieteistkümnes päev ikkagi 😉

6. Selsamal õhtul, kolmapäeval, kui mõtlesin, et peaks.. ja kohe homme! Jõudsin joogatrenni, kus õpetaja – nagu ta vahel sissejuhatuseks räägib “lähedastel teemadel” – tutvustas kicheree-paastu. Et siis 40 päeva “tulepudruga”.
Sellest olen varasemates sissekannetes juba rääkinud, aga..
juurde tahan lisada seda:

kõigi mu kogemuste juures mahajätmise osas,
NII KERGELT sujuvat mahajätmist pole mul veel olnud!

Esimesel päeval sain küll unisuse ja peavalu.. magasin mingi aja vahepeal, aga
et seda öeldaksegi puhastumise kui sellise kohta,
siis
tundsin sellest vaid rõõmu!
Midagi toimub!

Paast kui selline sai eelkõige võetud sellepärast, et kui suitsu maha jätmist asendada mugimisega, mis on väga kerge tulema! siis tervem-puhtam organism asub kohe asjalikult tagavarakilosid polstrisse paigutama..

7. Selliseks väikseks lisaabiks on mul muudkui ka nägemine, – just need kohad, kus tundsin, et suitsetamine mu vabadust olla inimene segab:
– keegi teeb külmast kohmas sõrmedega bussipeatuses kiireid kõhve,
– keegi vaatab söömaaja lõppedes närviliselt ringi, et kunas ja kus saaks…
– keegi vabandab ette ja taha, et tema suitsetab, häirib sellega sind
– keegi kõhetuke loeb kassa juures metalli, letil vaid suitsupakk

Iga kord, kui ma mõnda neist keegitest märkan, siis ütlen, mentaalselt või kõvasti: jumal tänatud, mina enam ei pea seda tegema!
Ja see väike vajamisekihvatus valgub eemale

8. Lisaabideks on ka kõik see, mida ma praegu kordama ei hakka, see, mida sina, kes sa suitsetad, väga hästi juba niigi tead: hääl ja sõrmed ja hambad ja näonahk ja lõhn jne

9. Ja lõpuks kõige suurem saladus:
sellega on nüüd nii, et seda ärge teie, suitsetamise-mahajätmise-toetajad lugege! 😛

Suitsetamist pole üldse raske maha jätta!

Ja selles see trikk seisnebki, et ainus, millega meil võidelda tuleb, on üks pisike sisemine kratt, kes muudkui ihaleb kõike, mis (reeglina) kahjustab keha:
ta tahab kommi
ta tahab rasvast ja rammusat
ta tahab hommikul veel ja veel voodis mõnuleda
ta tahab aega viita, telekat vaadata, cocat juua
ta tahab kartulikrõpse ja popkorni
ta mitte kuidagi kohe ei viitsi ennast liigutada
sportlikest värkidest ära talle parem räägigi

See väike sisemine kratt õppis suureks saamise märgiks suitsetamise ära
ja mitte kuidagi ei taha ta sellest loobuda

Tee talle pai ja mängi temaga,
üks suur väike laps!

Ma arvan, et kuna me juba ammust-ammust teame, et suitsetamise mahajätmine on hullväga raske asi, siis..
nii ongi

Unusta see ära ja tunne vabadusest rõõmu 🙂

11 kommentaari leave one →
  1. udupea permalink
    jaanuar 28, 2010 2:53 p.l.

    muidugi oled tubli!

  2. unekott permalink
    jaanuar 29, 2010 10:05 p.l.

    eks harjutamine teeb meistriks:D
    aga tubli oled sellegipoolest:)

  3. uksekell permalink
    jaanuar 30, 2010 7:44 p.l.

    Iga asi on niiraske, kui uskumus selle teeb.
    Kadestamistvääriv mõte: teha nii tugev otsus: enam suitsu ei tee!
    Ja nüüdkohemaid!
    Kadedaks tegev teostus: need mummud, mida värvida. Iga õhtu preemia, mis sõltub ainult endast.

    Kadedaks teeb, ma ütlen…
    Ja paneb rõemsalt naeratama.
    Kui Sa suudad, võin mina ka midagi …?

  4. KamskiV permalink*
    jaanuar 31, 2010 11:12 p.l.

    Vau, kui vahva
    U-de
    kokkutulek 😀

    Aitäh,
    nagu juba öeldud,
    kassidele,
    isegi suurtele
    pole paisid kunagi LIIGA palju 😉

    Uksekell,
    MUIDUGI suudad, ma tegelikult eeskätt
    selle pärast kirjutasingi, et
    rahvas,
    see ON võimalik!

    Ja isegi kui vahel untsu läheb,
    ei tee see sinust veel luuserit või äpardujat,
    see teeb vaid, et –
    alati ei kuku kõik nii välja, kui me tahame

  5. veebruar 1, 2010 7:43 e.l.

    😀

    seesinasele siit ka PAI (et virtuaalse u-kollektsiooni visuaalset täiuslikkust lõhkuda :P), ja täitsa asja eest!

    Mh.. nagu AINULT kassid paisid tahaks.. 😉

  6. veebruar 1, 2010 8:02 e.l.

    pai-pai…nurr!
    tubli oled!
    tean omal nahal, mis tähendab sõltuvusest vabanemine.

    aga kui Sa veelkord süte peale käima minema juhtud, hüüa mulle ka. palun.

  7. KamskiV permalink*
    veebruar 1, 2010 3:43 p.l.

    Mulle on need asjad ja olemised tulnud kuidagi nii,
    et keegi võtab nööbist ja küsib,
    – Noh!?
    Mina siis:
    – Nonoh…
    ja putkan seljakotti pakkima 🙂

    Alatihti korralikku eelteadmist ja kodutööd ja otsingumootorit ja
    ms
    kasutamata,

    s. t et vahel ma eile ei tea,
    kus täna olen

    Aga ma püüan, Helve,
    ausõna!

  8. valgusekandja permalink
    veebruar 1, 2010 8:51 p.l.

    Nu igatahes… 🙂 Tubli. Ja veel tublim 🙂

  9. uksekell permalink
    veebruar 2, 2010 1:11 p.l.

    Mina seda suutmist veel ei usu. Enda poole vaadates siis.
    Mul on lihtsam teha, kui öelda! (ohkab) Vanasõnale vastupidi…

  10. KamskiV permalink*
    veebruar 2, 2010 4:41 p.l.

    Jah, seda ka…
    Aga ma seekord mõtlesin, et vat just teengi sihukese avaliku mängu vormis 🙂

    Nooremana olin oluliselt häbelikum,

    ehk annab siis arenguks nimetada?
    – – –

    Siinkohal:
    kutsun massaaži ka,
    kui Tallinna linn liiga kaugel ei ole,
    see annab jõudu juurde!

Trackbacks

  1. Noorkuu lõimestab mu teed « hingetee

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: