Ideedesse nakatumine ja Dostojevski

Ideedesse nakatumine;
loobumine sügavuti mõtlemisest;
võimetus mõista sügavamaid ideid…

Inimene on saladus, mis tuleneb ta loomuse ammendamatusest.

Enese allutamine endale on piinarikas, kuid headeks inimesteks ei sünnita, vaid saadakse pro et contra võitluse,
sisima hea ja kurja kannatusterohke võitluse läbi – Dostojevski romaanid kui sellesama siseilmse lahingu tallermaa.

Kristus Dostojevski psühhomüüdis, süvaidee, mis peitub iga inimese hinges
ja mis tulebki endas leida. Või siis don Quijote…

Ja ikka ja jälle igavene õpetus inimene-olemisest
Johannese evangeeliumi 12. ptk-s:

“Kui nisuiva maa sisse ei lange ja ära ei sure, siis jääb tema üksi;
aga kui ta sureb, siis kannab tema palju vilja!”

Surra egaoistina, et (t)ärgata altruistina…

Ja sündisidki ideekesksed –
Sonja Marmeladova,
vürst Mõškin,
Aljoša Karamazov

“…kaunitest kujudest kristlikus kirjanduses on kõige lõpetatum don Quijote. Kuid tema on kaunis üksnes sellepärast, et ta on ühtlasi naljakas. Dickensi Pickwick (tohutult nõrgem idee ki don Quijote, kuid siiski suur) on samuti naljakas ja ainult sellega ta võlubki. Tekib kaastunne väljanaerdud ja oma hinda mitteteadva kauni vastu – seega äratab ta ka lugeja sümpaatia. See kaastunde äratamine ongi huumori saladus.” (M.F.D S. A. Ivanovale,Genf 1868)

“Vürst Mõškin räägib lastele Cristoph Kolumbusest ja sellest, et peab olema tõesti suur inimene, et targa mehena suuta isegi kaine mõistuse vastu seista.
Lastele on hea rääkida…”
(1868)

“Vürst ei ole küll naljakas, aga tal on teine sümpaatne joon, ta on i l m s ü ü t u!” (1868)

Peeter Torop ja Dostojevski, sirvimisi