Mu elu on tants!?

Kui elan nagu ärimees peaga, siis kaitsen end,
nõrguke,

loogika,
teoloogia,
sõnade,
teooriate
abil

Kui elan nagu mängur südamega, siis mu elu
on seiklus;

p ä r i s e l t elada saab
üksnes ohtlikult,
teisiti üldse ei saagi

Valgustatud olid,-
oli Buddha ja Jeesus,
oli Krišna ja Muhamed

aga nemad ei teinud reegleid
ei seadusi,
nemad andsid endast armastuse

Hiljem, kui valgus kustus, siis hirmunud õpilased
hakkasid koostama käitumisreegleid

Kui asun kedagi järgima,
kedagi jäljendama,
asun tapma oma inimlikkust,

sest kui olen originaal, siis
mu elu on tants

Mind on õpetatud kartma, et äkki ma eksin,

nüüd tammun paigal ja ei söanda liikuda, sest
miski võib valesti minna

Aga vale ja õige voolavad nagu Ganges,
see, mis oli eile nii, on täna naa,

seda loetelu, mida pähe õppida,
et olla hea,
pole

Kahtlen, sest kardan, – mu äratehtud asjade nimekirjas
ei ole uut
Aga just uus on Jumal

Elu ei ole probleem,
on müsteerium,
on seiklus

Elu tundub mõttetu siis, kui mu pime mõistus
püüab näha valgust,
see pole tõesti
võimalik
peaga

On –
südamega

Klammerdun olemasoleva külge, see on möödanik,
see on laip

Klammerdun laiba külge

Kui minu ellu tuleb midagi uut
on see sõnum Jumalalt
Võimalus
Kutse tantsule

Aga, oh häda!
Olen läbi oma paljude elude abielus viletsusega,
ma ei söanda temast lahkuda:

ära sülita vanasse ja need teised sõnad

Armastada saab vaid kogu südamest,
kui ei – siis on see kauplemine ja tehing,
mitte armastus

Armastuse kolmas aste on palve,
selline (L. Tolstoi) lugu:

Kusagil Venemaa kolgastes oli üks järv, mille äärde rahvas muudkui vooris,
käis kumu, et
järvesaarel
pühad mehed
kolmekesi

Venemaa peapiiskop oli hämmelduses:
ei mingit kanoniseerimist,
ei mingit ringkirja…

Aga rahvas ei hoolinud kuulutamisest,
jutud imetegudest muudkui levisid

Ja sõitis piiskop paadiga saarele

Kolm vaest meest,
väga õnnelikku meest

Peapiiskop usutles uuris, ja selgus, oh viletsust!
et mehed ei tea
Vene õigeusu ametlikult kinnitatud palvetekstist midagi

“Oleme vaid rumalad külamehed,
palvetame nõnda:
Sind on kolm,
meid on kolm,
halasta meie peale!”

Piiskop sähvis tuld ja tõrva, – nii ometi ei saa!

Mehed palusid põlvili: “Õpeta meid!”

Piiskop luges korra,
luges teise

Palve oli pikk ja keeruline,
täis kummalisi uhkeid sõnu…

Meestel mure meelel: taeva väravad jäävadki nõndaviisi suletuks!

Luges piiskop kolmatki korda,
istus paati, sõitis ära

Järve keskel vaatas ta tagasi:

Kolm talumeest jooksid talle mööda järvevett järele:
“Palun oota, piiskopihärra! Veel üks kord… see ununes meil ära!”

Osho järgi, “Julgus. Rõõm ohtlikust elust”