Liigu sisu juurde

Hommik kui uhhuu Kabiriga

veebruar 6, 2010

Varanasi müstik Põhja-India keskajast
tuleb ja helistab
vanikutäied
sõnu
kui südameid:

Mõista ennast ja omi hirme,
ela oma elu ise läbi

tunneta
ja sa leiad!

See pime ja põhjatu keskaeg!?
Ma olen, otsekui, arenenud!?

Või – kas?

Otsisin kelme ja kõveraid,
ei leidnud ühtegi.

Otsisin ennast ja leidsin
kelmi ja kõvera.

Täna ja siin ja praegu avastan viit
elementi kui tarkust,
Kabir:

Pole ma hindu,
ei muslim.

Olen see keha, kus käib
viie elemendi mäng;
draama, kus tantsib vaim
rõõmu ja kurbusega.

Kiirustamisest muudkui edasi ja muudkui kõrgemale
on tolku oi kui vähe!

Aednik kasta võib kaevud tühjaks:
vili sest varem ei valmi.”


Silmapiirituks vajub mu maailm Kabiri kätes:

Tilka, mis lahustub meres,
näeb igaüks.

Ent merd, mis sisaldub tilgas,
vähesed vaid.

Ometi on mul see tegemine, mis mul käsil on, vaja ära teha, sest:

Arukas on see põllumees,
kes lõikuse aita toob.

Tema täidab salved ja toidab
targad ja pühakud.

Ja ikka ma otsin jumalat.. Kõrgelt. Kaugelt. Kõige-kõige…

Jumal elab sinus just nii,
nagu lilles elab ta lõhn.

Miks siis, muskushirv,
oled sa otsimas muskust,
koon maas, kõrges rohus
ikka ja ikka veel?

Aga nüüd ja kähku askeldustesse, sest:

Homne töö täna tee ära,
tänane töö tee kohe.

Kui on hetk lastud mööda,
mis saab siis tööst?

Aga maailm, tema läheb täitsa rahulikult oma rada pidi edasi:

Suremas, suremas, suremas
on see maailm.

Kuid ennäe! keegi ei tea,
mismoodi surra nii,
et rohkem enam ei tuleks.

Oma tasapisiseid toimetusi tehes ole teadlik, mida ja milleks!

Siia ilma sündides nutsid
ja rõkati rõõmust su ümber.

Ela siis nii, kui saad,
et su surres sama ei juhtuks.”

Ja miski, see sisemine, on ikka sul, uks otsekui, paotada:

Maganud oled ju miljoneid, miljoneid aastaid,
miks mitte ärgata täna?

Ehkki rääkides nappis toona nagu tänagi sõnu:

Mida näed, seda pole:
mis on, selle jaoks ei ole sõnu.

Legend räägib:

Kabir suri.
Bhaktid ja sufid vaidlevad,
mõlemad tahavad saada õigust
matta see surnukeha.

Ilmutas Kabir end
ja osutas:
Kergita surilina!

Surnukeha asemel olid riide all
värsked lõhnavad roosid.
Foto NAGI's: Need roosid..

(Tsitaadid)

One Comment leave one →
  1. veebruar 6, 2010 7:50 p.l.

    Ah et uhhuundus hakkab sõnana külge 😉
    Teistpidi haagib uhhundus end ise sõnade ja mõtete külge, alla ja peale..
    Võimalikud variandid ja avali ilmamaa!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: