Liigu sisu juurde

8 sammu pühitsuse teel

november 11, 2012

Kunagi enne:

astusin soliidses vanuses persoonide värvikasse perre – ja et seda paslikult pühitseda, siis –
Germalo Reisid ja suur Iisraeli ringreis.
Siinkohal pean kokkuvõtlikult märkima, et reisimuljete laagerdudes jäi sõelale kolm olulist puudujääki:
1. Vahemere suplus jäi vahele;
2. Kolgata teedest-treppidest EI SAANUDKI bussiga üles;
3. Punane meri oli unustatud mei auks üle värvimata – täitsa sinine tundus teine!

Kui eelpool loetletud hädad kõrvale jätta, siis jääb alles paks kiitus. Tekitas usalduse, Huvi. Ja  tänutunde.

Lävepakul:

24 tundi enne äralendu on Kesk-Eestis pakkimine. Traditsiooniliselt nii, et nii aeg kui asjade arv on arvestatud absoluutse võimaliku miinimumi järgi. Oleme nalja visanud, et see asi, mis kotis ja tarvitamata jääb, on su majapidamises ülearune ja tuleks kohalikele vaestele  annetada.

See oli kunagi väga-väga ammu, kui sai majapidamises enne sõitu ringi vaadatud ja mõeldud: Ei tea, äkki läheb vaja…? Tänaseks on eelmõte loksunud selliseks: Onju, et saan (x päeva) ilma selle ja selleta toime?

Vahe on mõõdetav. Eriti kaalutav.

Ainus, mis ohkega maha jääb, on küüneviil. Liiga sageli on lemmujaamad neid kui ohtlikku raskerelvastust konfiskeerinud.

Kell 12 stardin, esimene sihtmärk – meie reisikamp Haabneemel.

Sõbrale loen kalli kõrvale sõnad peale, et ei mingit püaanikaosakonda! Internetti ma otsima ei hakka ja sõnumeid ei kavatse kah rohkem kui üks-kaks läkitada. Olgu teadete puudumine teteks, et kõik on ok.

Pealinn on traditsiooniline: vihmas-tuules. Lähen marsat ootama Viru keskusse, kus siis hajameelse pilguga ringi tuian. Silt: Surnumere kosmeetika.

Teen paar ebalevat sammu lähemeale, et piiluda, mida nad siia tarninvad, et mitte sama sortimenti koha peal ostma hakata.

Hopsti! olen ma pälvinud noore-kena-tumeda juuditari (?) tähelepanu: “Esimene küsimus. Kas te olete kunagi Iisraelis käinud?”

Kohmetun ja hakkan kokutama. Tundub niipaganama ebausutav, et tahaksin lennupiletit näidata (mida mul siiski kotis polnud): “Homme lendan…”

Ja et veidikenegi usutavust lisada, osutan oma punasele kohvrikesele – “Näe, asjad pakitud ja puha!”

Iisraellanna pole kade reageerima. Teeb liigutuse, nagu tahaks koti otsa istuda ja palub naeratades: “Võta mind ka kaasa, pliiiis! Seal on nii soe…”

Muidugi mätsisime ka mu käsi ja pidin ta kurvastuseks ütlema, et ei, Safed (ta kodulinn?) meil minu teada reisiplaanis pole. Küll aga Surnumeri. Juudid on intelligentsed – müügipakkumist ei järgnenud! 🙂

* * *

Õhtu oli saladinini pool. Tema, ta abikaasa T ning nende tütar LH ja mina – pidimegi suurema reisi(selts)konna rakukese moodustama. Ja seda me tõesti ka tegime.

Õhtusel rahaturul läksid laiali nii doltsid kui “šaakalid” (=sheeklid)…

 

Varahommikuses kiirustamises, tunnistan käsi südamel, EI OLNUD me võimelised külmkappi ja muid kõrvalisi tühjaks sööma, ehkki sellist üleskutset ma kuulsin.

Takso.

 

Lennujaam. Erisust vast niipalju, et lend Iisraeli tähendab topeltkontrolli.

2 kommentaari leave one →
  1. november 11, 2012 12:30 p.l.

    Jajaa.. söetabletid on prakt alati üleliigseks osutunud; ühe erandiga Amritsaris, tuleb siisk tunnistada.. A oma kampsiku ma hispaanlastele (või Girona lennujaama väisanud muude rahvuste esindajatele?) annetasin.. 😛

  2. KamskiV permalink*
    november 11, 2012 6:00 p.l.

    😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: