Liigu sisu juurde

Pühal Maal – 2. samm

november 11, 2012

Hommikupäike lõi halvaa-mäed särama. Mina ja T olime – teineteisest sõltumatult – otsustanud enne hommikusööki ja starti Surnumerest läbi lipata. Päike tõusis 6 paiku, loojus 5 ajal.

Mina suundun veidi kaugemale rannale – eks tundus, et ikka sel-teisel hotellil oma rand ja riistad… Teine teisel pool olid kraadiklaasid, s. t et tean: hommikul kl 6.20 oli varjus +27, päikese käes +32.

Tagasi minnes lõikasin otse. Huvitav oli, et see, mis kaugelt vaadates muruna näis, osutus lähemalt vaadates, vot milleks:

Ja kõik loomulikult ka tihedasti kastmisvoolikuid täis.

Teine päev on planeeritud nii, et baaslaagriks jääb hotell En Boqeqis. Ringreis tuleb lähistel.

Ja kohtume Avivaga. Eestimaalt 25 aastat tagasi Iisraeli emigreerund pea 60 väärikas daam, kes rõõmustas meid lõputult oma põneva keelekasutusega. Vene peres üleskasvanuna oskas ta eesti keelt, rääkis täiesti aktsendivabalt. Kuid sõnavaraga oli mõningaid… puudujääke. Aga mis kõige vahvam: ta ei pannud seda mikski ning LEIUTAS sihukesi vahvaid konstruktsioone, et… suisa rõõm oli teda kuulata.
Noh näiteks: “selle panoraamiliku sõiduga jõuame linnast välja”, “mööblijäänustega maja”, “kruiisilaevad sõeluvad mööda Vahemerd”, “Zipor on linn, mis istus siin ümbruses”… Arusaamine ei kannatanud mitte üks põrm, pealegi – paljusid elu-olu asju ei saa keegi paremini teada-seletada kui kohalik.

Aviva. Esimene selgitus käis nime kohta. Et heebrea keeles tähendab aviva kevadet. Ja siit ka Tel Avivi nimetus… kevade linn. Ega ta seda salaja pildistamist küll ei tahtnud, aga… ehk olin ma eelmises elus paparatšo?

Sõit Massada (Masada, Mezada) poole. Surnumeri koosneb kahest osast, meie peatuspaik En Boqeq on selle lõunapoolse osa (Salt Ponds) ääres, Massada jääb suurema osa (Yam HaMelahi) lähistele. Herodes I Suur (73 e.m.a – 4. e.m.a), Juudamaa kõige suurejoonelisem kuningas, oli ehitanud kantsi, tagavara-residentsi. Juudi sõda roomlastega, mis lõppes 70. a-l m.a.j, hävitas selle. Viimased kindluse kaitsjad, 190 meest, tegid põhimõtteliselt enesetapu, et mitte alistuda. Aga et patt poleks nii suur, siis tapsid nad ridamisi üksteist, nii et tegeliku enesetapu tegi vaid viimane neist.
Üles sõitsime gondliga, mille teekond algab -257 meetri kõrguselt, et jõuda +33-ni. Ikka merepinnaga võrreldes.

Ja sellel võttel on hästi näha toonane roomlaste laager (ristkülik foto parempoolses küljes), Surnumeri ning Jordaania mäed Surnumere taga.

Müüridest pole just liiga palju järele jäänud. Must jutt tähistab seda taset, kustmaalt on konserveerimise huvides midagi juurde laotud.

Aga vaade on Negevi kõrbe reljeefile suursugune:

Mõni killuke on ka säilinud Herodese aegadest.

Vahelugemine:

Iisraelis STOP märki ei kasutata. Selle asemel on kohalik piktogramm. Miks? 
Heebrea keelt loetakse paremalt vasakule. Aga POTS tähendab jiidišis “totakas”.

Vahelugemine:
Et Lõuna-Iisrael on põhiliselt kivikõrb, siis elu käib Vahemere ja Jordani jõe ääres. Põhjast lõunasse on u 5 tundi sõitu. 

Rahvaarv on u 6, 5 miljonit. Pindala väiksem kui Eestil, rahvaarv kordades suurem.

Sõidame veel kümmekond kilomeetrit põhja suunas, kus meid oodatakse En Gedi kibutsis. Ikka Surnumere rannikul.

Kibuts = (algselt) põllumajanduslik kommuun, mis kasvatas ja koolitas ühiselt lapsed, toitlustati ühiselt jne. Oma algkool, oma pangakontor. Koolivõrgustik ja med abi süsteem oli vahel naaber-kibutsidega ühine. Kibutside algatus tuli välisjuutidelt – Ameerikast, Poolast jne. Üldiselt kibutsi turist ei pääsenud.
Viimastel aegadel on kord ja majandamine paljuski muutunud. Juba kasvatatakse lapsi perekonna juures, tööl käiakse sageli ka väljaspool kibutsi (ehkki osaletakse rahaliselt edasi), samuti on põllumajandus üksinda tekitanud pankrotistumise ohtu ja siis on hakatud tegelema ka erinevate lisasissetulekute otsimisega. On kibutse, kus hotellid vm majutuskohad; on erinevaid kauplemise vorme; üks kibuts olnud sellinegi, kus rabide poolt väljaarvutatud paksude betoonpõrandatega hoonetes sigu kasvatati (et sigadega kokkupuude maad ei roojastaks); üks viis on võtta vastu turiste ja tutvustada neile botaanikaaeda. Selline ongi En Gedi.

En = allikas,
Gedi = kaljukits.

Meie vastuvõtja on Daniela, kes kibutsi algusaastatel, 60-ndatel Ameerikast tulnud. Räägib elu-olust, näitab botaanikaaeda.

Danielal on 8 last, kelle kõigi ülikoolihariduse on maksnud ta kibuts.
Kas lapsed tagasi ka tulevad, küsitakse.
Vastus – üldiselt ei: “See siin on meie unistus, mitte meie laste.”

Mõni botaanikaaia näide siinkohal:

Baobab. Toodud ja Siin ümber istutatud 1985 a-l Aafrikast.

Mürr. Toodud Etioopiast 1970.

Aga piilume põgusalt ka tagahoovidesse. Siin elatakse, mängitakse…

Õhtupoolikul jõuame oma “kodulinnakesse” tagasi. Vene keelega, muide, Iisraelis jänni ei jää. Kaubakeskus En Boqeqis.

Siis teine ühine Surnumeres käik.

Käisime veel toidupoest läbi:

Vahelugemine: Kui näiteks Egiptuses on armeeteenistus midagi sellist, kust rikkam pere oma lapse välja ostab või kantselitööle sokutab, siis Iisraelis on teenistus auasi ja sinna minnakse meeleldi. Mehed kolmeks ja naised kaheks aastaks. Noori, kõrvalt vaadates lausa piimaste kõrvatagustega lapsi, automaadid järgi lohisemas, võis tänavapildis sageli kohata. Või siis, nagu siin, maiustusi korvi ladumas…

Selline päev siis. Soolamerd ja ajalugu, botaanikat ja… ah jaa. Selleõhtune spa-otsing õnnestus paremini.

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: