POOGNAST (päevikust) PUDENEB LEHTI, 1

Igasse ilmakaarde neid lehti lehekesi on pudenenud. Las mõned olla pealegi, käeulatuses.

1. KURBTI – minijate mälestiseks

kui meie seast minnakse, sest
miski on ületanud valu
läve ja aeg on käes
sulgeda
sulguda

Ma ei tea, kas see on
see, kuidas peab ja on hea
kuid

kui asusin tööle-kohale
kord
täis sekeldamist
ja sundi
oli omanik murejas:
talud sa
talutad
stressi?!

ELU vajab
kah
stressitaluvustesti
väratil

ja kolme kerberost
kojas

KurbT

2. *
Suurel hullul
oli hull olla
suurushullustus
aga
oli rahul

sinna ju mahub!

3. *
Kui tilk-tilk-tilgana ootus
selitab süamaal sälke

Kui kell tik-tik-tiksub
aegu ja aegu
ühtainsat hetke

Kui pok-pok-poksikotina
hoolistad hoopi

Kui vib-vib-vibunöör
puudutab piiri

Siis pu-pu-pulmaööst sünnib
kui aeg nais väe

Pisike Peletis Pettumus

4. Luulud a-st 2004
2.

Su vabadus joonistab kurena
taevalaotuse siiludeks.
Mida üks peab ülimaks hiilguseks,
teine teotab ja mõistab surema.

Vend vahib ja joonistab sõrmega
taevasse vikerkaart,
peidupesa ja salasaart..
meed kokku veab surmasõlmega.

Ime kunagi ometi algab?
Poiss tunneb ju muinasjutte,
ootusärevil lapsikuid nutte,
mida suurena naerab ja salgab

Olen vait. Kuulan Su sõnu. Sõnadest tuleb kokku jutt. Jutt sellest, kui paha on Sinul, kui mina ei ole rõõmus. Jutt sellest, kuis olen armukade ja ei lase Sul tunda end vabana. Ei lase Sul tegelda iseendaga. Ei lase Sul tegelda perega. Häirin Sind oma ootusega. Mul on väga paha. Mul on väga häbi. Ma ei saa Sulle isegi seda vähest lubada, et ma enam ei oota. Lubadusi peaks ju täitma!

Siis püüan oodata salaja. Salaja ootamisel on pisarad silmas. Mul ei ole Sulle näidata rõõmunägu. Sa tüdid mu vaikimisest ja lähed mujale rõõmusid otsima..

5. Luulud a-st 2004
5.

Paberist volditud vildakad laevad
lähevad teele, lähevad veele..
Lastiks mu tööd ja tahted ja vaevad,
kaugele teele, kaugele veele..
Tuuled ja karid, tormid ja raev
lõhuvad neid, räsivad teid..
Mitu neist jõuab Sinuni? Vaev
oodata neid. Ja vastuseid..

Olen süüdi. Olen tahtnud Sinuga manipuleerida. Selleks olen täitnud su erinevaid tahtmisi ja soove, lootes, et Sa mõistad ja vastad samaga. Mul on häbi. Olen tahtnud manipuleerida Sinuga, Su ajaga, Su sooviga hoolida. Ma olen täielikult läbi kukkunud

Ma püüan end parandada. Ma ei täida enam Su tahtmisi. Sa ei mõista, miks olen Sind reetnud. Aitäh! Oled õpetanud mulle selgeks ühe õppetüki: Ära oota iial mingitki tasu..

Ma ei reetnud Sind, ma lihtsalt ei taha enam täita Sinu soove. Nagu Sina minu omigi

6. Suhtelisuse postulaat
Et lendavat taldrikut mõista, tuleb talle järele jõuda.

7. Rõõv

öö kunagi ei kepsle minu kannul
keel kaheks
see ka mõni takistus

pool mehest, pool ta sünnitanust
tusk une poole,
segab pakitsus

veel teadmata kas seivamagi vaevun
mobiilinäkku
mingit äratust

kuu kaaperdaja kuldseid paelu
õlg kannatab

kui käratust

8. Vau!

Olen aastakümneid astunud,
selleks, et jõuda tänasesse päeva..

Vau!

9. Moorimaagia

Mõistus… Moor
kibrutas laupa.
Aeg anna olla!
Siluda,
iluda,
kummaste aastate kaupa
trend olla noor.

10. Kompromiss

Rahu
rõõmurikka käega
lükkas juukselaka
sõnajahu
mummulise
aluspesu väel ta
üle keksukasti
kodujoone

Lelle peiusnapsud
kerkokella õhutusel
rahu
ohvriks joome

11. Must

Ma ei talu et kajakas
kukub must üle
ja jumalat ei ole
alatasa kodus
kui
KARJUN

Tuul liitsutab lehte
Päike puudutab suud
Kes väitis, et jumal on ilus?!
küll
HARJUN

Ma ei taha, et kitsas
maailm kägistab
tee
sinu minu meie juurde
mil
VARJUN

12. Oi, ÕNNE!

Kui padja all´ärgates upitad käe –
ja, ennäe!
sünnipäev vaikselt nuhutab sind…
Siis see on üks sinilind.
Mäng märkuste taevas.
Maasikad kõrres su päevad naervad:
Nopi mind!

13. *

Aukusid jätkub alati,
tropid on need, kes on
vales

ajas
kohas
mõõtmes
kaalus
dimensioonis

aamen

14. Loomine

Mõnikord läheb meelest ära
Mõnikord läheb kõik meelest ära:

tuhanded targad sõnad,
loengud ja loetud

läbi näritud
seedimata
sadatuhanded

elud ja inimesed ja ise
mineviku mosaiigivõrgus

–

Seda ummitut eksinud painet!
Seda kramplikku läppunud mainet!
Seda hullunud ümbrust ja ainet!

–

Ja siis
mõnikorra mõnikorramal mõnel korral
sähvatab üle taevasmaa tinavile
röögatu rõõm:

ma tean ma tahan ma tunnen
oma pärisosa!

Küsi südamest järele!
Vastusest väänan välja
valu:
loomine jääb.

15. *

Miks ma peaksin lärmama?
Lällama miks peaks?

Ise tulin olema,
ise
enda heaks…

Hiilin ringi
tasa-tasa

olen nähtamatu.

Ise oma pasas –
lunastus ja patud.

16. Luulud a-st 2004

6.

Ja Jumal ütles: ma ei nõua,
kui tõesti vannud, et ei jõua!
Ma olen pika vinnaga,
kuid maksan täie hinnaga..

Kui kunagi armastasin.. Oli palju platoonilisust, oli hämar lõpp. Sa tead sellest kõike teadmistväärivat. oli ilge valu. Siis tuli haigus, mis lõpetas piina. Ära küsi minult, kas kavatsen jälle haigeks jääda! Ma ei tea sellest mitte midagi! Ja kui vastan, siis valetan

17. Luulud a-st 2004

7.

Pidu on pidu on Sinu
rõõmuvõimete mõõt ja kaal.
Muu on tsirkus või kinu

Maskide rõkkavas kihas
kadugu rangus ja tasakaal!
Võitude tantsud on ihas

Mornid mõtted kui marodöör
mõnumallide muinasmaal.
Võtku siis vikat või nöör

Oli üks tobe tantsuõhtu. Mina ja H suitsetasime. Teil oli omavahel vist üks lõõbitud lubadus õhus. Sa tulid, naersid ja tirisid ta tantsima. Sa vist isegi ei pannud tähele, et ka mina seal olin ning üksi jäin. Tegelikult olengi harjunud, et sellistes olukordades mind ei nähta. Mul oli jube nõme tunne. Piinlikkus, et üldse olemas olen. Tegelikult ei juhtunud ju midagi. Ainult üks üks piitsahoop allapoole vööd

18. Luulud a-st 2004

8.

Kes otsib kalleist silmist armuandi,
see leida võib vaid ehmjat küsimust,
et kust või kuidas korjanud on sandi
ta kaasa. Tundes tüdimust
on minna kergem kiiresti kui oota,
ja kaduda, – kui uskuda ja loota..

Ei ole tarvis testimiseks tunnipikkust,
kui mõõta on vaid oma kehva rikkust..

Sa tulid mu tuppa. Tuba oli soe. Sul oli jope seljas ja lukk kinni. Sa rääkisid kiiresti-kiiresti sellest ja sellestki, aga mina tahtsin Sulle vaid ütelda, kui väga ma Sind oodanud olin. Püüdsin sõnu vormida, mingi hetk jäime vaatama teineteisele silma. Nägin Su silmis küsimust, kuid ei jõudnud siis selgusele, mida Sa küsid, sest aeg, mis polnud veel alanudki, osutus lõppenuks. Pärast oli aega küll mõelda, õhtud ja ööd on täis kui paljusid tunde! Hiljem küsisid, et kas ikka pean vastu!? Tjah

19. Luulud a-st 2004

9.

Muinasjuttude kirkamad hetked
inimlastele igavikuks
on muutunud võlutud väel.
Maiselt asised töised retked
mõne päevaga möödanikuks
on määratud kõrgemal käel.
kui mängida maailm mulliks,
siis lõhki võiks puhuda ta.
Pärast naerdes kirjaks või kulliks
võiks visata taeva ja maa..

Mulle meeldib väga mängida. Tobenaljakaid mänge. Rollimänge, saladusemänge, tögamismänge.. Sinu arust pole mu mängud naljakad, ainult tobedad. Siiski, üht mängu mängisid Sa minuga kaasa, – taimetoidumängu. Sest see oli ju tervislik! Ma ei kutsu Sind ammu enam mängima. Põhiliselt ei meeldi mulle päris tobe olla

20. Luulud a-st 2004

10.

Kui peeglikildudest end kokku
ta proovis laduda,
siis nina kõrvadega tükkis kokku
ja hoopis ära kaduda
end võttis kulmukaar.
Kild verepiisku paar
tal näpust välja lõikas.
Ta sortsi tuppa hõikas
ning lugema jäi raha
kui killud müüdud maha

Oli suvi. Oli üks õnnetu kiri. Kirjutasin, et oled teinud minus midagi väga katki. Nii katki, et pole võimalik parandada. Sa ei kommenteerinud. Lubasid, aga ei leidnud aega või unustasid. Ma ei tea senini, kas Sa mõistsid, millest rääkisin, või ei. Ma ei tea, kas uskusid või mitte.

On talv. Hakkab ununema, mis see üldse oli, mis suvel katki läks. Kes viitsikski katkiläinut parandada? Või milleks?

21. Luulud a-st 2004

11.

Mälestuste saast kui nõder naine
kes kord su õlale on naaldunud
löö välja majast, toast kui hingepaine
ja õnnista, kui oled tervelt taaldunud!

Sul pole tarvis mõelda, kuidas varem
sa olid ise tema najal võtnud jõudu.
Kui tahad: täna eilsest oleks parem,
siis hävita kõik see, mis segab sõudu!

Vanast sodist on muidugi vaja lahti saada! Leht lehe haaval mõtteid, vaeva, tööd, inspiratsiooni. Tunde higistamist, ei, nädalaid, ei, kid. Ahjud ütlevad: Aitäh! See on peaaegu nagu lapsetapp. Laste, keda enam kellelegi tarvis pole. Vihaga läheb ka see, mida keegi saaks kasutada, aga miks peaks! Higistagu ise.

Sul on jälle asja eest teist taga nägu mossis! kommenteerid Sa

22. Luulud a-st 2004

13.

Kui oleks veidi valget värvi,
kui oleks sutsu kalget närvi,
siis joonistaks uue maailma
ja endale veel ühe silma

Istun oma maailmas ja teen kokkuvõtteid. See on maailm, kus pole õnne, rõõmu ega armastust. Rahast vms rääkimata. Sünnilt olen kuningas. Sa tuled, süled täis almusi, ning arvad, et peaksin olema õnnelik ja tänulik, et päästad mind. Mul on kerge öelda ära Su haletsusembustest. Kerge, sest nendega oled Sa märksa ihnem, kui materiaalsete asjadega

Lukustan ukse ja lahkun. Mu maalinn jääb tühjaks. Ma ei otsi enam Sind

23. Mõned veel rohkem ununud ajad

Siis kui arm on mahutu,
memm su pärast on rahutu..
Olles hallimast hall ja arutu –
rahul on muud, ent ISE on asutu
1985

veetilk lumeks vaob
taevasmaal kiljatab kell
aasta surm on hell
1985

Elu, armastan sind!

Kurtide keelte ja kõrvade kakskeelne kakofoonia..
Eesmärgitult ekslevate kehade higist ja eluräämast haisvate tõmbluste tumm turvaotsing..
Jõuetult krigisevate hammasrataste piinav pöördumatu ponnistus..
Umbotsinguist hullunud hüäänide kõrikuristikuline kiljumine..
Vastselt ilmalesülitatud inimlapse pisarsilmine halastusanu..
Elu, sa oled ilus ja suur ja püha,
sind armastan oma purukspekstud silmil,
sust joovastun, armastan, ülistan üha..
1988

Lõppenud on mulle suvi –
libliklapse kohmakas avalend.
Kaotanud päikse ja eluhuvi
talve nukkuma vean end
1979

24. Salmikest kah

1.
Kui sipelgas
rahutud teod
Lõpevad lõputud peod
Siis silmitsen
otsakil ladusid,
hindan käibeid
ja kadusid
ning eraldan
täiesti siiralt
Sinule
naervad tiivad!

2.
Kui jõuluajast
lahutada maha
osturallid, müügimeel
ja salakaval raha
Siis sellest,
mis jääb järgi
Sulle kingin pool, –
jõulurahu, päkapikk
ja kõrgem armuhool!

3.
Pimeduse paikäed
räägivad uut
algust..

Valgust!

4.
Trolli metsas
sambla süles
kasvatasin Sulle
üles tosin päkapikku
armsaid agaraid ja hulle

Unustavad
videvikus
vahel nad end peita

Arvavad, et Sa ei oska
niikuinii neid leida!

Soovin Sulle pikka meelt..
Ja õpi päkapikukeelt!

25. Murevalt mäelt

Pillimees pühib kokku
näppe ja noote
Võim
võidutseb trummi
nahas
Unenäohallitus
koduhõim
Pidu enesekohtlases
kahas
Kreis võib saagida
seitsmeks
viker-mu-kaart
Häbemed ajavad maha
Merd kui muru
Ohutussaart

26. Vemmal teema

Kõigi rasvaste lapsed, –
rahaunistus ühendab meid!
Ajal mammonast raskel
lakeid käime langetet päi..

Ja trummilööjaid meie ette astus
terve äraseletatud nägudega rivi.
Tsunft on eristatav naeratusest näkku
kleebitud kui maksalaiguline
kikilipsus kivi..

***

Ikka jääb ainult Päike
maksuvaba täna on veel õhk
Ema pidada ma, luksust küll ei jõudnud..
Liiv ta hauakünkal
kindlam vererõhk

27. *

Vahel on nii, et
hinges on augud sees
ei pea vett
ei pea sõna
ei pea vastu
ei pea meeli
kontsa all
kontrolli all
kurat!

28. Elu ulme

Rajaserval
hallitavad
haavalehed

Loik küsib
kannalt
kilde

Pisut tuhmunud
boonus
Päike

Eelaeg

Lahtiste väravatega
kutsud mind elude vahele
pakkudes kohta kahele
Keskustelude
hoog ohutab
indu
Säravatega

Eluaeg

29. Kulgeja

Veel
jätkub rajuroostet

tõusu ja loojangu
lahkmesse

Keel
tõrjub fraasikoostet
algaja puhtasse
vaimu. See

muudkui on uusrikas ime, –
kasvuarm kui kulgemine

30. Muretu mees

Muretu mees astus
mööda
lootusetuse luhtasid
Nagu sügispuud lehti
laiali loopis
luuletusi
Lihtsalt niisama
Koduteed leida
lootmata

Kes mida teeb
Üks ehitab kodusid
Üks linnuga vilistab võidu
Tema laiali loopis
luuletusi

Ta ei olnud osav
Ta ei olnud hoolimatu

Need laulud olid ta lapsed
Ja lapsed
pärivad maailma

Muud mees ei teadnud
Muud mees ei tahtnud

Kummardus,
et mitte takistada
teed

31. Mu sõber!

Süda sügeleb ja keerab külge
Päiksepannil parajamaks praeb
Guljašš südamelihast..

Sa riivatu! Oh armas aeg!
Ah sa jutt!
See ei ole
söögiisujutt

Teemasid vabu
on sadu
aga surm
aga surm
on tabude tabu
on julm
on su haigete aegade
tühiulm

OO-KEI!
Võtke see sein!
Oma eituste ei

Selles peatuses astun maha
See va surmasõber ja pahade paha..
See on mu omaarmas süü
Pole teistele. Ei müü!

Mu seljatagune
on turvade turv
Sõber ja seltsiline
mu armas surm

Abimees ja õpetaja
arginäidendi mõtestaja
Elu hurm

32. Suvine

Hammasrattad kriuksuvad..
Oo hooletu hoog!
Oo valude vaht!
Ja õline õigeksvõtt

Keegi kägardab kalendrilehti..
Mõnimuistne muheleb

Rõimuvad rajad
Süda, oota!
Vaata mind..
Vali mind..
Võta mind..

Kobavad
komblevad
käed

Ava silmad!
Siis näed

Kuklasüga süütab
pääsu silmad
pääsusilmadeks
Suvine ürgümin
kutsub meid kokku
Hingi

33. Valu

Kivivagude ragin
Kustutab janu
varbavahedes
meresuudlused jalus
Eksides otsides pahedes
On magus
On valus

Üle ajada aegade enesust
võib kadeda kartlikku paleust

34. Kiirus

Ilm muigab ja muidugi õpetab..
Kes kunas ja kuidagi lõpetab..
Või üldsegi kas?
Nii ehk teisiti. Las..

On kiigel, on kahamisi,
on kiirem. On salamisi

35. Ajaloom

See, kes mu aega pistab, on igastahes hea toitumusega ilus musta-valgekirju loom..
Teda on vahel huvitav vaadata
Ja vahel keerab ta end näiteks keskpäeval põõnutama, võta sis oma ajahunnik ja tee sellega mis tahad, topi v aampalgi vahele

Teinekord jälle, seda juhtub sagedamini, märatseb näljase näoga mu ajuvabas majapidamises ringi ja nõuab lisa

Minu pere ja muud
Loomad elavad ette
Oma
Maiselt

36. Teada anne

Otsitakse pisut pruugitud
aga pandavat vaimu
Mugavat ja magusalembi
majavaimu
Volangitega verd
vemmeldavat
vannivaimu

või

vahetatakse keldrikakandi vastu!

… sest – taevas teab…

37. Lõim

Kõigepealt olen ma see naine
kellel kusagile pole panna
sõnu sõrmi või suud
lusi sellal kui
Eestimaa ärkab ühest
unenäotusest
uude
Siis olen veel
ugrimeelne umbsõlm
euroaken
ei avane
Tähtsusetu rida
Riigi
Statistikaametis
Mind sureb kui kärbseid
vahel mõni muna puruneb
et imestan: miks ütlesid et
mind on vaja
maailm
kui kutsusid

Peegeldun päikesejänkuks
ja homme lähen looja
karja
ta ise oma lambaid
issanda aias

Võõras aeg ja inimesed
Rahvas..
Ise on Ratsanik
Pontus Pilatus

Lõhe ilmamaa äärel
on lõim

38. November

Hiirhallid ajad
mõistavad
mu kõhu
tunnet

Novembrikass
(see hall)

toitub doominost

39. Dogma sünd

Kui enam ei viitsi defineerida, ajajärk saab läbi, sis ummistavad nad,
jalad harali,
rajad templisse

40. Luulud a-st 2004

1.
On sõnade pinevas paines
haprust, karmust ja jääd,
purjus mõtted kohkuvad kaineks
vastu müürisid pekseldes pääd

Hetkeks kohtuma tühjal orbiidil,
sõna materdab sõna. Duell.
Sõlmi pahkunud sõrmiga niidil
seob tüdinud taevane kell

Ei ole, et armastus sureb
lauluks ja lilledeks..
Hulkur peni naerab ja pureb
laululilled kõik pilvedeks

Kaua olen olnud üksinda. Palju päevi, nädalaid, kuid. Tunde, minuteid. On inimesi, kes suhtlevad paljudega, on neid, kes üheainsaga. Oleme ju suhtlejad. Kui seda ühteainust ei ole, siis räägin ja seletan, mõtlen ja arutlen omaenda sees. Kui igavikkude vahekohas korraks kohtume, naerad Sa mind ja ütled: Sa räägid valmismõeldud sõnu.. Jään vait, sest tean, et Sul on õigus..

41. Luulud a-st 2004

12.

Haletsuse rõske raskus
valge lina kääparaskus
peale, näole, käele laskus
hiiglasena peale astus
peatus aukudega taskus

Võikad, valetavad tunnid
tinarasked sisesunnid

Põgene, kui jätkub jalgu
joosta iseenesesse, algu..
Puudub pide. Puudub side
Katsud – lige. Tunned – tige
Hamba vastu võitleb ige
Miski pole enam õige
Saast ja pask käib üle kõige

Tee on libe, auto jupsib. Su sõnad: Sa ei tahaks ju ise ka, kui hellitaksin sind haletsusest! jäävad kui udusse. Aga pärast, siis kui räägin üksi olles Sinuga, tulevad välja, parastavad ja virutavad kubemesse

Sa soovid, et jääksin täitma Su väiksemaid ja suuremaid tahtmisi, aga ei ootaks ega tüütaks Sind oma madalate kirgedega? Isegi muinasjutus ei anta sulle võluvilepilli ja korvi, s. t mõlemit. Iialgi ei saa ma mõistma, et toit, riided või juuksur, millega Sina mind pommitad, on armastus. Kui Sina ei mõista, et ma nälgin, külmetan ja olen sakri kasvanud eeskätt sisemiselt, siis pole meil tõesti mõtet vaielda, vaid püüda hoida teineteisest nii kaugele kui võimalik

42. *

Ei saa ise korda tuba
võluväel,
ikka ise, ikka ise –
ving või prügimäel

Ei saa ise teele
ammulubat´kiri,
mida keegi kallis ootab
ümbrikul su nimi

Ei saa usin päkapikk
toime sinu reaga…
Mängureegel rasvane –
maailm nooksab peaga

43. Luulud a-st 2004

3.

Pimeaja ballil
kiidavad küünalt päikeseks
see särab ja usub

Jõuluaeg. Olen tüütu ja igav. Sa küsid: Miks vihkad sa jõulusid?
Sina tead vastust. Mina tean vastust. Tema, kõrvalseisja, ei tea. Aga on Sul ju nüüd nii lõbus ja naljakas pealt vaadata, kuidas ma piinlikust küsimusest välja rabelen!

44. Luulud a-st 2004

4.

Ma vajan. Sa vajad. Ta vajab.
Kõik vajavad peotäit pehmust.
Me vajame. Teie ka.
Põue soojust ja tunde ehtsust.
Me anname asju ja raha,
ise vajades midagi muud.
Me andes ei mõtle ju paha!
Kuid saades siiski ei taha
katkist tähte või poolikut kuud

Ma olen näinud Su tööjuttu. Ma olen näinud Su perejuttu. Ma olen näinud veel mitmeid Su jutte. Ootan ja tõmban ristikese päevale, mil ma pole kohtunud Sinu endaga. Neid ristikesi on mu seinad täis. Sa ütled, et see ja teine vajab sind. Sa arvad, et võiksin Sind Su abistustes aidata. Ma üritan loendada oma ristikesi.. on neid 100? 200? Need on päevad, mil vajasin Sind! Ma ei suuda Sind nüüd enam aidata.. Ja Sa ei mõista, miks äkitsi niiviisi käitusin