MÄLU AUGUD

See oli just seesugune kolmapäev…

Madli otsis käsitöökarbist riistad välja. Vanaks ja viledaks oli mälu jäänud.
Vajas lappimist.

Kõigepealt pingutas Madli aukliku palaka raamile.
Toetas end vastu seina ja jäi mõttesse:
neid auke oli ikka väga palju siginenud! Et jäta vaid hetkeks omapäi – ja siis saab häda külla ja kuhjaga.

Ja ega’s mälu niisama pole, et lähed aga poodi, võtad teipi või traati ja körtsutad kuidagi kokku!
Madli oli selliseid ülepeakaela kokkukrousitud mäluräbalaid näinud, küll ja küll.
Vaadatagi valus, kaasaskandmist ei tahtnud mitte kujutledagi.

Ei. Siin tuli targasti tunda ja kõhuga kuulata –
õhku ja andi,
südant ja sundi,
leelolembi…

Ja siis vaikselt, lapi ja lauluga auk üheks sulatada.

Madli vaatas taevasse.
Seal olid tähed.
Päikese selja tagant nad hästi ei paistnud, aga Madlil oligi õhkõrna ja tagasihoidlikku mustrit vaja.

Kunagi – Madli mäletas küll! – oli temagi mälupalakas vooganud nagu helesinine siid üle kõigi ja kõige.
Tjah.
Esimesed augud olid pisikesed.
Selline uneliiva säbrumuster.
Seda võis jätta tähele võtmata.

Teismelise joogid-droogid sulatasid sisse päris-augud.
Oh seda häbi ja õnnetust!

Siis tulid ajad, kus auk tuli augu kannul; süü ja süljega said plärakad peale pandud… et teinepäev lörtsimist jätkata.
Kui elutõsidus omakorda profiiti lõikama hakkas, jahmas Madli ärgates üsna oimetuks – vaatad, tühjuse õud vahib kelbalt vastu.

Nüüd ei võinud enam uisapäisa talitada! Niit niidi, kõrs kõrre peale said uued veerud kangasse põimitud.
Mõni rohukarvane,
teine päiksekuldane,
kolmas koduhõngune…

* * *

See oli just seesugune kolmapäev!

Madli vaatas viledaks kulunud kohtadest läbi.
Mitte kunagi varem polnud ta taibanud sedaviisi teha.
Ikka hooga ja usinalt paiganud, seda oli ta muudkui.

Kangatagustest õhkas vaba ja vaikuse merelõhna.
Madli kiikas uskmatult ühe, siis piilus teise silmaga.

“Vanuigi jaburaks jäänud,”
pomises ta, kui vastpaigatud kangast esimese lõngariba uuesti välja keris.

“Lapseks ja lilleks,”
itsitas,
kui kolmanda kera Murrile mängida veeretas.