Bon appétit! ¡Buen provecho! Head isu!

Head inimesed esitavad küsimisi, et käisite, jah, aga … kes? kus? mis?
Mida te sõite?

Vastan: Mida kõike!
Mu heal kaaslasel on reisipõhimõte, et söömise pealt kokku ei hoita! Mina ise tükati veidi pidurdasin küll, aga üldiselt lõppes ikka päev suurema või väiksema pugimisega. Ja algas. Ja väikesed vahepalad. Või mitte nii väga väikesed. 🙂

Väga laias laastus on söömise ja hindadega üpris meie masti maad need Portugal ja Hispaania. Ikka kesklinnas kallim ja äärelinnas või külakohas odavam, ikka poes oluliselt odavam kui söögikohas jne. Mida me imestasime, oli, et need köögi- ja puuviljad, mis muudkui meie poekettides odavkaubana Eesti toidule “ära teevad”, pole seal sugugi niiväga odavad. Tundub, et asi on riiklikus poliitikas põllumajandussaaduste väljamüügiga. Mis sealmail oma põllumehe kasuks, meil jällegi vastupidi toimib.

Isegi väljanägemise üle võis kriitikat teha – tomatid rohelised ja plekilised, meil sageli müügis olevad mandariinid lehtedega ja poolvalminud.

Aga juua võinuks ennast küll … põrsaks ja tagasi.
Lauaveinidel megad allahindlused, kvaliteetnapsid kallimad, aga siiski ostetavad.

Eriti lahe oli ekskursioon päris veinikeldrisse. Aastakäigud, veinipiirkonnad. Degusteerimine.
Milline lõhn!
Hämarus ja õige temperatuur.

Vanimad aastakäigud 19. sajandist – makstes täna terve varanduse.

Ja ikka päriselt proovida kah saime, mitte küll aastakümnete vanust, aga kümneaastast siiski.

Hästi, seni siis vaatlused söögi-joogi teemadel.
Päriselt sõime ikka kah. Kes soovib, isutab kaasa 🙂
Kõikvõimalikke sändvitšilaadseid asjakesi:

Mõned asjad jätsime (järel)valmima siiski ka!
Piimast vahukest, reklaampudel on siiski va hea Häädemeeste!
Apelsinimahl, kohe pressitud… Muide kiivide all lehtlas polnud ma veel lebotanud.
Supid olid Portugalis – vähemalt need, mis meie taipasime tellida – mahedad ja püreed. Nii et teravust alloleval fotol annab küll miski muu. Ehk mõte Eesti maksuametile?


Sellised paigad täiendasid veevarusid.
Hästi palju joodi tillukeses tassis espressot, eks meiegi vahel.
Minul olid igastahes ravioolid:
Kolm eluolulist asja korraga.
Teel pakuti viinamarju.
Üks õnnestunumaid õhtusööke oli Padronis. Veini ja tapase ja praega.
Muidugi oli väga konkurentsivõimeline ka seekord, kui E kätte võttis ja meile ise albergue köögis makaronidest ja hakklihast ja millest kõigest asja kokku keetis, aga tookord oli vist nälg nii suur, et see protsess jäi fotosüüdistamata.
Padron, Peppe juures üks sangria. Ja tapas.
Meie igapäevast viinamarja…
Vahelduseks tilgake valget:
Mõned teekaaslased olid lõpuks juba head tuttavad. Ja taaskohtumisel Santiagos – teadagi, vaja tähistada. Et siis öösel vaidlema hakata, olid nad siis lõpuks siiski Hollandist või Belgiast. Aga paganama head nägid välja. See härra pidas hiljuti 70 a juubelit, naine, arst, oli 67.
Kaheksajalg Santiagos. Ikka väga rammus asi. Takkajärgi taipasime, et hea mõte olnuks tellida portsjon kahe peale, teiseks salat. Ei osanud ette arvata, et sihuke, tihkelt täis taldrikutäis on.
Minul jäi vähemalt veerandik järele. Pagana kallis oli küll, aga… tundsin, et üks tükike veel, siis tulevad teised ettepoole vaatama, mis toimub.
Hispaanias serveeritakse mitmed joogid koos tapasega, s.t et joogi juurde käivad automaatselt mingid palukesed. Me tihti ei teadnud, kas on midagi oodata või siis mitte, seega – sageli tekkis meeldiv üllatus.
Finesterres sõime asja, milles mitut sorti merevärgindused sees. Muide, meid teenindas soomlanna, kes neljandat kuud sealmail.
Kastanimüüjad, siin siis Porto tänavanurgal. Ise me maitsesime küpsed kastanid ära Hispaanias.
Francesinha. Olin esialgu reklaamplakatitelt seda näinud ja arvasin, et tegu on mingi magustoiduga. Siis selgus, et asi koosnes mitmest erisorti lihast, singist, vorstist, ainult ümbriskiht oli petlik.
Sardiinid.
Ma võin suhteliselt kindlalt öelda, et ma pole viimase viie aasta jooksul nii palju trimbanud, kui nende kolme nädala jooksul. Ärasõidu eelõhtul sain üksiti ka teada, millest selline käitumine:
Ja vahepalaks taasjälle sangria.
No mida Saksamaal, Frankfurtis muud – kui va hea Saksa õlu!
See foto võiks mõnes mõttes selle teema lõpetada… kui ei oleks veel väike vahepala Tallinna bussijaamas.
Ehk siis – reekviem muna-kiluvõileivaga.

Ma arvan, et kodusolijad võisid veenduda, et me oleme jätkuvalt heas eluolekus, toitumusest rääkimata.