En camino – TEEL

Teel olemine on kui usk ja usutunnistus. Teel olemine on sümbol.
Öeldakse: tee viib…
Ometi – ei vii ta niiviisi omanohki midagi. Ennast liigutada tuleb, et viiks. Eriti alajäsemeid. Ja neil omakorda omad liigendid: puusad, põlved, hüppeliigesed, varbaluud. Kohe terve mehhaanika ja masinavärk.

Palverännakurada Portost Santiagosse on umbestäpselt 250 kilomeetrit.
Blogisid, artikleid, raamatuidki Santiago-teedest on olemas terve hunnik. Minul ambitsioon pühendunu olla puudub, pigem oli see soov vaadata veidi ringi Portugalis ja Hispaanias, kuhu mu teed mind varem juhtinud polnud. Ja et lõbus oleks.

Aga miks mitte ka tagantjärgi rajamärke üle lehitseda.

Mis oli retke alguseks. Et mõtlemise piklike eellugudega asju mitte segaseks ajada, siis üks võimalus on raja alguspunktiks märkida: pass.
Neid saab ka Eesti Jakobitee seltsist tellida, aga meie võtsime oma jaod Portost, palverändurite kirikust.

Kusagilt reisisaidilt leidis E, et Porto eeslinnadest läbimarssimise asemel on hea variant sõita metrooga linna äärde. Seda me ka tegime.
Muuhulgas tõi see kaasa, et märgitud rada meil polnud, orienteerusime ilmakaarte, portugali- või kehakeelsete teejuhiste ja mõningate märkmete järgi, teades kindla peale vaid esimese sihtpunkti nime – Rates.

Paremale? Vasakule?
Või otse üle?
Selles on küsimus…

Kusjuures: üldiselt jõudsid lõpuks ikka samasse kohta 🙂

Kuidas edasi?

Selge – kuidas!

Ilmakaarte järgi on rada paigas. Aga rada ennast nagu eriti ei paista… Või siis jälle avaldub omaette.


Aga kive laduda portugallased armastavad. Oskavad ja armastavad. Igale poole!

Märgiline. Jõudsime märkidemaale.