Liigu sisu juurde

BON CAMINO! Hüva retke!

oktoober 16, 2015

Ei ole, et midagi ei ole. Tee on muudkui uus. Selle tõusu taga… tolle käänaku taga… Ah, et polnudki midagi niiväga? Aga järgmise taga ehk on?
Sisalikusell lipsab kiirelt-pakilt oma asjatamisi. Hakkab paistma teise teelolija selg ja sammurütm. Ojake. Avaneb vaade ahelikevahelisele orule, palju punaseid katuseid ja kohustuslik kirikutorn. Kirikukellade tunni, pooltunni, veerandtunni-kuminat ulatus kõrvadesse peaaegu igal pool.
Ikka on midagi.

Hommikud olid vähem-rohkem varased. Albergue´de mängureeglid olid sellised: tavapärane reegel nõudis, et kell 8 oleks “plats puhas”. Aga selline vaikne päkapikusagin algas ikka juba viiest, poole kuuest kindlasti. See tekib nii, et mitmed inimesed püüavad tasa-tasa oma seljakotti pakkida, kilekotte kokku keerata, end riietesse sikutada. Siin-seal mõni kukkuva asja kolksatus, sosistatud sõnad, kriuksatav uksehing.

Meie olime tavaliselt ühed viimased. Mitte just tingimata viimased ärkajad, aga siis keetsime kohvi ja võtsime vabalt. Et hiljem, teel, varem startinuist mööda kõndida. 🙂

DSC07583

Suund oli meil laias plaanis põhja. See tähendas, et vastupäikest sattusime harva. Või kui siis – varases hommikus, siis, kui varjud veel pikad.
DSC07587

Sellesse, hommikusse aega käis ka mantra:
Meie igapäevast viinamarja
anna meile
tänapäev!
Õhtupoolikuks tavaliselt enam ei jätkunud. Isu? Või ruumi…
DSC07590

Sellised Nad on, need rajad.
DSC07592

DSC07593

DSC07594

DSC07596

DSC07614

Joogikoht, nagu näha, kulub marjaks ära. Vahel neid oli. Teinekord jälle sai kraanivettki küsitud. Vahel harva ka pudelivett ostetud.
Ja mandariinid olid veel ootel. Järgmisi. Meile piisas viinamarjadestki, mis – teekonna edenedes, aina enam korjatud olid.
DSC07621DSC07623

Kui päike ja paiste kõrgemale jõudis, siis muutus raja varjuserv populaarseks. Et särasilm meie mõistes sügisajast hoolimata suht seniidis oli, siis paiguti oli see vari küll pigem mõtteline. 😉
DSC07626DSC07629

Ja ikka märki otsides…
DSC07636DSC07640

Barcelose kukk. Mina ka, muidugi 🙂
Kukke, kuke kujutist, figuuri, pudinaid, neid oli Portugalis, eriti Portos, palju. Ehk võiks võrrelda meie Vana Toomasega näiteks.
Lugu, alati on oluline just lugu!
Ja lugu selline:
Kunagi olnud, et Barceloses arvati keegi palverändur süüdlaseks mingis rängas kuriteos. Kohtunik mõistis mehe poomissurma.
Ometi olid need need ajad, kus surmamõistetu viimase soovi õigust respekteeriti. Too palus, et hukkamine viidaks läbi kohtuniku, kes surmaotsuse määras, lähedal.
Viidi mees õhtusöögisaali, kus kohtunik oma söömaaega alustamas oli. Nöör kaelas, timukas kõrval.
Kohtunikul olid road laual, muuhulgas ka praetud kukk liual.
Palverändur pöördus kohtuniku poole: Ma olen süüta! Ma olen tõepoolest süüta! Ja selle kinnituseks võib ka see kukk, kes teie ees liual, laulma hakata.
Kohtunik ei lasknud end sellest kummalisest kinnitusest segada, timukas hakkas köit kinnitama… ja siis – oh imet! – kukk ajas end liual püsti ja kires kõrvulukustavalt.
Nüüd muidugi ei saanud kohtunik palveränduri juttu enam eirata. Ning mees sai vabalt oma palverändu jätkata.
DSC07647DSC07650

Kuhu aga meid päevatee viis?
Eks ikka kusagil ootab sind koiku, olgu see siis kasvõi selline: kummiriidene ja kahekordne. 🙂
DSC07656

No comments yet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: