Peruu käsikiri, James Redfieldi seiklusjutt. Väljakirjutusi, 2.

Esimene äratundmine kujutab endast meie elu muutvate müstiliste kokkusattumuste tajumist, tunnet, et toimumas on mingi väline protsess.

Isegi kui me aeg-ajalt selgesti tunneme, et meie elus toimub midagi enamat, sunnib tavamõtlemine meid arvama, et need arusaamad on laest võetud, ja seejärel oma tunnetust täielikult unustama. Seetõttu ongi vajalik teine äratundmine. Kui me oma tunnetuse ajaloolist konteksti mõistame, näib see paikapidavam.

Ajalugu peaks pakkuma teadmisi pikema konteksti kohta, millesse meie elud asetuvad. Ajalugu pole üksnes tehnoloogia areng, see on ka mõtlemise areng. Mõistes nende inimeste maailmapilti, kes elasid enne meid, saame aru sellest, miks meie oma maailma just niimoodi näeme, ja milline on meie panus tulevase progressi heaks. Võime täpselt ära näidata, mis hetkel me inimkonna pikema arengu kontekstis nii-öelda lavale astusime, ja see annab meile teadmise selle kohta, mida me teeme.

Teise aastatuhande lõpus – see tähendab praegu – suudame näha tervet oma ajastut tervikuna ja märkame üht konkreetset kinnismõtet, mis on välja arenenud selle aastatuhande teisel poolel, niinimetautd uusajal. See, et me praegusel ajal kokkusattumusi teadvustame, väljendab tollest mõttemallist vabanemist.

Keskaegse maailma iga tahk on määratletud üleloomulike asjaoludega. Kõik elunähtused – alates juhuslikust äikesepuhangust või maavärinast kuni viljasaagi suuruse ja lähedaste inimeste surmani – väljendavad kas Jumala tahet või Saatana pahatahtlikkust. Niisugusid mõisteid nagu meteoroloogilised või geoloogilised tegurid, agronoomia või epideemia ei tunta. Kõik see tuleb alles hiljem. Praegu aga usute täielikult vaimulikke; maailm, mida te tajute, toimib üksnes vaimsete printsiipide alusel.

14.-15. sajandil hakkab keskaegne maailmavaade kokku langema. Esmalt märkate mõningaid väärnähtusid kirikumeeste endi hulgas: nad murravad näiteks salaja karskusvannet või on nõus altkäemaksu eest läbi sõrmede vaatama, kui võimumehed ususeadusest kinni ei pea.
Need väärnähtused ehmatavad teid, sest kirikutegelased väidavad, et nad on ainus side teie ja Jumala vahel. Nemad on pühakirja ainutõlgitsejad, ainsad otsustajad teie hingelunastuse küsimuses.

Martin Luther jt

Vaimulikud annavad alla. Sajandite vältel määratlesid need mehed reaalsust ja nüüd kaotavad nad otse teie silme all usaldusväärsuse. Sellest johtuvalt muutub terve teie maailmapilt küsitavaks. Kirikuisade tõlgendustel põhinev kindel konsensus universumi olemuses ja inimkonna siinsetes eesmärkides variseb kokku, jättes teid ja kõiki teisi läänemaailma inimesi väga ebakindlasse olukorda. Te olete lõppude lõpuks jõudnud harjuda sellega, et teie elus on kõrgem autoriteet, mis tegelikkust määratleb, ning ilma niisuguse välise suunamiseta tunnete end olevat segaduses ja eksinud. Te küsite endalt, et kui vaimulike seletused tegelikkuse ja inimeksistentsi põhjuste kohta on valed, kus on siis tõde?

Uusaeg algabki niisuguse äratundmisega. Demokraatiameelsus kasvab ning paavsti- ja kuningavõimu umbusaldamine levib massiliselt. Enam ei kiideta automaatselt heaks universumi kirjeldusi, mille aluseks on oletused või piiblitruudus. Hoolimata kindlustunde kadumisest ei tahtnud me riskida sellega, et mõni uus grupeering kontrolliks meie tõelisust nii, nagu seda olid teinud vaimulikud.
Sündis uus, teaduslik mandaat.

Valmistatakse ette uurijad, kes peavad teadusliku meetodiga relvastatult uude universumisse tungima, ja antakse neile ajalooline missioon: uurida see paik läbi ja selgitada välja, kuidas see toimib ning mida see tähendab, et meie siin elame.

Olite kaotanud kindla teadmise Jumala juhitud universumi ja Jumala olemuse kohta.

Niisiis saatsite oma uurijad teele ülesandega välja uurida teie olukorra tegelik olemus ja teatada sellest seejärel teistelegi.

Kui teaduslik meetod ei suutnud meile hankida uut ettekujutust Jumala ja inimkonna maise eesmärgi kohta, mõjutas sellest tulenev kindlate teadmiste ja tähenduste puudumine tõsiselt läänemaailma kultuuri. Vajasime mingit muud tegevust selleks ajaks, kuni meie küsimused veel vastust polnud leidnud. Viimaks jõudsime otsuseni, mis näis olevat igati loogiline. Vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime: “No nii, meie uurijad pole meie tõelist vaimset olemust veel kindlaks teinud, miks siis mitte end siin uues maailmas mugavalt sisse seada, kui me niikuinii ootama peame? Me omandame igatahes juba piisavalt teadmisi, et seda uut maailma omatahtsi juhtida, nii et miks ei võiks me vahepeal tööd teha, et oma elujärge parandada ja end siin maailmas turvaliselt tunda?”

Ja seda me tegimegi. Raputasime maha tunde, et oleme eksinud, võttes juhtimise enda kätte ning keskendudes Maa vallutamisele ja tema varude kasutamisele oma olukorra parandamiseks, ning alles nüüd, aastatuhande lõpus, näeme, mis edasi juhtus.
Meie lähtekohast sai vähehaaval kinnismõte. Matsime end jäägitult ilmaliku, majandusliku turvatunde loomisse, et asendada vaimset turvatunnet, mida olime tundnud varem. Küsimus selle kohta, miks me elame või mis meie ümber vaimses plaanis tegelikult toimub, lükati vaikselt kõrvale ja suruti täiesti alla.

Oleme hakanud pidama tööd mugavamate ellujäämisvõimaluste loomise nimel omaette elueesmärgiks ja unustanud vähjehaaval, kuid järjekindlalt oma algse küsimuse… Oleme unustanud, et me ei tea ikka veel, miks me olemas oleme.

Kui palju on teie tuttavate hulgas inimesi, kelle ainsaks huviks on nende töö; inimesi, kes on väga vastutusrikkal positsioonil või kannatavad stressiga seotud haiguste all, kuid ei suuda tempot maha võtta? Nad ei suuda seda teha, sest nad kasutavad harjumuspärast tegevust oma tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, taandamaks elu ainult praktilistele küsimustele. Ja seda selleks, et mitte mäletada, millist ebakindlust nad tunnevad oma elu mõttes.

Teine äratundmine näitab meile, kuidas vaadelda inimkultuuri mitte ainult meie isikliku elu, vaid terve aastatuhande kontekstis.

See kinnismõte oli vajalik areguetapp, inimevolutsiooni üks staadiume. Nüüd aga oleme maailma sisseelamiseks juba piisavalt aega kulutanud. On aeg oma sundmõtteist üles ärgata ja algse küsimuse juurde tagasi pöörduda. Mis peitub maise elu taga? Miks me ikkagi siin oleme?