Liigu sisu juurde

Nägudeni, Portugal! ¡Viva España!

oktoober 17, 2015

Matkapäevades hakkab tekkima rutiin. Ikka oma kotad ja kotid, ja edasi!


DSC07725

Keha teab omaenda elu samuti. Ja küsib sirutust.
DSC07727

Omavaheline jutulõng, mis algusepoole usinamini ketrab, jääb soiku.
Kas pahutsemine?
Oh ei! Lihtsalt polegi enam nagu midagi niiväga arutada.

DSC07733

Ja seda, et tee muudkui üheülbane oleks, oleks patt öelda. Ometi – see, et hommikune viinamari on ette nähtud, see on siililegi selge. Ja et teisi ja kolmandaid pilgrime satub, see samuti.

DSC07734

Alleed on päiksekirjalised.

DSC07736

Teiste ränduritega – kord ees, kord taga.

DSC07738

DSC07741

Tulime teadmisega, et ilm on selline meie augustilõpulik: u 22 – 24 kraadi ja mõnel päeval vihm. Tegelikult oli enamiku aja päevane kraad üle 30, vihma nägime vaid äralennuhommikul.
Aga oi oleks vast uhtunud, kui korralik padukas siit alla lasta!

DSC07743

See albergue meid ei saa, läheme edasi.

DSC07748

Ja ajaviiteks püüan meidendid pildikasti panna. Nii või naa.

DSC07751

Mahume!

DSC07753

Lubatakse linnakest?

DSC07757

Ja nooled näitavad suunda.

DSC07759

DSC07764


DSC07768
DSC07769

Mõni jalapesupeatus kah.

DSC07774

Valenca, Portugali põhjapiiril. Kindlusest läbi.

DSC07776

Linnatänavaid.

DSC07786

Ning tunneli lõpus on valgust.

DSC07792

Ning – hüvasti Portugal! Varsti oleme tagasi.

DSC07798

Jõel on laiust. Ega vallutada teisel teist keskajal väga hõlbus polnudki, mõtlesin.

DSC07802

Ja kuidas ma tähistan, et esmakordselt Hispaania, vabandust – Galiitsia pinnale jala tõstsin?
E ka Galiitsias esimest korda, Kataloonia vist siinkohal ei loe. 🙂

DSC07807

Üks kants selja taga, teine ees.

DSC07810

Logo ja lugu.

DSC07814   Varjud heegeldavad nurki.  DSC07819  Ning valgust lubatakse siingi.DSC07830Tui linnakeses sattus, et munitsipaal-albergues öeldi vaid üks voodi vaba olema. Edasi jõudsime eraviisilisse. Tuba tilluke, voodid rohkem voodi moodi. Aga hindki topelt: kui nii enne kui ka pärast oli ööbimise tasu 5-6 eurot, siis siin maksime 12.

Head und!
DSC07835

Kivi-jenka jätkub. Retke 3. päev, Portugal

oktoober 17, 2015

Sammurütm on seitlis, üpris varavalges stardime meiegi. Olles, nagu ma juba varem ütlesin, ühed viimastest. 🙂

DSC07659

Varjud on veel pikad-pikad, kivid ja rajad.
Arvata on, et veits igavadki.
Sätid oma jalaastet, kohendad kotirihmu, vaatad ümerringset elu ja olemist. Ning muudkui – edasi!
Ah-jaa – otsid muudkui teemärke.
See märgiotsimine muutus otsekui sõltuvuseks. Olid ühe ära sihvanud, rahu hinges. Siis hakkas vaikselt-vaikselt kerima – oot! kui ammu see eelmine ikka oli, miks ei ole järgmist näha!?
Kuni siis nägidki.
Märgitud rajal me päriselt ära ei eksinudki. Vähemalt oluliselt mitte. Kaks silmapaari ikkagi. Sest neid kohti, kus ärapöörangul üks märkas, teine mitte, oli ikka ka.

DSC07661

Ja siis jällegi märkad ja paned sammule pikkust, kui eelkäijate seljad eel…

DSC07663Loodus oli meie jaoks paljuski kummaline. Otsekui tuttavad puud-lilled-häitsmaed, aga ei ole ka. Siis nii ütlesimegi: tamme-laadne, orasheina-laadne jne.

DSC07665

Mõnes kohas oli selline suuremat sorti viidandustki. Aga et kilomeetrisummad siin-seal sutsu erinesid, siis küsimistele, et kui palju neid kilomeetreid siis täpselt sai? – ei oskagi täpsemalt vastata, kui et – nii umbes 250. Mõnel kaardil või osutusel natuke vähem, teisel rohkem.

DSC07669
Valguses ja varjus. Et päike põhiosas üpris otse selja tagant ja suhteliselt seniidis, siis varjuga oli vahel nii, teinekord jällegi naa.
DSC07675 DSC07676

DSC07677 DSC07681
Pühamaid paiku teede servades oli ka. Maakohtades ikka selliseid tagasihoidlikumaid.
DSC07685 DSC07687
Ja siis armsaid saatusekaaslasi.
Kes kus. Ja rõõmsaid taaskohtumisi.


DSC07688

Minul said püha teekonnaga hakkama ühed-samad odavamapoolsed tossud, E-l oli kaks paari. Matkasandaalid ja tossud. Tükk aega kaalusin, kas tossud või matkasaapad. Võibolla tõesti neid kive pidi kõmpida oleksid matkasaapad päris head olnud, aga teadsin varasemast, et laias laastus väsivad mul nendega jalad rohkem.
Noh, neid varbaaluseid ville teenisin ikka mõned auga välja. 🙂
Aga et ennegi villidega kõnnitud, siis midagi eriti hullu ma neist ei arvanud. Plaastrike peale ja – käkimull.

DSC07690


Siinkohal leidsime, et palverändurite atraktsioonidele on ikkagi tõesti liiga vähe tähelepanu pööratud! Tuleb olemasolevast võtta, mis võtta annab 🙂

Ja siisvarsti tuli “spaakoht” – jäine vesi ja kuumusest tulitavad jalad, päris – prrrr – hea!
DSC07701
  DSC07703

 

DSC07704

DSC07706

Üks päris asine palveränduri-plõks.

DSC07709
Seepuhk oli albergue äratundmiseks abi uksest väljaimbunud sabatamisest.

DSC07710 DSC07711 

Kummine padi on põse all, teadagi, mis. Praktilisi näpunäiteid:

DSC07720

BON CAMINO! Hüva retke!

oktoober 16, 2015

Ei ole, et midagi ei ole. Tee on muudkui uus. Selle tõusu taga… tolle käänaku taga… Ah, et polnudki midagi niiväga? Aga järgmise taga ehk on?
Sisalikusell lipsab kiirelt-pakilt oma asjatamisi. Hakkab paistma teise teelolija selg ja sammurütm. Ojake. Avaneb vaade ahelikevahelisele orule, palju punaseid katuseid ja kohustuslik kirikutorn. Kirikukellade tunni, pooltunni, veerandtunni-kuminat ulatus kõrvadesse peaaegu igal pool.
Ikka on midagi.

Hommikud olid vähem-rohkem varased. Albergue´de mängureeglid olid sellised: tavapärane reegel nõudis, et kell 8 oleks “plats puhas”. Aga selline vaikne päkapikusagin algas ikka juba viiest, poole kuuest kindlasti. See tekib nii, et mitmed inimesed püüavad tasa-tasa oma seljakotti pakkida, kilekotte kokku keerata, end riietesse sikutada. Siin-seal mõni kukkuva asja kolksatus, sosistatud sõnad, kriuksatav uksehing.

Meie olime tavaliselt ühed viimased. Mitte just tingimata viimased ärkajad, aga siis keetsime kohvi ja võtsime vabalt. Et hiljem, teel, varem startinuist mööda kõndida. 🙂

DSC07583

Suund oli meil laias plaanis põhja. See tähendas, et vastupäikest sattusime harva. Või kui siis – varases hommikus, siis, kui varjud veel pikad.
DSC07587

Sellesse, hommikusse aega käis ka mantra:
Meie igapäevast viinamarja
anna meile
tänapäev!
Õhtupoolikuks tavaliselt enam ei jätkunud. Isu? Või ruumi…
DSC07590

Sellised Nad on, need rajad.
DSC07592

DSC07593

DSC07594

DSC07596

DSC07614

Joogikoht, nagu näha, kulub marjaks ära. Vahel neid oli. Teinekord jälle sai kraanivettki küsitud. Vahel harva ka pudelivett ostetud.
Ja mandariinid olid veel ootel. Järgmisi. Meile piisas viinamarjadestki, mis – teekonna edenedes, aina enam korjatud olid.
DSC07621DSC07623

Kui päike ja paiste kõrgemale jõudis, siis muutus raja varjuserv populaarseks. Et särasilm meie mõistes sügisajast hoolimata suht seniidis oli, siis paiguti oli see vari küll pigem mõtteline. 😉
DSC07626DSC07629

Ja ikka märki otsides…
DSC07636DSC07640

Barcelose kukk. Mina ka, muidugi 🙂
Kukke, kuke kujutist, figuuri, pudinaid, neid oli Portugalis, eriti Portos, palju. Ehk võiks võrrelda meie Vana Toomasega näiteks.
Lugu, alati on oluline just lugu!
Ja lugu selline:
Kunagi olnud, et Barceloses arvati keegi palverändur süüdlaseks mingis rängas kuriteos. Kohtunik mõistis mehe poomissurma.
Ometi olid need need ajad, kus surmamõistetu viimase soovi õigust respekteeriti. Too palus, et hukkamine viidaks läbi kohtuniku, kes surmaotsuse määras, lähedal.
Viidi mees õhtusöögisaali, kus kohtunik oma söömaaega alustamas oli. Nöör kaelas, timukas kõrval.
Kohtunikul olid road laual, muuhulgas ka praetud kukk liual.
Palverändur pöördus kohtuniku poole: Ma olen süüta! Ma olen tõepoolest süüta! Ja selle kinnituseks võib ka see kukk, kes teie ees liual, laulma hakata.
Kohtunik ei lasknud end sellest kummalisest kinnitusest segada, timukas hakkas köit kinnitama… ja siis – oh imet! – kukk ajas end liual püsti ja kires kõrvulukustavalt.
Nüüd muidugi ei saanud kohtunik palveränduri juttu enam eirata. Ning mees sai vabalt oma palverändu jätkata.
DSC07647DSC07650

Kuhu aga meid päevatee viis?
Eks ikka kusagil ootab sind koiku, olgu see siis kasvõi selline: kummiriidene ja kahekordne. 🙂
DSC07656

En camino – TEEL

oktoober 14, 2015

Teel olemine on kui usk ja usutunnistus. Teel olemine on sümbol.
Öeldakse: tee viib…
Ometi – ei vii ta niiviisi omanohki midagi. Ennast liigutada tuleb, et viiks. Eriti alajäsemeid. Ja neil omakorda omad liigendid: puusad, põlved, hüppeliigesed, varbaluud. Kohe terve mehhaanika ja masinavärk.

Palverännakurada Portost Santiagosse on umbestäpselt 250 kilomeetrit.
Blogisid, artikleid, raamatuidki Santiago-teedest on olemas terve hunnik. Minul ambitsioon pühendunu olla puudub, pigem oli see soov vaadata veidi ringi Portugalis ja Hispaanias, kuhu mu teed mind varem juhtinud polnud. Ja et lõbus oleks.

Aga miks mitte ka tagantjärgi rajamärke üle lehitseda.

Mis oli retke alguseks. Et mõtlemise piklike eellugudega asju mitte segaseks ajada, siis üks võimalus on raja alguspunktiks märkida: pass.
Neid saab ka Eesti Jakobitee seltsist tellida, aga meie võtsime oma jaod Portost, palverändurite kirikust.

Peregrino pass

Kusagilt reisisaidilt leidis E, et Porto eeslinnadest läbimarssimise asemel on hea variant sõita metrooga linna äärde. Seda me ka tegime.
Muuhulgas tõi see kaasa, et märgitud rada meil polnud, orienteerusime ilmakaarte, portugali- või kehakeelsete teejuhiste ja mõningate märkmete järgi, teades kindla peale vaid esimese sihtpunkti nime – Rates.
DSC07528

Paremale? Vasakule?
Või otse üle?
Selles on küsimus…

Kusjuures: üldiselt jõudsid lõpuks ikka samasse kohta 🙂
DSC07542

Kuidas edasi?
DSC07545

Selge – kuidas!

DSC07546
Ilmakaarte järgi on rada paigas. Aga rada ennast nagu eriti ei paista… Või siis jälle avaldub omaette.

DSC07560
DSC07561
Aga kive laduda portugallased armastavad. Oskavad ja armastavad. Igale poole!
DSC07568

DSC07574

Märgiline. Jõudsime märkidemaale.

Bon appétit! ¡Buen provecho! Head isu!

oktoober 7, 2015
tags:

Head inimesed esitavad küsimisi, et käisite, jah, aga … kes? kus? mis?
Mida te sõite?

Vastan: Mida kõike!
Mu heal kaaslasel on reisipõhimõte, et söömise pealt kokku ei hoita! Mina ise tükati veidi pidurdasin küll, aga üldiselt lõppes ikka päev suurema või väiksema pugimisega. Ja algas. Ja väikesed vahepalad. Või mitte nii väga väikesed. 🙂

Väga laias laastus on söömise ja hindadega üpris meie masti maad need Portugal ja Hispaania. Ikka kesklinnas kallim ja äärelinnas või külakohas odavam, ikka poes oluliselt odavam kui söögikohas jne. Mida me imestasime, oli, et need köögi- ja puuviljad, mis muudkui meie poekettides odavkaubana Eesti toidule “ära teevad”, pole seal sugugi niiväga odavad. Tundub, et asi on riiklikus poliitikas põllumajandussaaduste väljamüügiga. Mis sealmail oma põllumehe kasuks, meil jällegi vastupidi toimib.

DSC08475

Isegi väljanägemise üle võis kriitikat teha – tomatid rohelised ja plekilised, meil sageli müügis olevad mandariinid lehtedega ja poolvalminud.

DSC07273

Aga juua võinuks ennast küll … põrsaks ja tagasi.
Lauaveinidel megad allahindlused, kvaliteetnapsid kallimad, aga siiski ostetavad.

DSC07374DSC08868Eriti lahe oli ekskursioon päris veinikeldrisse. Aastakäigud, veinipiirkonnad. Degusteerimine.
Milline lõhn!
Hämarus ja õige temperatuur.

DSC07494Vanimad aastakäigud 19. sajandist – makstes täna terve varanduse.
DSC07501

Ja ikka päriselt proovida kah saime, mitte küll aastakümnete vanust, aga kümneaastast siiski.
DSC07513
Hästi, seni siis vaatlused söögi-joogi teemadel.
Päriselt sõime ikka kah. Kes soovib, isutab kaasa 🙂
Kõikvõimalikke sändvitšilaadseid asjakesi:

DSC07547
Mõned asjad jätsime (järel)valmima siiski ka!
DSC07623Piimast vahukest, reklaampudel on siiski va hea Häädemeeste!
DSC07651Apelsinimahl, kohe pressitud… Muide kiivide all lehtlas polnud ma veel lebotanud.
DSC07673Supid olid Portugalis – vähemalt need, mis meie taipasime tellida – mahedad ja püreed. Nii et teravust alloleval fotol annab küll miski muu. Ehk mõte Eesti maksuametile?
DSC07695
DSC07692
DSC07529 DSC07590Sellised paigad täiendasid veevarusid.
DSC07616 DSC07807Hästi palju joodi tillukeses tassis espressot, eks meiegi vahel.
DSC07873Minul olid igastahes ravioolid:
DSC07909 DSC07962Kolm eluolulist asja korraga.
DSC07984Teel pakuti viinamarju.
DSC08042 DSC08044Üks õnnestunumaid õhtusööke oli Padronis. Veini ja tapase ja praega.
Muidugi oli väga konkurentsivõimeline ka seekord, kui E kätte võttis ja meile ise albergue köögis makaronidest ja hakklihast ja millest kõigest asja kokku keetis, aga tookord oli vist nälg nii suur, et see protsess jäi fotosüüdistamata.
DSC08175 DSC08176 DSC08177Padron, Peppe juures üks sangria. Ja tapas.
DSC08200 DSC08201Meie igapäevast viinamarja…
DSC08268Vahelduseks tilgake valget:
DSC08283Mõned teekaaslased olid lõpuks juba head tuttavad. Ja taaskohtumisel Santiagos – teadagi, vaja tähistada. Et siis öösel vaidlema hakata, olid nad siis lõpuks siiski Hollandist või Belgiast. Aga paganama head nägid välja. See härra pidas hiljuti 70 a juubelit, naine, arst, oli 67.
DSC08385Kaheksajalg Santiagos. Ikka väga rammus asi. Takkajärgi taipasime, et hea mõte olnuks tellida portsjon kahe peale, teiseks salat. Ei osanud ette arvata, et sihuke, tihkelt täis taldrikutäis on.
Minul jäi vähemalt veerandik järele. Pagana kallis oli küll, aga… tundsin, et üks tükike veel, siis tulevad teised ettepoole vaatama, mis toimub.
DSC08387Hispaanias serveeritakse mitmed joogid koos tapasega, s.t et joogi juurde käivad automaatselt mingid palukesed. Me tihti ei teadnud, kas on midagi oodata või siis mitte, seega – sageli tekkis meeldiv üllatus.
DSC08391Finesterres sõime asja, milles mitut sorti merevärgindused sees. Muide, meid teenindas soomlanna, kes neljandat kuud sealmail.
DSC08479Kastanimüüjad, siin siis Porto tänavanurgal. Ise me maitsesime küpsed kastanid ära Hispaanias.
DSC08510Francesinha. Olin esialgu reklaamplakatitelt seda näinud ja arvasin, et tegu on mingi magustoiduga. Siis selgus, et asi koosnes mitmest erisorti lihast, singist, vorstist, ainult ümbriskiht oli petlik.
DSC08514Sardiinid.
DSC08665 DSC08702Ma võin suhteliselt kindlalt öelda, et ma pole viimase viie aasta jooksul nii palju trimbanud, kui nende kolme nädala jooksul. Ärasõidu eelõhtul sain üksiti ka teada, millest selline käitumine:
DSC08747Ja vahepalaks taasjälle sangria.
DSC08818 DSC08851 DSC08879 DSC08904 DSC08905 DSC08906No mida Saksamaal, Frankfurtis muud – kui va hea Saksa õlu!
See foto võiks mõnes mõttes selle teema lõpetada… kui ei oleks veel väike vahepala Tallinna bussijaamas.
DSC08938 Ehk siis – reekviem muna-kiluvõileivaga.
DSC08942

Ma arvan, et kodusolijad võisid veenduda, et me oleme jätkuvalt heas eluolekus, toitumusest rääkimata.

Kodu poole, kulla poole

august 25, 2015

Viimane päev on muidugi selline kahetine: üks meel ja mõte matkas, teine kiibitsemas kodu poole.
Hommikul tegime Taevaskoja tiiru: hea lahe oli – inimesi peaaegu polnudki, küll aga “kohalikud”. Hulk aega huviga jälgisime inimeste suhtes üpris julgete partide perekondlikke asjatamisi.

DSC07110

DSC07115

Emalättel tuleb silmi pesta!

DSC07125 DSC07127

Võrdlusest: inimene ja loodus – ei saa kunagi küll!

DSC07145 DSC07153 DSC07158

Kui asjad koos, käisime Kiidjärvel.

DSC07162

Seejärel Taevaskotta tagasi, lõpppunktina rongijaam.

DSC07166 DSC07171

Siin, retke lõpuosas, loo seikluslikem puänt. Meie noormees otsustas rongile minnes olla ebatavaliselt viisakas – laskis kõik pealeminejad endast ette ja siis astus sisse, et rahulikult vaadata, kuhu oma kotid asetada. Aga see polnud Balti jaam – juba suleti uksed ja rong hakkas liikuma.
Ratas!
Ometi kord sai proovida ahvatlevat kangikest nimetusega hädapidur. Muide – see töötas oivaliselt – kõik, kes seisid, lendasid. Edasi läks paanikaosakonnaks: mina tormasin rongi lõppu, lootuses, et ehk viimasest vagunist saab veel perroonile. Tutkit. Kohale tormas ühest suunast piletimüüja, teisest vapsikvihane rongijuht. Oi meid “õnnistati”! Juht karjus, kuidas – ei tohi!, Tallinna rong!… piletimüüja oigus sos-nupust ja sellest, et kas meil siis pole kedagi, kes ratta hiljem perroonilt ära viib. Kuju pilti – ei olnud! Ja sos-nupu vajutamise korral oleks olnud järgnevus selline, et me kobinuks kõik Kiidjärvel maha, et jala või häälega rattale järele ja kurat-teab-kuidas edasi.
Juht lahkus sajatades ja vandudes, et ta ei tohi ust avada, seisime seal, perronist mõnikümmend meetrit eemal, nagu töllid. Aga siis ometi juht avas uksed – hüppasin välja, meetri jagu alla killustikusele pervele. Jooksuga tagasi, pressisin end kitsast pilust rongi/ perrooni vahelt läbi, siis sama tagasi, ratas õlal. E võttis ratta vastu, mina hiivasin parimate õunavaraste-planguületajate meetodil end järele.
Kõige suurem ja põhjendamatum kannataja oli tegelikult E. Sellal, kui mina “kangelastegusid” sooritasin, sai tema sõimata nagu nurka-s…nud kass. Hiljem nokkisin, et – totu, sa pidanuks end pellerisse luku taha panema ja kogu moos.

Tartus läks ümberistumine kiireks. Tassisime trepidest üles-alla oma kompsetäis rattaid, nii saime kõik hea trenni. Hiljem alles, rongil kuulsime kaasreisijalt, et tegelikult oli kusagil perrooni otsas ka kaldtee. Mnjah. Kõik on hea, mis hästi lõpeb.

DSC07173

Meie reisike lõppes autosõiduga Habaja – Väätsa – Türi.
Teekonnalugeja ütleb: 164, 87 kilomeetrit.

DSC07175

Haanja -> Taeva koda

august 25, 2015

DSC07074

Kolmas hommik oli tõeline lustisõit: Haanjast alla, Võrru. Kui poleks olnud tagasironimise asja, siis seda oleks kohe mitu korda võinud teha.

Võrus jällegi sõbralikud majad-pered.

DSC07075

Ja järgiproovitud järvede reale lisandus jõgi – Võhandu jõgi.

DSC07079 DSC07081 DSC07086

Suvelõpp on sume aeg!

DSC07091

“Misasjad need on?”
Laps sai teada, kuidas kasvab mais. Sedagi, et noored maisitõlvikud on täitsa maitsvad krõmpsutada.

DSC07092

Põlva. Kohake kiriku tiiva all oli Aal. Söandan soovitada.

DSC07099

Ühel puhkepausil sattusime pamplite, põldmurakate peale. Põldmarjaga üsna ühte masti, aga varred nagu vaarikal…

DSC07100

Seekord otsustasime, et öökülmetamine ei käi meie puhata-ja-mängida plaanidega kokku ja möllisime end magama Salamaale, Taevaskotta.

DSC07105

Kas Haanja kõrgustik on kõrge?

august 25, 2015

Mis seal ikka salata – jalgrattasadulast vaadatuna on haanja kõrgustik ikka täitsa mega mäestik, arvatavasti üks maailma kõrgemaid!

Aga kõigepealt on hommik Mõniste külapargis. Väike tore järveke ja küll koerajalutajate, küll tervisesportlaste, küll niisama jalutajate rajake ümber selle. Et öö oli rohkem kui karge, siis enda “käimasaamiseks” kulus marjaks.
DSC07037 DSC07044

Teel. Mõniste – Sänna – Rõuge.

DSC07051 DSC07052

Ja hakkavad pinnavormidki ümarduma.

DSC07054

Rõuges “kohustuslik” Ööbikuoru tiir, vesioinaga.

DSC07059 DSC07062 DSC07069

Ja teise päeva sihtpunkt on Haanja. Mooska talu – K dresseeris Kustit, see noor hundu omakorda K-d.

DSC07071

Ja mis tore üllatus: õhtueeli sattusime RAM-i kontserdile Rõuge kirikus.

DSC07073