Liigu sisu juurde

Kuldseid asju

august 26, 2008

Et on kuld ja pulm, kuld ja sõrmus, kuld ja kollane, meri ja kuld.. nii mõndagi ja teadatunda. Nüid jõudis hõige, et tädil on kuld ja leer. Hmm. Et tegelikult lähimaine, siis viksisin sarved-sõrad ornungisse ja vanakesed käevangu. Kirik ei värahtanudki

Repliigi korras: Ma ei ole uskumatu. Väga vastupidi. A ometi suured raskused kõikvõimalike religioossete traditsioonidega; rituaalidega, mis sobimatult itsitama kõditavad või jälle tõsimeelse härdusega, millega seda kena poissi posti otsas piinatakse ja enesele lunastust nähakse. Minu siseilmas on usuretoorika  rohkem tolmurullide all, kui näiteks muistend  sellest, kuidas uba endale musta õmbluse sai..

Väike maakirik. Trepp ehitatud nii, et ratastoolis venda lükkav kutt saab hea trenni ja mu memme jaoks kah asi nigu taevatrepp muistegi. Et hea tervis peab olema.. Natuke puidust põrandakilpi. Eespool remondita vaibaalune. Kõledaid seinu ja karrakuldne altariosa. Pooleli järjed räägivad käimasolevast remondist. Tore. Miks ka mitte

See rannarahva koht on Eesti Apostlik- Õigeusu Kiriku hierarhiline alam, et lahutamine Moskva harust praegusajal 1993, Eestiajal samuti. A nõukogud majandasid vahepeal kiriku, sellest hoolimata, et see paha-paha oli, “omade” tiiva alla. Muidugi oli sel võimul põhjust peljata, kui kutsikatenagi juba oskasime Kommunismiehitaja moraalikoodeksist 10 käsuni näpuga järge ajada. Pubekas peabki oma põlvnemist eitama, muidu ei suuda ta kasvada.. 🙂

Mu perelugu tuli vaarisast, kes kah tsaari käest “hingemaad” noidles, sai, koos kohustusliku kaasosaga, – tsaariusuga. Emapoolse suguliini käik ilmselt väga samane. Nii ongi mul teadmine, et kui ma oleks ristitud, siis vene õigeusku. Kasvõi sellest, et suguvõsa hauaplatsid kõik vene surnuaial. Aga ma ei ole. Ei ristitud ega muud sinna juurde käivat. Ka sel üheksakümnendate uuspuhangu ajal mitte, ehkki nii mõnigi sõbrants täistiiru peale tegi. Enamvähem ühtejutti, – omad ristsed-leerid kõigepealt, laste omad sinna takka

Tädi, va “napsi-ja naljamees”, seisis kuldleeri reas just samasuguse näoga. Et “at sa raks, mis lollusi vana inimene veel teha võiks võtta!” A kes see teise sisse nii täpselt näeb. Võib ju olla , et sisetunne ja tahe käis välisest ürituserõõmust üle ka. Ehkki väljast paistis sedapidi. Või mu rikutud fantaasia

Kunagi, nii umbes viienda klassi kanti, pioneer igastahes olin, oli vanaema, haige inimese õigusega nõudnud, et talle jordani vett toon. Pudel kaasas ja karm käsk, millest isegi ema, kes muidu ikka oma parteilasesõna maksma pani, välja ei aidanud. Vist arvas, et sellises kohas enam üleskirjutusi ei tehta. Jõulude ajal küll ei lubanud. Et tal töökoht selline, ta ei taha sulge sappa saada

Jube vastukarva ja pläss ja piinlik ja mis veel oli. Vana Väinlo, kauaaegne preester. Paarkümmend mutikest. Sain vee ja jäin ellu

Järgmine sügavam sisseastumine oli 88. jõuluajal. Olin just põnniga haiglast tulnud, esimene külakäik kutsus just sinna. Paksud lumehanged (mis nädala pärast jää ja vesi)

Mõned matused kah vist vahepeal

Ja nüid sis jälle. Kuldleer. Et viiskümmend aastat nooreks-õnnistamisest. Ja mälestusest erinevalt käis jutlus eesti keeles (arvasin, et vene keeles, ilmselt ei saanud lapsena nende joigumislaadsest kõnest lihtsalt aru). Viirukit kõvasti. Nii tädi kui isa astmahäda kikitas kõrvu, et mis see veel? Tädil oli kuulda, et hakkas juba käivitama, a sis jäi ikka serva taha pidama

Kirikuõpetaja oli armas ja nutrianäoga. Ardalion Keskküla. Eesnimed neil vist uskupidi imelikud, perenimed rohkem päris. Riituste käigus oli püsti-pikali harjutusega päris tegemist. Ainsad, kes midagi teadsid kohakombest, tundusid olema kolm heledahäälset laulutädi ja ratastoolipoiss. Viimane selles gümnastikas ei osalenud, esimesed aga vupsasid muudkui iga asaj peale püsti, tehes seda vahel ka veel üksteise alla. Minu teadmine oli, et kui loetakse “jumala sõna”, siis peab tõusma, kui inimeste asja-ajamine, siis mitte. Et mu kõrval vaevu-tõusev ema ja selja taga mitte-seisev klassiõe memm, oli ikka päris tegemine, et  mingit rahuldavat rütmi saavutada

“Issand anna armu, issand anna armu, issand anna armu” Tjah. Ei tea. Ei oska sellest tõesti suurt midagi arvata. A päris tervendav kord üle pika aja omaenda õiges kodukirikus seista ja tiir peale teada. Kas ma tahaksin kuuluda ja koguduses olla? Ei, kindlasti mitte

Armulaud oli ja tunniskiri tähtpäevalistele. Lõpuks õnnistati kõik ükshaaval, törts püha vett ja mitte vägapäris ristisuudlus

Pilditegemiseks lükkas mu vennatütar kohe tädile sarved pähe. Tagasi?

Mulle tundus, et need sobisid sinna päris hästi 😀

2 kommentaari leave one →
  1. august 26, 2008 12:10 p.l.

    Tuli tuttav ette. Nii isa Ardalion kui ka kirik.
    Aasta oli ’90, meie Pärnu poolt tulles rannaäärt mööda öömaja otsimas, kohalike juhatatuna Isa Ardalioni vastuvõtu osaliseks saime. Taksikoer, rott ja psühholoogist abikaasa, kaks toredat elurõõmsat last.
    Soe tunne jäi.

  2. KamskiV permalink*
    august 27, 2008 4:50 p.l.

    Nüid näitas külarahvas kahte poega, üks teist ratastooliga lükkamas. Tütar olevat ka kusagil, noorem

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: