Liigu sisu juurde

B

oktoober 7, 2008

Seda, et eakaaslased teda arulagedaks ütlesid, sellega oli ta juba harjunud. Vahel ta püüdis sõna sekka öelda ka muidugi. Sest nagu nad ajalehtedes kirjutavad, – oma arvamuse olemasolu on juba ise väärtus! Ja seda väärtust Maalil jagus. Jagunuks jagamisekski, kui tahtjaid leidunuks. Aga oleks on paha poiss, öeldakse. Ja mitte sõnakõlksuks, seda oli Maali omal nahal tunda saanud. Kui kõikvõimalikud soovid ja tahtmised oleksite seljas pealetungile ratsutasid, siis oli naine alguses sõbrannasid mööda, hiljem nende osundatud arstisid mööda jooksnud. Kuni ühel ilusal hetkel taipas, et juba mõnda aega pigem tema neile kui vastupidi see nõuandmise asi töötas. Oleks tal raha volilt, võibolla oleks jätkanudki, päris uhke tunne oli, kui kõrgharitud prouad ta lihtsate elutarkuste peale algul pead vangutasid, siis aga ikka sügavamalt mõttesse vajusid ja lõpuks tänuga silmi peitsid… Mis Maalil sest aust ja uhkusest, aga tore oli inimestele eluusku tagasi anda, õigemini, uuesti otsale aidata. Poleks need visiiditasud vaid nii kõrged olnud.

Nagu täna hommikul poe juureski. Vaevalt oli Maali oma piima ja leiva ära jõudnud võtta, kui tast kümmekond aastat noorem Jeremilda kileda kantseleihäälega tiraadi sisse juhatas:

“Oh issake ja jumalaema taevane karistus! Hakkasin hommikul näe juukseid sugema, tarvis ju ikka ristiinimese kombel välja näha.. ja peotäis karvu oli pärast kammipiides kinni. Ma ei liialda, jumalatõsi! Võtsin teised ja nii hale oli kohe, et ära visata või. Omaenda juuksed! Ja millised nad mul veel alles paar aastat tagasi olid! Pikad ja paksud ja kohevad kui noorel naisel. Mäletad ju, Maali!?”

“Ei mina ole sind karvakasvu koha pealt osanud vaadata, kulla inimene, ” oli Maali sunnitud vastama, sest valetamine oli talle kuidagi olemuslikult vastumeelne. Et mitte öelda vastukarva.. “Aga siis kui mina kakskümmend aastat tagasi sind esimest korda nägin, olid sa üsna ühesugune.”

“Võeh sind oma lolli jutuga! Midagi sa ka ei näe ega tähele pane. Või samasugune..” kriisatas teine veel paar korda registrit vahetades ning läks uut, kaastundlikumat kuulajat otsima.

“Mis nüüd neist juustest või asja, ” alustas müüja-Meeta omakorda. “Vaat mina ei saa enam kuidagi hommikuti voodist üles! Ühekorraga kohe kuidagi mitte. Kõigepealt lükkan ettevaatlikult vasaku jala üle sängiveere rippu ja siis haaran parema käega kummutinurgast. Tead ju küll, mul see vana hea saarepuust kummut kohe voodipäitsis..”

“Einoh, miks ma seda kummutit ei tea, mis sa mu surijalt vanatädilt 100 rubla eest välja petsid. See oli sul ikka osavalt korraldatud vägitegu küll, jah, ” kiitis Maali nüüd takka, et näidata, et asjaoludega kursis. “Aga selle püstiajamisega on asi nõndaviisi, et kui sa oma ülearused 3o kilo seljast maha ajad, küll siis läheb kergemaks!” Ta mõõtis Meetat pilguga ning arvutas: “Tegelikult oleks juba kümnestkonnast kilostki üksjagu kasu, kui sa vaid selle kookide vohmimise ära jätaksid ja natukenegi käsi-jalgu liigutaksid.”

“Loll vanaeit! Kas Sa ei näe, et ma käin ametis ja muudkui varavalgest hiljani jalge peal. Mis tähtsamat liigutamist siin enam. Ja need mõned koogikesed..” Naise hääl madaldus eneseteadlikumaks: “Midagi peab siin elus mõnusat ka olema!”

“Jah-jah,” taandus Maali veidi oma kindlusest. “See, et elust tuleb rõõmu tunda, seda on sul küll õige jutt. Aga mitte nii nagu sina. Et kirutakse ja siunatakse päevad läbi küll tööd, küll tervist, küll meest, küll külarahvast. Ja siis lösutatakse televiisori taha ja aetakse kilode kaupa magusat näost sisse. Ma olen ju näinud küll, millest see rasv.”

“Ah, Sina see ilmamaa tark siin jah, valmis. Vaata parem ennast!”

Ja Maali vaatas. Kohe päris tükk aega. Peast jalatallani. Poes oli hea suur peegel, kust vaadata. Ega tal kodus sellist polnudki, upitas esikuseina pealt uusi saapaidki sihvata, kui vajadus oli.

3 kommentaari leave one →
  1. valgusekandja permalink
    oktoober 8, 2008 7:01 e.l.

    🙂

  2. P.E permalink
    oktoober 9, 2008 10:53 e.l.

    Just, just :))

  3. oktoober 23, 2008 6:23 p.l.

    Väga, väga muhe lugemine…

    Nyyd ma tean küll, miks sa oma selliseid jutukesi Poognasse ei pane… me vajuksime seal kõik põrmu kohe:)

    Päikest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: