Hi-Hi-Himaalaja

5228 km Helsingi-Delhi, lennuaeg 6, 25
Et eilepäev oli muhe ja sügise algus, siis käisime Soomaa-tiiru. Pakkimine, asi, mis juba pikema aja stressor olnud, toimus pärast seenesousti ja Shrekiga segamini umbes 10 kuni pool 12. Hommik tuli, nagu ikka, hommikul. Veidi ärevama, kui tavaks, une järel. Repp tegi sundsöötmist: “Ega nad sind ennast kaalu peale ei pane, koti ainult!” Üks võileib õnnestus “ära unustada”. Nostalgiline hingehetk Mukiga, kellele paraku ei oska öelda nii, et ta taipaks: “Ausõna, ma tulen tagasi!” Repiga on ses osas kergem. Või raskem. Tean – minul on parasjagu selline hunnik minekuähki, et eemaloluäng kükitab mõne kaugema kivi taga peidus. Muidugi oleksin kõige parema meelega teinud seda asja koos. Aga ma võlgnesin ometi oma vanale unistusele seda, et ma teda nii tõsiselt võtaksin, kui see on mu võimuses. Täiemängulisem projekt jääb niigi paremaid aegu ootama. Või ka mitte. See ei tundu justkui eriti oluline. Olulisem on, kuidas mina, kes ma nii palju otsi meelega lahti olen sidunud, oskaksin ja suudaksin neid uues, meie ja pere kontekstis ühendada.
Lend Helsingist Delhi on kuus pool tundi. Omajagu kreisi.
Kõrgust
1600 m 9 kraadi
3200 m 0 kraadi
4000 m ja – 3 kraadi
Jäi veits üle 10000 m kanti, temperatuur -47 kraadi.
Sõime mingit riisiasja. Narnia film, inglise-soome, pole varem näinud, mingi jätkuseeria. Lõvi on tegija ja muinasmaailm – loomulikult äge!
Lend üle Tartu-taguste, Pihkva, Moskva lähiste, Kasastani, Usbeki – ühesõnaga, maksimaalselt “linnulend”, logish kah ju. Tänapäevased lennukid ei vaja sihukesi maa-taguseid vahepeatusi tankimiseks ju.
Kell 7 õhtul soome aja järgi, ületame Himaalajat. Umbes 1,5 tundi peaks veel olema. Kohalik nali: Kes läheks ja luniks juhti, et saaksime oma nurga peal maha minna?
11 km ja -54 kraadi, 1546 km veel jäänud.
23.36 ja 29 kraadi – India aja järgi. Soe pesu, joped – absoluutselt ja ruulib! Haa!!
K-l oli tegelikult vääramatult hea pagasiargument: Kui te okeksite tohtinud 20 kg pagasit kaasa võtta, kuidas ma teiega mäkke oleksin saanud?
India. Delhi alustab jamadega. K ütles juba ette, et siin superkummalised bürokraatilised naljakused. Väljusime lennukist, et transiittsooni saada. Paar põiget, paar juhatamist. Jõudsimegi. Seal teatati pika usutlemise peale, et vaja on lennufirma saatjat, muidu ei pääse sisse. K läks tagasi, et uurida. Siis helistab õnnetult: ta peeti kinni, võtku me tema asjad ka tulgu talle järele, teda ei lasta edasi ega tagasi.
Ootame sis “rõemsasti” arengut. Hästi Ok on, et meil 12 tundi lennukini… lõbusam kah. K vast on sutsu närvilisem. Aga, et eks noh. Sõbrad pidadagi irvama, et kas oma naine pärast koju laseb, kui 4 naisega reisilt tuleb. Selle peale olla ämm teatanud: Vägev värk! Järgmisel korral tulen ise ka kaasa! Et siis on poiss ettevaatlikum.
Tohutult palju kõikvõimalikke vähem ja rohkem antvärke. Vormis ja teises ja kolmandas; erinevaid auastmeid. Tatsavad ringi ja teevad töist nägu. Ja neid on paksult! Mehed põhiliselt, loomulikult.
Kell 1 öösel. Transiitruumides. Onkel pani paberinäraka nurga peale passi- ja piletiandmed kenasti kirja ja saatis meid vajalikust väravast läbi. Kusjuures, – kohalikke otsitakse iga käigukord metallidetektoriga läbi, turiste mitte.
Algas pikk nukkumisaeg. Paar SMS-i käis läbi, aga operaator hindu ei ütelnud. Ei tea, kas ei söandanud või?
K lubas, et tema kirjutab reisi majandusliku külje üles. Mina jällegi, et muljed ja blogi. K naeris, et reiting tõuseb täiega, kui sa oma mõrtsukalikust kuriteost pajatad. Mul nimelt unus küüneviil vestitaskusse. Mis teha? Toppisin ta fotikakotti, et ehk läheb koos muude ludinatega läbi. Esialgu on süsteem töötanud.
See paberimajandus ehmatas mu tagasitee osas ära. Ma nimelt panin Helsingi-Delhi pileti eelmüügi väljatrüki lauaotsale. Lauda aga kaasa võtta ei taibanud. K lubas vaadata, et ehk õnnestub kuskil tee peal internetist välja trükkida.
Päris lõbusaks läks, kui M meid äriklassi salongi sebis. Seal olid pehmed diivanid ja rootsi süsteemi india laud. Või vastupidi.
C studeeris lõppakordiks benjihüppeid. Kathmandus. Väiksed džinnid jms. Üks tibi pöördus K poole: Sir, ehk saaksite teise tiiba üle kolida, koristatakse. Söörinaljad läksid käiku. Mis tal muud üle jäi, kui meid “kosmo-muttideks” tituleerida.
Kerisime end, kes kuhu. Kella viie aegu hakati meelde tuletama, et tegelikult on ajalimiit vaid 3 tundi. Ukerdasime kuue paiku tõesti minema, võtnud veel, mis võtta annab. Kasutades india omenda “aega on selle kiire asjaga” taktikat.
Transiittsooni süsteem on selline, et mingeid check in-i kohti v kassasid pole olemas. Iga mingi aja takka astub mõni kohalikes ametnikuvärvides ligi ja küsib, kas sellele-sellele reisile soovijaid on.
Sir käskis kalanägu teha, kuni Kathmandu välja hüütakse. Siis annad oma dokumendid tüübile ja jääd küüsi närima, et kauaks ja kuhu ta nendega kadus. Nii kummaline kui see ka ei tunduks, see süsteem töötab!
Ooteruumis üks u 15-liikmeline seltskond kõigepealt vahetas meie nina all oma valged linad, mis neil türpideks mässitud, puhaste vastu ümber, nii et nähtus nii mõndagi; siis panid kollase sünteetilse kanga maha ja hakkasid 3-kaupa rituaalseid kummardusi tegema. Et riides kui hindu, aga kummardused muhhameedlikud.
Kui meil on, vähemalt laias laastus, ametikoht ja inimene, siis siin tundub, et on ametikoht ja punt, 3-5 inimest. Muidugi, rahvaarv ju kah selline.
Mölutame ja jälgime toimuvat. Kell läheneb 11-le. Tüüp tuli, leidis meid, aga mingi nihe on toimunud – ei kadunud koos passidega, vaid kirjutas andmed pakkimispaberi servale, tuli mõne aja pärast vormistatud pardapiletitega tagasi. Kes ütles, et areng pole võimalik?
Indialane koosneb linnuluudest, tõmmust nahast ja sinitumedast juusest + suured säravad tumepruunid silmad.
Koristaja pühib põrandat ja ta randmeliigutus on nagu fraas tantsust. Säravvalged hambad kui potentsiaalne naeratus.
Hokeli – nepaallannast iluduse nimi, kes meie stjuardess.
Kui Indial meiega 2, 5 tundi ajavahe, siis Nepaalil Indiaga 15 min, sest nad ei taha olla Indiaga samas ajas.
Kathmandu. 30 kraadi ja niiske, selline veits mädalõhnaline..
Lennu lõpuosas oli kõhu all täiega Himaalaja, selline kurruline otsekui plastikmulaažidel geograafiatunnis.
Autosõit raja algusse peaks võtma 5 tundi.
Hotellis ei jätkunud ruupiaid, et kõigil raha vahetada, siis kammisime panku. Sealgi tekitasime segaduse. Mina olin esimene, minul õnnestus.
Jaanikaunatee piimaga. Hommikusöök. Maitseb ja lõhnab nagu väga soe lehmavasikas.
Eileõhtune sõit Kathmandus oli absoluutne elamus. Sedapidine.
Vasakpoolne liiklus, niivõrd-kuivõrd üldse poolest pidada saab. Kuradilt kitsas ja servad täis kerjuseid, kaubitsejaid, rikšasid, tuktukke, seisvaid autosid, motikaid, rollereid, rattaid, inimesi. Ja kõik signaalitavad, või kisavad niisama. Vahetpidamata. Värvid ja näod pane siia juurde. Naised kirevate saridega, kaunitarid. Tumepruunid silmad. Räpased paljasjalgsed kerjuspoisid. Rämps ja surnud rotid. Hulkuvad koerad. Poekesed ja palvekohad, kus helistatakse kellukesi ja seejärel võetakse punast värvi, millega tõmmatakse näpujälg üle lauba, üle kolmanda silma.
Näod sarnanevad veidi rohkem Hiinale kui Indiale, ehkki pole analoogsed kummagagi. Kõrged põsesarnad jne.
Hommikupool kolmapäeva käisime linnas, et kellel veel raha vahetada ja mõnda värki osta. Naised valisid keppe, ma veits sõrmitsesin mõnda magamiskotti, aga ei tekkinud tunnet. Kerjused ründasid täiega. Ostsin ühele noorele kutile piimapulbrikoti, pehmeke nagu ma juba olen.
Hommikul jõime piimateed ja siis olid veel leivasarnased täispuhutud asjad. Supp ka. Väga tuline, piprases mõttes.
Sõit Annapurna raja algusse, 4,5 tundi. Väga värviline. Ja autojuhtimine on siin ikka omamoodi täiuslik kunst! Kurvid ei ole mitte piirang, kui teisest mööda minna tahad. Kraav ühel pool, kuristik teisel pool ammugi mitte. Viimane teelõik oli suhteliselt korras, vaid vahetevahel veest ja aukudest läbi. Mussoon oli seeaasta suhteliselt tagasihoidlik olnud, rääkis kohalik näidisnägu sherpa, keda K teadis ja paariks päevaks teejuhiks värbas.
Kathmandust siia ca 150 km. Turismihooaeg pole veel alanud.
Õhtuöösel tuli äike. Sõin suutäie hambapastat, magustoiduks või nii. Nimelt läks A-l dušikraaninupp käest koos veepurskega lendu ja üritasin teda aidata. Suuloputusaega ei olnud.