Võta või jäta: 5. päev Pühal Maal

Esmaspäev, 29. oktoober.

Stardid on meil traditsiooniliselt varajasepoolsed. Et pimedaks läheb kell 5, siis see kohustab.
Suund täna riigi lääneossa – läbi Galilea Vahemere äärde.

Haifa.
Nagu meie Aviva ütleb: linn, mis on Karmeli mäe (525 m) nõlvadele paigaldatud. 😀
Linn on Iisraelis suuruselt kolmas, on ka satelliitlinnad. Rahvastik on kirev nii religioosselt kui ka rahvuslikult. Väga palju on immigrante endisest Nõukogude Liidust. Suurem osa inimestest on pigem vähe religioossed, ka ortodokseid juute on siin vähem kui mujal Iisraelis.
Tänase linna aladel on vanim teadaolev asula Tell Abu Hawam – väike kaluriküla, 14. saj e.m.a.

Linnaks kujunes ta meie ajaarvamise algul. Ja asetseb “ristteedel” – seda linna on valitsenud erinevad impeeriumid – foiniiklased, roomlased, pärslased, juudid, inglased… 1948, Iisraeli riigi algusaastast saadik siis Iisraeli suurim sadamalinn.

Meie tegime jalutuskäigu Karmeni mäe künkanõlval ümber Baha´’ i´ kompleksi. Miks me sinna sisse ei pääsenud, seda ma ei taibanud, võibolla oli päev vale või kellaaeg… Minu jaoks isiklikult oli see teine kokkupuude nimetet religiooniga. Varakevadel 2011 olime Enekaga New Delhis, siis käisime omapead luusides sealses Baha´’ i´lootoseõie kujulises templis küll ära.

See religioon, meile veidi vähem tuntud, sai alguse 19. saj lõpul Iraanis. Baha’ u’lahh (1817-1892) on alusepanija. Kuulub inimesi 5 milj ligi üle terve maailma ning rõhuasetus ongi siin terviklikkusele, holistilisele erinevate uskude sidumisele. Britannica aastaraamatu väitel on see usk kristluse järel geograafiliselt levikult 2. kohal maailmas.
Bahá’í usk õpetab, et maailma peamiste religioonide rajajad, sh Krishna, Buddha, Zarathustra, Aabraham, Mooses, Jeesus Kristus ja Muhamed, on ühe ja sama Jumala poolt saadetud jumalikud õpetajad, et harida inimkonda selle arengutasemele vastavate õpetuste ja seadustega. Bahá’í usk tunnistab veel kaht selle ajastu õpetajat: Bábi ja Bahá’u’lláh’d. Bahá’íd usuvad, et religioossed ilmutused jätkuvad tulevikus, et juhendada “igavesti arenevat tsivilisatsiooni”.

Kõige pühamad paigad nende jaoks maailmas on pühamu Iraanis, Akko lähistel ning Haifa, kuhu Baha’ u’lahh pagendati.

Kõlab päris kenasti ju:

Baha’u’llah õpetas, et on üksainus Jumal ja et inimkonna põhiliseks tsiviliseerivaks jõuks on olnud Tema tahte järkjärguline ilmutamine. Selle protsessi vahendajateks on olnud Jumalikud Ilmutajad, keda inimesed on näinud peamiselt omaette religioossete süsteemide rajajatena, kuid kelle ühiseks eesmärgiks on olnud inimkonna arenemine vaimsele ja moraalsele küpsusele.

Inimkond läheneb praegu täiseale. See teebki võimalikuks inimkonna ühendamise ja rahuliku, globaalse ühiskonna ehitamise. Baha’i usu põhimõtete hulgas, mis on selle eesmärgi saavutamiseks elulise tähtsusega, on:
igasugustest eelarvamustest loobumine;
aistele meestega täieliku võrdsuse ja võrdsete õiguste tagamine;
religioosse tõe ühtsuse ja suhtelisuse tunnistamine;
äärmusliku jõukuse ja vaesuse kaotamine;
universaalse hariduse ellurakendamine;
iseseisvalt tõe otsimine;
maailmaföderatsiooni rajamine;
selle tunnistamine, et tõeline religioon on kooskõlas mõistusega ja teadusliku mõtte järgimisega.
(Spikerdasin Vikipeediast ka!)

Ka Eestis on keskus olemas, kel rohkem huvi, siis – http://bahai.ee/

Haifa linna nimi arvatakse tulenevat hbr hai af faa – “ilus”.
Arvatavasti oli A. Grini “Punaste purjede” linn Haifa.
Haifas on maailma lühim metroo: Carmelit. 6 peatust ja kaks metroorongi.
Haifas on Karmeli mäe nõlvadel Saksa templarid üles ostnud hulgaliselt maju ja maatükke:

Vaatleme Baha´i´ aedu ka ülaltpoolt. Et 9 on neil püha arv, siis mäeküljel on 9 terassi all- ja 9 terassi ülalpool Karmeli keskust.

Ja liigume edasi. Või mõnes mõttes – tagasi – lõuna poole, paremat kätt Vahemeri. Umbes 40 min sõitu, tuleb vahepeatus mererannal, kus on käega katsuda Caesarea (Kaisarea) akvedukt, veejuhe, mis rajati ca 2 tuh aastat tagasi, Herodes Suure aegu.

Saame ka Vahemerd katsuda, ehkki vaid veidike. Ja turismivoos oleme kah täiega sees: bussid, rahvamassid.

Veel veidike sõitu “allapoole” ning jõuame sinna, kus Herodese aegu ta hipodroom asus.

Lõunapeatus tuleb Tel Avivis.
Tel Avivi nimi tähendab heebrea keeles “kevade küngas” või ka “taassünni küngas”. Linn on noor, selle asutasid 1909 aastal u 60 juudisoost perekonda vana araablaste linnkese Jaffa (Yaffo, Yafo) kõrvale. Tänaseks on linnas  400 tuh, koos äärelinnadega üle 3 milj elaniku.
Tel Aviv nimetati 1949 a-l riigi ajutiseks pealinnaks. Praegu on nii, et iisraellased ise peavad oma pealinnaks Jeruusalemma, maailm aga Tel Avivi. Tel Avivis on kõik välissaatkonnad ja riigi kaitseministeerium. Riigi valitsusastused on aga Jeruusalemmas. Segane värk, kas pole? 😉

Ca iga 80 aasta tagant on siinkandis üks põhjalik maavärin.
Tel Avivi kesklinnas tegime ühe turu/söögi/treti.

Tel Avivi, kus elas ka Aviva ise, nimetas meie giid Iisraeli kõige vabameelsemaks linnaks. Linnaks, kuhu on koondunud mitte-religioossed inimesed, linnaks, kus võivad elada ka “teistsugused” inimesed… Siin on arvukalt klubisid, pikk rannapromenaad. Et siin on eriti palju valgeid ja üldse heledais toonides maju, siis nimetatakse teda ka “Valgeks linnaks”.

Pikema tiiru tegime aga Jaffas. Ajaloolises paigas, mille nimi arvatakse tulenevat Noa poja Jafeti järgi. Kreeka mütoloogia ainesel aheldati nümf Kassiopeia tütar Andromeda merekoletisele ohverdamiseks just nimelt iidse Yafo linna sadama sissesõidu juures paikneva kalju külge.
Linna teadaolev esmakordne mainimine on Vana-Egiptuse tekstides aastal 1470 e.m.a. Vanas Testamendis on mitmeid mainimisi, nimekuju – Jaafo. Uues Testamendis – Joppe.

Traditsioon on pruutpaaride fotografeerimine. Neid me nägime küll oma kolmveerand tunni jooksul rohkem kui mitut.

Sellest linnast kohe ei saa jätta mõnda pilti eksoponeerimata

Ja nüüd suund Jeruusalemmale, mõneti siis võiks öelda: reisi kulminatsioon!

Jeruusalemm (hbr Yerushalayim, ar Al-Quds)
Neid sõdu ja territooriumite vahetumisi, mida see linn näinud on, ma isegi ei ürita siin kirja panema hakata. Arheoloogilised tõendid jutustavad vähemasti 6 ja poolest tuhandest aastast. Vanim kirjapanek (nimega – Rusalinum)on pärit 2 tuh a e. m. a – Vana Egiptuse vaenlaste nimekirjas.

Piiblilugude järgi pani linnale selle nime kuningas Taavet 996. a e.m.a. Tänaseni vaenukindaks oleva templi ehitas Taaveti poeg Saalomon, a-d 960 – 920 e.m.a. See sai erinevates lahingutes ja ründamistes kannatada, aga lõplikult hävitati Paabeli kuninga Nebukadnetsari poolt 6. saj e.m.a.
Samale kohale ehitati (pärast Paabeli vangipõlve) teine tempel, töö kestis vaheaegadega u 550 aastat. See sai valmis 30 a m.a.j ning hävitati roomlaste poolt  a-l 70 m.a.j.

Piiblilegendidele ja arheoloogiale toetudes pole kindlat selgust selle kohta, kus täpselt Saalomoni ehitis asus. Ometi arvavad paljud, et see koht oligi Jeruusalemma Templimägi. (Teised jälle vaidlevad, et sinna ei oleks nii mastaapne ehitis ära mahtunud…)

Et 1948 a-l, pärast seda, kui Iisraeli riik ennast välja kuulutas, ründas Jordaania Jeruusalemma ning 1949 – 1967 oli Jeruusalemmas piir vahel: 6, 4 km2 linnast kuulus Jordaaniale (nn Ida-Jeruusalemm), siis on linnapilt tänapäevani üpris segane. Riigiga uuesti ühendas selle Iisrael pärast 6-päevast sõda aastal 1967. Ometi on ka täna Ida-Jeruusalemm põhiliselt moslemite päralt, linnas on veel kristlaste, juutide ja armeenlaste linnaosad.

Linn on kolme maailma võimsama monoteistliku religiooni pühapaik.

Kristlased – siia linna jõudis Jeesus palmipuude pühal, siin (toona siis linna lähistel) toimus Püha Õhtusöömaaeg, siin  asub Via Dolorosa ehk Jeesuse Kolgata-teekond. Ning Püha Haua kirik.

Juudid – Jeesusest Kristusest ei arva nad suurt midagi, jutlustajaid ja kuulutajaid oli enne teda, on pärastki. Aga tegemist on nende “tõotatud maaga”, kus kuningas Taavet elas, pühaks peavad nad Saalomoni ehitatud templit ja Püha Seaduselaegast ehk siis puust laegast, mille sees säilitati Jahve poolt Moosesele antud 10 käsulauda.

Moslemid – nende jaoks on Jeruusalemm pühaduselt 3. palverännakupaik (Meka, Mediina, Jeruusalemm, Kairouan). Moslemite Kaljutemplis (mis asub just Saalomoni Templi arvataval kohal) on Muhhamedi jalajälg, mille ta olla jätnud enne taevasseminekut.

Ime siis pole, et hoolimata väga erinevatest lepitajatest ja lepituskatsetest on Iisraeli territoorium täna üks põletavamaid maailmas.
Muide, Eesti ametlik seisukoht araablaste Palestiina ja juutide Iisraeli osas on:

/Urmas Paet, Eesti välisminister ütles 20. septembril 2011 Euroopa Liidu välisministrite Lähis-Ida-teemalisel kohtumisel, et Eesti ei toeta Palestiinale riigistaatuse andmist ÜRO-s./

Tundub, et annektsioon Nõukogude Venemaa poolt pole meile veel piisavalt õpetust andnud, mis tunne on elada omal maal võõrvõimu all!

Nonii. Hotellikoht üle vaadatud (üks uhkemaid!) suundume esimesele poolöisele (pime ju, aga kellaaeg polegi niiväga hiline) retkele maailma üht põnevaimat linna avastama. Esimene peatus tuleb Knesseti esisel:

Knesset – Iisraeli parlament.

Menoraa – sümboolne küünlajalg, millesse ei panda küünlaid. See süboliseerib Moosese nähtud põlevat põõsast.

Öine linnavaade. Keskel paistavad Kaljutempel Al-Aqsa mošee, nende ees veidi Jeruusalemma müüri. Seega ka siis teoreetiline Saalomoni templi asukoht.

Meie aga suundume vanalinna, ringi piiluma rikaste elurajooni:

Ainuke võimalus maju seespoolt näha on piiluda, naerab meie giid:

Linnamüür on lummav:

Ja siis suundume “muusikute tänavale” –

Noorsõdurite kamp lausa igavleb tänavanurgal. Salaja mundrikandjate pildistamine on paha-paha, aga lubaküsimisele reageerivad nad (kui nad pole parasjagu ülesannet täitmas) üpris sõbralikult.

Muidu aga linna õhtune melu nagu ikka. Kes kaupleb:

Kes teenib kunstiga elatist:

Kes süveneb sügavalt pühakirja:

Selline päev siis, ikka Iisraelis 🙂