G

Vardjad harutasid tõenäosusi. Valdjatarid lehvitasid murepilvi laiali, kuid asutu eeter ei lasknud end nende pingutustest eriti segada. Ükshaaval ja siidsõrmil keritud jätkuniidid lubasid nende hoolde kinnitatud Ilmamaa kriisiajast läbi viia vaid siis, kui avaldub Aramat, kausaalne koguvaim…
Teised lõngad katkesid. Kokkusõlmimine tekitas äraarvamatu kaose ja lõhkus siinsed arenguteed.
“Mitu neid juba koos on? Aramatil, ma mõtlen?” küsis hierarhiaredelil kolmas, Taevas, suunates oma küsimuse eikellegi poole. Või siis kõigile.
“Pole enam palju jäänud. Kui vaid natuke rohkem aega oleks,” võttis kollase küütleva rüüga Saialill küsimise omaks.
“Aega on just niisama palju kui alati. Igavik,” ühmas Salat. Ja lisas: “Vähemalt siin,” ning rehmas käisega poolkaare, Vardjate kristallkuulile osundades.
Kõik seitse ilmavardjat olid koos. Nagu nad olid alati olnud. Vähemalt viimase kaheteist tuhande jooksul, nii et võimalus, et nende kristallkuul hajub ja edasine saatus mõõdetakse kusagile mujale, tundus heidutav.
“Areng ei peatu. Meid ja nooremaid fragmente imporditakse…” Kas elavalt väreleva oranži vardja sõnadest ei kostunud mõningane küsimus?
“Jah. Areng ei peatu. Aga mateeria vormimine algab algusest. Ja siis, kui sa seda kõige vähem soovid, tuleb sul tulla tagasi ja oma viga parandada,” ohkas Indigo. “Meil kõigil. Meie ühine viga.”
“Nii on. Vastutus jääb. Hävitatu taastamine saab olema suur väljakutse. Aga see lihtsalt tuleb ära teha,” ütles Violett, nagu ta seda varemgi oli öelnud.
“Kuimitu korda on prognoos selle koha peal peatunud;” mõtles Saialill. Ja küsis siis: “Aga vast ongi õige hetk jätta…?”
Vardjad tardusid vaikusse. Vaatlusse. Mõte sihipärasest minnalaskmisest oli siin uus.